Hoopis uus võistlus algab

Kivirähk on ütlemata vahva. Ainult tema pärast tasub veel Päevalehte tellida. Täna kirjutab ta jälle täpselt seda, mida minagi mõtlen. Ainult naerata totakalt ja vanguta pead.
Aga lugege suurt kirjameest ise, mina tahtsin tegelikult hoopis jalgpallist kirjutada. Asjad ju nüüd niikaugel, et algab hoopis uus võistlus. Väljalangemismängudes loeb ainult võit. Muidugi - võidu saavutamiseks on erinevaid teid. Üks neist ja selle turniiri põhjal aina enam levinud, on meeskondlik kaitse koos mõne üksiku kontrarünnakuga. Selliselt mängivad tiimid muudavad mängu vaatamise igavaks. Mõned säärased on õnneks nüüdseks välja langenud, aga kaugeltki mitte kõik. Nii et paraku on oodata taas palju väsitavat pusimist ning mitu mängusaatuse loteriiks muutvat pendlaseeriat. Aga mis teha.
Väike vaade kaheksandikfinaalidele minu poolpimeda pilgu läbi:
Uruguai - Lõuna-Korea
Otsustasin Korea poolt olla. Vahva, võitluslik meeskond, paistab oskavat ka väravaid lüüa. Uruguai vastu pole mul põhimõtteliselt midagi. Peale selle, et nende parim mängija Diego Forlan on kaunis ebasümpaatne. Aga soosikud on muidugi lõuna-ameeriklased.
USA - Gaana
Siin toetan kindlalt Musta Mandri mehi. Esiteks tahaks aafriklasi veerandfinaali ja teiseks on Gaana viimastel aastatel meeldima hakanud. Poiste mängus on südant ja hinge, pealegi on nad noored ja näljased. Jänkid on muidugi väga tugevad ning kõvasti trenni teinud. Väga raske mäng tuleb Gaanale.
Inglismaa - Saksamaa
Inglasi hakkasin toetama 1982. aasta suvel. Nad pidasid parajasti Argentiinaga Falklandi saarte pärast minisõda. Poolvend toetas argentiinlasi, mina inglasi. Kaklema ei läinud, aga kisasime ikka. Ja jalgpallis olin loomulikult ka inglaste poolt. Nii on jäänudki. Saksamaa on vana ja vastik vastane, kellega enamasti hakkama ei saada. Seekord on veidi teistmoodi ses mõttes, et sakslased on noored ja inglased vanad ning kogenud. Ehk on sest elutarkusest abi.
Argentiina - Mehhiko
Diego Armando Jumala käsi 1986. aasta MM-il muutis Argentiina minu jaoks vastuvõetamatuks meeskonnaks. Midagi pole aastatega muutunud. Olen kõigest hingest mehhiklaste poolel ning loodan imele. Vana Blanco võiks võiduvärava lüüa. Oleks see alles pidu. Old Cuauhtemoc downs Diego. Jee.
Holland - Slovakkia
Põhimõtteliselt ma hollandlasi ei talu. Ilmselt seepärast, et Belgia on üks vanu lemmikuid. Aga seekord kui Euroopa meeskondi vähe järel, tuleb loota, et Oranjel hästi läheks. Slovakid on tublid, aga potensiaalsed finalistid nüüd mitte.
Brasiilia - Tshiili
Sümpaatne pole kumbki. Brassid suudavad kole igavalt mängida ja Tshiili pressing mulle ka ei istu. OK, Brasiilial on siiski mõni vanast ajast meelepärane mängija. Robinho kasvõi. Pigem nemad.
Paraguai - Jaapan
Kaldun lõuna-ameeriklaste poole. Jaapanlased paganad lülitasid lemmikud taanlased välja. Pealegi on nende meeskondlik kaitse taas minu jaoks veidi liiga täiuslik. Paraguai poistes seevastu on midagi.
Hispaania - Portugal
Hispaania igatahes. Portugal üks neid vanu ebasümpaatiaid ja spaanlastel on hulganisti Liverpooliga seotud tuttavaid mängijaid. Pealegi suudavad nad tõesti ilusat vutti mängida.
Noh, pool tunnikest veel ja hakkab pihta.