Tagasi muusikasse

Tegeledes mõttetute asjadega jäävad olulised tahaplaanile. Hiljaaegu kummituslikult tühjas Solarise kinos vahvat filmi "Runaways" vaadates tajusin, et muusikat on mu ümber viimasel ajal liiga vähe. Too "Runaways" on päris vaadatav lugu 70-te aastate LA tüdrukutebändist. Runaways oli ju tegelikult ka olemas, pealegi üks oma ala tõelisi pioneere. Veidrikust produtsendi Kim Fowley hetkeidee vili, jõhkra ja metsiku imidzhiga plikabänd. Andekas laulukirjutaja Joan Jett, blond lauljatar Cherie Currie, hiljem soolokarjääri proovinud Lita Ford. Kõik vaevu teismelised madalama keskklassi võsukesed, seksi, uimastite ja rock'n'rolli doosist hulluks minemas.
Ja Runaways juhatas mind niisiis muusika radadele tagasi. Ja siin see nüüd on - hulgem uuemat sorti kraami kõrvu paitamas.
Viiekümnesena jälle indu täis läinud Paul Weller, kelle fantastilisel uuel plaadil "Wake Up The Nation" mängib trumme vana ELO-kas Bev Bevan. Kust see vanamees küll välja on otsitud? Never mind, kõlab uhkelt. Welleri lood on seekord enamasti paariminutised elujõudu täis popimeistriteosed. Mõne erandiga. Näiteks neljaminutimuusikal "Trees", mis on kahtlemata üks uhkemaid asju, mis 2010 aastal välja tuleb.

Siis Põhja-Carolina bänd The Avett Brothers, kellel on huvitaval kombel päris oma nägu. Tänapäeva bändide juures üpris haruldane. Minu lemmik on üks läinud aasta lemmikuid "Kick Drum Heart", aga mõnusalt kõlavad ka kaunid ballaadid "I and Love and You" ja "Ill With Want".
Kantridiiva Mary Chapin Carpenter võlub mind peamiselt ühe uue looga. "The Way I Feel" on stiilipuhas suure ameerika raadiolugu. Kesköine kiirtee, autorool, raadio ja vabadus kõigist muredest. Hetkega sündinud klassik.
Siis mu lemmikbändide topp viide kuuluv Kanada supertore The New Pornographers, kes on taas kümmekond imetoredat mitmehäälset meistriteost "Together" plaadile mahutanud. Eesotsas maagilise looga "Crash Years", mida võiksin vist lõpmatult järjest nautida.

Muidugi ka Camera Obscura, kelle jumalikult rulluv "Honey In The Sun" tõotab selle suve lauluks saada. Või on selleks hoopis Natalie Merchanti suust sulavatest jäistest hõrgutistest kõnelev "Bleezer's Ice Cream"?
Heast muusikast paremat ei ole, sõbrad.