Pöffilood 3: Laulvad senegaallased ei sõida Kuule. Veel.

Kolmas pöffipäev oli taaskord hall nagu siinne november juba "Rehepapi" päevist saadik. Lõpuks linna jõudnud sai meile ruttu selgeks, et tänavune festival on ikka väga popp ja gripihaigeid on ajalehest loetuga võrreldes võrratult vähem. Igatahes "Mehed, kes jõllitavad kitsesid" tõi Cinamoni suurde saali kokku täismaja. Tõenäoliselt meelitas meid sinna George Clooney. Või Jeff Bridges või Ewan McGregor. Film püüdis olla pisut vennad Coenid, pisut Naked Gun ja pisut Iraagi sõja kriitika. Paraku ei saanud selle kõigega just liiga hästi hakkama. Clooney ja Bridges muidugi alt ei vea, aga jänkide sõjaväe naeruvääristamine oleks võinud teravamgi välja kukkuda. Lõpptulemusena kujunes filmist veidi liiga pealiskaudselt karikatuurne, umbes nagu Coenite "Burn After Reading", aga mitte päris "O Brother Where Art Thou?" If you know what i mean. 

Kuna aega paistis olevat, järgnes Sõpruses Senegali prantslaslik "Ühistransport" ehk Saint Louise Blues. Aafrikas käib ühest linnast reisimine teatavasti nii, et pead bussijaamast otsima üles taksojuhi. Ja siis niikaua aega ootama kuni autotäis reisijaid koos. Sõiduplaane seal ei tunta. Selle lihtsa skeemi järgi oli üles ehitatud ka film. Üks aeglane taksoreis Dakarist Saint-Louisi Mauretaania piiri ääres. Natuke ummikus istumist, vahepeal väike liiklusõnnetus ja igal võimalusel palju laule. Just nii, tegelased hüppavad aeg-ajalt püsti ja hakkavad laulma. Selliseid vanaaegseid muusikalilugusid väheke Aafrikaga vürtsitatult. Nad ei tee seda just ülemäära profilt, aga see-eest lõbusalt ja südamega. Kahjuks inimestega suuremalt tuttavaks saada ei jõua. Vähem kui viiekümne minutiga on see prantslaslik Aafrika reisimuusikal läbi.

Sõprusest jalutame Raekoja jõuluturule, kus hilisest ajast hoolimata mõned turistid veel hõõgveini rüüpasid. Linnas on õhtuti elu küll. 

Duncan Jonesi "Kuu" lõpetas nädala igati väärikalt. Väidetavalt Pöffi kava esimene ulmekas polnud nii hirmus ulmeline midagi. Kuubaasi loomine pole vist enam mägede taga. Ja miks ei peaks see mõne erafirma rida olema. Riikidel ju raha aina vähem. "Kuus" teeb vägeva rolli Sam Rockwell, kes juba kolm aastat üksi Kuu peal tööd teinuna tahaks hirmsasti koju pääseda. Aga tegelikkus pole sugugi selline nagu ta arvab. Minu meelest vääriks Rockwelli suurepärane sooloesitus Oscarit. Ja film väärib kindlasti märkimist kui sümpaatselt actioni-vaba ulme. Kindlasti senise Pöffi tipphetk ja üks paremaid linalugusid, mida sel aastal näinud olen.

Pöffilood 2: Kuna Jimmy Page on kuningas

Pimedast ööst pikemat ei ole. Kui eile pärast pikka koristamist lõpuks kodust välja saime, oli kell peaaegu viis. Pime. Seitse tundi hiljem koju tagasi saabudes. Pime. Kaheksa tundi pärast seda korraks üles ärgates. Pime. Ja täna võis vaid aimata, et päike on tõusnud. Ilmselgelt armastab ta praegu ühte hoopis teist poolkera.

Eile sai maraton ehk kolm filmi ette võetud. Sri Lankas valminud "Kahe maailma vahel" sai põhiliselt tänu kobarkino kummikommidele üle elatud. Hoidsid une vähemalt veidi eemal. Mõistulugu taevast kukkunud palja ülakehaga noormehest on reklaami kohaselt võimsalt enigmaatiline julge sõmbolitega mängimine. Seda kõike tõepoolest, aga see Sri Lanka sinhala ja tamili rahvusrühmade pikka võitlust sümboliseeriv film ei ole just liiga kaasahaarav vaatepilt. Muudkui rändab see ilus mees mööda metsi ja tihnikuid, sõjavägi või sissid kannul. Ja kohtub igasuguste veidrate tüüpidega. Paraku arusaamist ei järgne. On ta siis kurja kuninga poolt lapsepõlves hüljatud prints või lihtsalt õnnetu srilankalane, kellele kodumaal kohta ei leidu.

Sri Lankast viis rännak kuuekümnendate Quebeci. Kolme lapse perekondlik suveidüll katkeb ootamatu uudisega, et pereisale meeldivad hoopis mehed. Nii et ema välismaale jalga laseb, jättes maha lootusetult sassis probleemidepuntra. Võõrastele võib ju öelda, et "emme on juuksuri juures". Tegelikult on see üpris soe nostalgiline lastefilm, milles kolmele eri vanuses lapsukesele ühtviisi kaasa tuntakse ja ekraaniaega pakutakse. Täiuslikust suvest asja ei saa, aga põnev aeg on ikkagi nii teismelise tüdruku, kartautot ehitava poisi ja ka aeglaselt areneva pesamuna jaoks. 

Kesköö lähenedes uppus Kumu elektrikitarri mürinasse. Davis Guggenheim tõi kokku kolm eri põlvkondade muusikut: inglase Jimmy Page'i, iirlase, kes armastab nime The Edge ning jänki Jack White'i. Ja lasi kõigil oma kitarrilood ära rääkida. 

Kuuekümnendatel Londonis stuudiomuusikuna alustanud ja hiljem Led Zeppeliniga maailmakuulsaks saanud Page on väärikas hallipäine vana. Muusikatuba on plaate otsast otsani täis kiilutud ning kitarr laulab sama vägevalt kui nelikümmend aastat tagasi. 

Seitsmekümnendate depressiivses Dublinis alustanud Edge on omaloodud kitarrisaundile truuks jäänud ja kirjutab ikka veel jõeäärses stuudios U2 tarbeks uusi laule.

Ning teistega võrreldes alles kollanokk White rändab mööda ameerika lõunaosariiki, kuulab Son House'i ja mängib oma rämedat neobluusi ääretu osavusega.

Filmi lõpetav The Bandi "The Weight" terve trio esituses on pikale õhtule vägev lõpp.

Pöffilood 1: Kui Cantona oli kuningas

Nagu mõnel varasemal aastal, püüaks ka seekord igast Pöffil nähtud filmist veidi kirja panna.

Seekordse festivali märksõnad on mul kindlasti puhkus ja Solaris. Esiteks see lugu, et unistasin juba kümme aastat tagasi, et mõtle kui tore oleks millalgi pöffinädal vabaks võtta. Magaks end hommikul välja ja siis pühenduks filmidele. Nüüd lõpuks jõudsin nii kaugele. 

Solarisest kui nähtusest ei saa ka üle ega ümber, sest see vastuoluline paik on selle nädala mu teine kodu. Vanasti uues Sakalas paiknenud festivali peakorter Solarises tundub ühest küljest päris loogiline. Teisalt nagu juba nädalaid korrutatud, pole see lärmakas vaba aja veetmise koht mingi kultuurikeskus. Pigem 21. sajandi mõttetu elulaadi sümbol. Ja seda hoolimata sellest, et Lido, Vapiano ja Sushihouse on kõik päris mõnusad söögikohad ning kes siis Apollo poemürakat ei armastaks. Kui Solaris vaid nende paikade ja kinodega piirduks, armastaksin teda küll.

Aga ega filmifestival saa urgu pugeda. Peab ikka sinna minema, kus inimestele meeldib liikuda. Meie selleaastane esimest filmi "Ericut otsides" näidati Artises. See on omaette väike nurgake Solarise Rävala-poolses otsas. Tundus päris armas pisike kino, kus ehk õpib käima küll. Film ise selline südamlik ja soe lihtsa inimese pilt, mida Ken Loachilt ikka ootad. Omajagu luuserist keskealine sügavalt õnnetu mehekökats, kes elab koos kahe ülekäte läinud teismelise kasupojaga. Kuni mehe ellu saabub ühel kanepisuitsusel õhtul ammune iidol magamistoa seinalt Eric Cantona ja kõik hakkab vaikselt muutuma. Cantona oli Prantsuse jalgpallur, kes suure osa oma karjäärist mängis Manchester Unitedis. Lõi palju kauneid väravaid, aga korra äigas hoopis vastasmeeskonna fännile mängu ajal karatelöögiga. Alati ääretult enesekindel ja ainult võiduga leppiv tegelane. Selline mängija, keda kodumeeskonna fännid pea jumalaks peavad.

Ja nüüd aastaid hiljem istub ta äkki vana postiljoni armetus magamistoas ja ütleb, et hirmule tuleb vastu astuda. Ning Eric (sest nii on ka filmi peategelase nimi) saabki eneselegi ootamatult sellega hakkama. Esimest korda elus.  

Tehke nüüd meite Liverpooli friikide jaoks ka mõni film. ManU folkloori on juba päris piisavalt filmilinal kujutatud. 

Sinu valguses

Ei tea ma Jon Allenist suurt midagi. Muusikamaailmas on ta mittekeegi. Isegi Wikipedias ei ole midagi kirjas. Kusagil seal Londoni kandis ta vist tavaliselt laulab. Aga teeb seda võimatult hästi.   

Ümbrikurevolutsioon

Hajameelne pajatab rohelisest revolutsioonist Rapla üldkogul. Mulle jääb seal kogetu rohkem meelde ümbrikurevolutsioonina. Vaimustav vaatepilt kui pärast volitamise keelustamist ümbrikehunnik lae alla kerkis, on praegugi silme ees. Vist meie suurim võit pärast kolme aastat tulutut üritamist. Hääletusmandaatideks olid nimelt kaks kokkukleebitud ümbrikku. Väga säästlik ja tagasihoidlik lahendus.
Aga mis seal Raplas siis õigupoolest toimus? Päevaleht räägib anarhiast, Postimees mässust. Tegelikult polnud kumbagi. Strandbergi ajajärk sai lihtsalt selleks korraks läbi. Jah, see oli ühe seltskonna kindlameelse ja pikaajalise töö tulemus. Aga ega need inimesed pole erakonnas mingid uustulnukad. Volikogus oli enamus juba varemgi ja oluline esindatus ka juhatuses. Lihtsalt seekord tehti piisavalt põhjalik eeltöö.
Hoopis tähtsam on nüüd juba mõelda, mis edasi saab. Avalikkus tahab erakondade eesotsas võimukat ja sharmantset isakest näha. Sellist roheliste uuest juhatusest küll ei leia. Avalikkus ootab selget sõnumit, oleme me koalitsioonis või opositsioonis. Selleks on ehk nüüd veidi paremad võimalused. Avalikkus ootab seda teistsugust poliitilist kultuuri, millest rohelised kunagi rääkisid. Kui suuremad segadused möödas, näitame ehk sedagi.
Kõige tähtsam on kommunikatsioon. Roheliste senine juhtkond sõna otseses mõttes põlgas ajakirjandust. Muidugi ei aidanud selline suhtumine sõnumi edastamisele kaasa. Eks nüüd tule siingi midagi ümber mõelda.
Ah jaa - ei saa jätta ütlemata kui tore üldkogul oli. Sõbralikke vestlusi sai oi kui palju peetud. Traditsiooniliselt viibis kohal kusagil metsatalus elav proua Elma. Elevust ja krapsakust täis nagu ikka. Ütles, et talle nii meeldib siin oma inimeste seltsis olla. Isegi pojale, kes külla tahtis tulla, olla öelnud, et vaat laupäeval ma kodus ei ole. Tule pühapäeval.
Indrek Tarand esines mõnusa positiivse sõnavõtuga. Jäi selge arusaam, et ta on meie esindaja seal europarlamendis. Ehkki erakonda ei kuulu. Loodetavasti saab temast väärt partner ka uuele juhatusele.
Koosoleku lõpuminutitel tundus isegi Marek korraks teistsugune. Võttis fotoka, läks ja tegi saalist pilti. Morniilmeline poliitik näitas hetkeks end uuest küljest.
Kui saame nüüd vastuoludest üle, võime päästa nii erakonna kui rohelise poliitika siin Eestis. Kui ei saa, oli see võib-olla viimane üldkogu. Aga meelde jääb laupäev mõlemal juhul.

Meeldejääv sushielamus

Eilne Solarise külastus viis meid peale PÖFFi kataloogi ostmist Sushihouse. See oli hea valik - suht lühike menüü aga leidsime endale uue lemmiku.
Enne kodus guugeldades tuli välja selline asi nagu Chirashi sushi - kausitäis riisi, kuhu on peale laotud kala, kurki, kalamarja jms, mis muidu riisi sisse keeratakse (ümber pannakse). Mulle meenus, kuidas me Pariisis vaatasime kõrvallaua naisi ühes sushikohas ja arutasime, et vat mis veider roog. Ju nad siis seda sama sõidki.
Igatahes - 58 krooni ja imemaitsev kõhutäis. Soovitame soojalt!

Midagi sellist see umbes oli. Kahjuks jäi mulle alles nüüd silma ka soovitus, et see toit tuleks üle kallata sojakastmega, milles on lahustatud wasabit. Esimese poole me mõtlesime ise välja aga teist mitte.

Sellist päeva...

...ei saa teistmoodi lõpetada.

Homme Raplas

Kaks leeri roomavad kaevikutest välja, et veel üks vihane lahing pidada. Vange arvatavasti ei võeta.

Kesköine klaver

Norah Jones - Man of the Hour

Saatur

Eile õhtul vaatan enda ees olevale paberile ja loen lauset:
Saatür võib olla naisterahvas ja erandina ei ole nõutav tulirelva olemasolu.
Mida kuradit...? Mis saatür?

Siis saan aru, et raamatupidamise aluste konspekti saatürid ei eksi ja ei tasu toppida u-le täppe peale. Tegelikult on juttu saaturist ja rahaveo nõuetest. Kapsas oled!

Jood ja on häbi?

Äsja kirjutati, et Eesti on joomise alal Euroopas igati auväärsel teisel kohal. Mõnel ehk aeg-ajalt tekib vajadus seda pudelipõhja jõllitamist enda jaoks kuidagi õigustada. Siit leiad üksi joomiseks mitu kaunist põhjendust.

Tiho

Kirtanarasat olen juba kaunis pikka aega vaikselt fännanud. Nende ainus plaat satub päris tihti masinasse ning tolle lummavad India-pärased lood on juba pähe kulunud. Ammune unistus triot ka kontserdilaval näha sai eile lõpuks teoks.
Rock Cafe ei ole päris nende jaoks mõeldud muidugi. Kui kõledasse ja pooltühja saali sisse astusime, müristasid laval mingid raskema roki tegelased. Ja miks seal suutäitki süüa ei anta? Ah...
Eile oli Kirtanarasa roll olla mingisuguse Vene etnogrupi soojendaja. Aga ei sest midagi. Kadi ja Kaushalya kaunid hääled ning kõige kolme bändiliikme võime omavahel sundimatult pille vahetada jätsid mõnusa mulje. On alles andekad tegelased. Enamik eile esitatud laule on vist uued, bändi ainsal kauamängival neid pole. Ja eks arengut on nende lugude põhjal märgata. Neiud laulavad juba ka vene ja prantsuse keeles ning laulud pole ehk enam nii orientaalse kõlaga. Mulle meeldivad ka need uuemad väga. Peamiselt vene rahvusest publik kuulis eile bändi ilmselt esimest korda ja pikemaid ovatsioone tõi kaasa üksnes venekeelne laul. Aga ehk oligi huvitav Kirtanarasat sellises ootamatus olukorras kohata. Nad said hakkama.
Ootan juba põnevusega teist albumit. Vist lähiajal teda küll tulemas pole nagu ka mitte uusi kontserte. Tuleval aastal aga kindlasti.

Sammalnina

Eile Harku ringi ette võttes arvasime, et see on väga lopane ja märg tee. Aga tegelikult oli metsavahe täitsa talvine. Nii talvine, et suutsime isegi nädalavahetuseks antud ülesande, ehitada lumememm, ära teha. Palun saage tuttavaks - Sammalnina!

Kojutuleku vaevad

Kosmose ristmikust Hallivanamehe bussipeatuseni võib olla umbkaudu kilomeeter. Vahest vähemgi. Ekspressbussil mahub sinna sisse üks peatus ka. On seda vahemaad võimalik läbida 40 minutit? Ikka. Kui seal Hallivanamehes (on ikka nimi) juhtumisi üks sõidurida liiklusõnnetuse tõttu kinni. 

Ja siis mõned imestavad, miks Tallinnas ühistransport ebapopulaarne. Bussis on nõnda palav, et higi jookseb mööda selga. Hea lausa seal seistes mõelda, et pärast vaja veel veerand tundi külma ilmaga kodu poole kõmpida. Autos saad vähemalt temperatuuri reguleerida. Ja samuti ise otsustada, kas kõlaritest peab möirgama just Elmari soovisaade. Või äkki leidub midagi muud. 

Õnnetusest mööda pääsenud, vajutab bussijuht gaasi põhja. Hoia siis elu eest postist kinni. Ummikus mahavisatud aeg vaja taha teha. Graafikus polnud seda neljakümmet ette nähtud.  

Kaheparteikoll

Eile AK-s Pihli jälgides mõtlesin, et kahe partei süsteem on Eestis jälle sammukese lähedal. Kahju hakkab sotsidest. Ma arvan, et Tallinna võimukoalitsiooni minek tundus neile ahvatlev ja huvitav. Muidu oleks selline auti mängitud tunne, aga nüüd on ehk võimalik kaasa lüüa, midagi ära teha. Ärge eriti unistage. Kui tõenäosust hinnata, siis pigem võib see samm olla hoopis erakonna luigelaul. Väikese ja tarbetu nööbina Keski võimsal pintsakul pole suuremat edulootust. Reformierakondlik meedia Postimehega eesotsas juba haistab võimalust veel üks väike partei teelt pühkida. Ja nende propaganda just sotside vastu saab olema järgmised poolteist aastat armutu. Rahvaliit on juba sisuliselt hävitatud ja rohelised surnuks vaikitud. Nüüd on sotside kord.
Kujutan kenasti ette stsenaariumit, milles aina võimsamaks muutuva Keskerakonna ainsa alternatiivina käiakse välja paremerakondade liit. Muidugi reformikate kindla käe all. Ja rohkem pole siia riiki kedagi tarvis.
Valdades jääb vast omajagu võimu teistelegi - kuni need vältimatult omavahel liidetakse. Aga riigi ja suuremate linnade tasandil hakkavad näilist võitlust pidama süsimustad ja lumivalged. Tegelikult ühed hallid mõlemad. Vali pool või kao.

Hommikune mõttenõtrus

Astun apteeki, et c-vitamiini osta. Neiu vuristab kiiresti mingid variandid ette ja jääb pakendite juurde seisma. Mõtlen, et tahaks seda oranzhi, aga kuidas see orange nüüd eesti keeli oligi? Ja need teised ka: strawberry, blackcurrant. No pagan võtaks! Vaatan pikki sekundeid inglisekeelseid silte juhmi ilmega, aga mitte midagi ei tule meelde. Lõpuks kusagilt ajusoppidest paiskub esile sõna mustsõstar. Eks ma siis selle pean võtma.

Kohatu hommik

Pärast lühikest und ärgates kipuvad asjad peost pudenema. Shampoonipudel ja sööginõud. Bussis vihastan Päevalehe peale, milles keegi spordiasjatundja Vancouveri taliolümpiast kirjutades mainib muuhulgas ka müütilisi Montreali talimänge 1974. aastal. Kirjalikud allikad on sellisest võistlusest seni vaikinud. Järgmiseks jään sealsamas bussis pikalt huvitavat neidu silmitsema ning sõidan mööda peatusest, kus maha pidin minema. Ning lõpetuseks avastan töötrepist üles tulles, et mul pole ID-kaarti kaasas. Nojah, eile ju andsin siinsamas kabinetis digiallkirja ja siia ta mul jäi. Mitu korda ma vahepeal ühistransporti jõudsingi kasutada?
Ja ometi, kõigest hoolimata, on ütlemata rahulik olla.

Päike ja lehed

Keila-Joal sattusime sõpradega kokku ja tegime üheskoos pika jalutuskäigu.