Higine päev

Pole ma palavusega täna sugugi sinasõbraks jõudnud saada. Seal Lõuna-Eestis vist seda juba päevade kaupa talutud, nüüd jõudis ta ka siia. Ning ilmselt pole ma ainuke, sest hommikul bussis kukkus üks naine päris kokku. Oli siis õhupuudusest või langetõvehoo tagajärjel. Igal juhul sai selgeks, et isegi Pärnu maanteele peab hommikusel tipptunnil kiirabi õige kaua ootama.
Ja kõik see just tänasel päeval, kui olin endale lubanud, et teen veidi parteilist kirjatööd. Tegin hambad ristis ikkagi ära. Tubli olen.
Lõunale minnes vaatasin jahmatusega inimesi rahulikult lebamas neis linnavalitsuse miljoneid maksma läinud lamamistoolides Harju tänava haljasalal. Minul läheb pärast paariminutilist päikese käes viibimist sellise ilmaga silme eest mustaks. Üldse ei talu.
Õhtul vihastasin tõsiselt. Sellepärast, kuidas vaid konfliktide vältimiseks ollakse valmis tegema täiesti absurdseid otsuseid. Sest nii on justkui mugavam.
Ja mida ma praegu teen? Kirjutan ja higistan. Higistan ja kirjutan. Selline päev.