18.6.10

Noblessnerist, Kreutzwaldist ja Lõuna-Aafrikast

Teine puhkusepäev ja hing on rahutu. Läänemaal on parajasti ökokogukondade kokkutulek, Pirital Maailmaküla festival. Tahaks minna, aga samas ei taha ka. Ökoinimeste manu minek tähendaks suurt pingutust uute inimestega suhtlemisel, muusikafestival nõuab jällegi koledal kombel raha. Ei ole eriti kumbagi: jaksu suhelda ega võimalust kulutada.
Nõnda istungi kodus ja vaatan vutti. Vähemasti MM-il on nüüd lõpuks huvitavaks läinud. Teises voorus mängitakse juba turniiril ellujäämise peale ja seda on igast mänguminutist näha. Mäng käib nüüd rohkem värava löömiseks, mitte enam vaid oma puuri kaitsmiseks. Juba sünnivad ka üllatused. Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa on kõik viimastel päevadel osanud oma mängud kaotada. Täielikus segaduses prantslaste teekond, nad pole kahe mängu peale suutnud lüüa väravatki, vist saabki juba alagrupiga läbi. Täna õhtul on väga otsustav mäng lemmikutel inglastel.
Eile oli põnevam ja mitmekülgsem päev. Mõned tunnid möödusid raadiomajas, kus sai linti loetud Rooma reisilugusid. Pühapäeval kella neljast saab igaüks Vikerraadios soovi korral kuulata, kuidas välja kukkus. Siia blogisse ju too reisikiri ikka veel valmis kirjutamata. Kuulsin, et Jutikul on sellega seoses põnevaid plaane. Eks näe, kas need ka välja tulevad.
Raadiomajas oli kuum ja umbne, Noblessneri Valukojas aga jälle kuidagi väga ebamugav. "Eesti meeste laulud" on hiiglama tore tükk Von Krahli seltskonnalt, nagu alati. Kujutasin ette, millist pauerit Peeter Jalakas seda lavastades on tundnud. Laval möirgavatest kikkhabemega meestest rääkimata. Meestelaulud rokivad ning rasketööstuslik lavakujundus on tõsiselt efektne. Asi, mis meid segab, on tool, mille peal peaaegu võimatu istuda. Valukotta on üles pandud vist oma tuhat kohta pealtvaatajatele ning muidugi on nad kõik välja müüdud. Vaadata pole tõesõna mugav. Lava on kaugel, nägusid ja laulusõnu eriti ei erista ning tohutu pealtvaatajate tribüün sunnib kükitama umbes poole kõikuva istme peal.
Elamus sellegipoolest. Tohutus nõukaaegses tootmisangaaris pole ju varem etendust vaadata saanud. Ruumi võimalused on Jalakas suutnud suurepäraselt ära kasutada.
Koju jõudes püüdsime jõuda meie kohaliku kogukondliku MTÜ koosolekule. Hiljaks jäime. Siiski hea, et selline MTÜ on olemas ja püüame Jutikuga edaspidi osaleda. Naaber ei tunne naabrit pole hea viis elada. Palju olulisi asju jääb tegemata ning toredate inimestega suhtlemata.

Raadiostuudio aknast City suunas. Lapsena mäletan hoopis teistsugust vaadet.

See pole piletisaba, kitsast uksest lihtsalt ei mahu sisse.



Hägune ettekujutus pildist meestelaulude lava suunas.

Kommentaare ei ole: