Öös on väga palju inimesi

Vanalinna päevad on vaikselt käima läinud ja püüdsime nädalavahetusel sellest veidi osa saada.
Laupäeva õhtul oli näiteks Raekoja platsil välja kuulutatud intrigeerivalt kõlav Tuhala nõiakaevu loitsu esiettekanne. Pärast Karl Madise nooremaid inimesi punastama ajavat süldipopurriid see siis toimuski. Paraku küll kuidagi vildakalt. Laval seisnud kuulsused jäid näituseks tutvustamata. Mina ju neid kohalikke tähekesi ei tunne ja nüüd ei teagi, kes kasvõi see hoolega sisse mähitud pikk räppar võis olla. Või too võimsate kopsudega kena blond tütarlaps.
Loits ise oli selline mõnus isamaaliste laulude stiilis heietus Urmas Sisaskilt. Kahjuks tuli ta plaadi pealt. Ilmselt seetõttu, et vaid väike hulk stuudios loo sisse laulnud supertähti viitsis isiklikult kohale ilmuda. Ning siis tekkiski halekoomiline olukord, et reibas naishääl vestab kaevanduste koledusest ja puhta vee tähendusest, aga laval ei maiguta isegi keegi suud.
Aga 60000 allkirja ja ümbrusvaldade kindel toetus ehk hoiab maakraapijad eemal ja nõiduslikult pulbitsev kaev lubab poolel Tallinnal ikkagi igal kevadel teha pisikese väljasõidu rohelusse. Üleajavat vett vaatama.
Eile õhtul kogunesid aga Kodulinna maja veerde lausa sajad huvilised. Lubati Mart Laari vanalinna kummituste ekskursiooni ning huvi oli sõna otseses mõttes metsik. Algus oli tõsi sama vähelubav kui paar aastat tagasi kui Tiina Mägi sama ürituse alguses õnnetult teatas, et Mart ei jõudnudki Tallinna lennukile ning ringkäik jääb hoopis ära. Seekord jäi taas Londonist napilt ning ähkides saabunud poliitik lihtsalt pool tundi hiljaks. Ja rahvamassile laulis pikalt keegi Joonatan Austraaliast.
Aga kui Mart kohale jõudis, läks huvitavaks. Võimsa hääle ja jutustamisoskuse on mees kahekümne aasta jooksul kenasti omandanud. Ja kummituslugusid on ta hulgaliselt kogunud. Mõni kohe päris huvitav.
Muidugi on see ülimalt lõbus, kuidas paarsada hinge kesköö paiku ja pärast seda mööda vanalinna ringi kappab. Kiirus on oluline, et Mardi iga sõna ikka sinuni jõuaks. Õnneks leitakse linnast mõned suuremad platsid: Linnateatri esine, vene kirik Vene tänaval, Katariina gildi esine, Rataskaevu tänav, Aleksandri kiriku veer Toompeal. Ja pannakse mõneski kohas taksode ning politseiautode liikumine hetkeks seisma.
Ah et millised need kummitused siis on? No ikka nähtamatu rüütli sammud keldritreppidel, kena noor valge neiu juukseid kammimas, kolinal majatrepist alla veerev surev mõõgavõitleja, keldrisse unustatud mumifitseerunud feldmarssal ja muud sellist. Haaravalt jutustades tekitavad öises linnas suurepärase elamuse. Nüüd tahaks Mardilt pikemat ja põhjalikumat eraekskursiooni. Vaat see oleks alles vahva.