Vanalinnapäevadest 21. sajandil

Olen mitmel päeval vanalinnast läbi kõndinud. Peatunud või naeratades plaksutanud pole, nii et vanalinnapäevadest osavõtjaks mind siiski nimetada ei saa.
Eks midagi olene ka laiskusest, aga turistide laiutamine vanalinnas häirib. Välikohvikud, müügiletid on neid täis. Vanasti Vene ajal, Vanalinnapäevade kõrgajal, turiste muidugi eriti polnud ega saanudki olla. Ja siis oli see suvealguse nädal justkui linnaelanike päralt. Meile mõeldud. Nüüd justkui ei ole.
Jah, väga võimalik, et õhtutunnil kusagil kangialuses või hoovis tõesti toimub midagi huvitavat. Isegi sellist, mida minusugune snoob nautida võiks. Aga ei oska otsida. Lapsepõlvest meenuvad rahvast täis linnatänavad, igal tänavanurgal midagi toimumas. Ja ei küsitud iga vaatepildi eest piletiraha.
Sai siin mõeldud, et ehk pühapäeval teeks linnas väikese ringi - kiikaks raekotta, käiks raudselt rahvarohkel ekskursioonil kaasas. Aga tea kas tuleb tuju. Sest nagu vist enamik linlasi, nii tundub mullegi aasta aastalt aina enam: vanalinn pole mitte minu vaid välisturisti jaoks.