His Bobness arrived

Rocca al Mare kõle platsikhall pole muidugi miski koht Bob Dylanit kuulata. Kükitad seal sporditribüünil ja üritad ebamugaval toolil end kuidagi sisse seada. Lava on kusagil kaugel, selja taga ajavad mingid idioodid juttu. "When The Deal Goes Downi" ajal! Lollikari.
Lõpuks ei jäänud muud üle kui alla põrandale õõtsuma kobida. Aga sinnagi oli keegi tarkpea toolide read toppinud. Turvad ei lubanud vabalt ridade vahel liikuda ja nautida. Täielik korralduslik õudus, ütleks.
Muusika oli samas vaimustav. Dylani taustabänd on täiesti fenomenaalne. Sellist ühiskõla ja metsikut gruuvi, mille nad suutsid õige mitmes laulus tekitada, iga päev ei kuule. See peab olema pikkade treeningute tulemus. Bob ise ei võtnud kitarri üldse kätte, püsis visalt elektrioreli taga ja üpris harva lasi kuuldavale mõne oma suursugustest suupillisoolodest.
Dylan oma bändiga show'd ei tee. Mehed sarnastes ülikondades, kaabud peas. Tulevad lavale ja hakkavad laulma ning mängima. Tuled ei vilgu, tossumasin ei tööta, muusikud ei hüple ringi, tibid ei tantsi. Muusika on kuulamiseks. Samas ei keela keegi publikul tantsida. Kui vaid neid pagana plastiktoole ees ei oleks.
Mind suutsid Bobi laulud võluda. Kuuekümnendate legendaarsed lood nagu "Stuck Inside of Mobile with the Memphis Blues Again" või "Blowin' In the Wind" oli ta pea tundmatuseni muutnud, nii et laulu tundsid ära vaid refräänist. Suurhalli akustika on pealegi täielik saast ning laulusõnad läksid päriselt kaotsi. Kujutan ette, millise fiilingu oleks veel saanud lava ees ja parema heli korral.
Aga ikkagi - Bob ise käis siin ja laulis meile. Uskumatu.