Tallinn on merelinn

Aastaid tagasi kolasin Stockholmis ringi ja imetlesin kui kaunilt see linn on merele avatud. See linn lõhnab mere järgi. Tallinnas sa siis peaaegu ei pääsenudki vee äärde. Russalka juures alles ja ida pool ainult Linnahalli katusel. Aga see oli ka kõik.
Ega ma ainus selline unistaja polnud. Räägitud on sel teemal juba aastaid. Ja nüüd ongi juba pisut teisiti. Linnahallist Pirita poole leiad sadamate ja kaubanduskeskuste võrgustik, millest lausa õhkab kommertsi. Aga teisele poole, Patarei suunas, asub kõigile avatud tühermaa. Seal tehti mõnel juuniõhtul teatrit ja mängiti ajaloolisi etüüde. Kalarand aastal 1343, taanlaste Dannebrogi legend aastast 1219, Johan Pitka Eesti iseseisvuse lävel ja lõpuks Patarei vanglas Tallinn 1912 Vene keisriperekonna külaskäigu aegu.
Kokku kogunenud hullust rahvamassist hoolimata oli see väga meeleolukas jalutuskäik ja ka ajalooloeng keset tänast Kalaranda. Kolme aasta pärast maalilise merepromenaadina kujutletav ala on praegu võsa, pragunenud asfalt ning ehitusprügi jäänused. Ning imeilus merevaade, mis aastakümneid meie eest varjul olnud.
Merelinn Tallinn on avanemas.