Kummaline on olla tagasi kodus.
* Pärast 4 päevaga läbitud 2700 kilomeetrit. Pärast 3-päevast polaarpäevas sõitmist ja magamist.
* Pärast imeilusaid mägiteid, kus vihmast ja lumesulamisest tekkinud ajutised ojakesed on tekitanud 20-30cm sügavusi uhteorge (Mufti on džiip! Ta sai kõigega hakkama!). Ning Norra fjordide kaldail vonklevaid teid, kus ääristavatelt mägedelt langeb vähemalt iga saja meetri kohta pisike kuid uhke valgevahune koseke lumesulamisveest. Mõnes kohas pritsides ka mööda kihutavad autod märjaks :)
* Pärast Lapimaad, põhjapõtru ning paarikümnepealisi põhjapõtrade karju. Viimased olid häbelikumad kui üksikud isendid.
* Pärast 13-tunnist mägimatka Soome kõrgeimasse punkti, kus astusime 32000 sammu umbes 20-22 kilomeetri jooksul. 13 tundi läbi udu, vihma, lörtsi, lumetormi, tuuleiilide ning üle lõputute kiviväljade, kus liikumine on jala asetamine järgmisele kivile lootes, et see on stabiilne ja ei viska sind oma turjalt. Alates 3-st tunnist olid kõik riided seljas läbimärjad. Jalanõud lumest ning salaojadesse astumisest. Kust võttis keha selle soojuse, sest liikudes külm ei hakanud, uskumatu… Ja ma ei saanud peale nuuskamisest punetava nina miskit, ei valusat kurkugi.
* Pärast eilset, mil otsustasime, et Lapimaa ülemisest otsast võiks ühe jutiga 1200 km läbida otse Helsingini, et siis hommikul varaseima Tallinki laevaga koju saada. Õnnestus end laevale kaubelda. 22 tundi sai järjest üleval oldud – karm peale sellist matkapäeva, kuid oli siiski kenasti üleelatav kui juhte on autos kaks.
Ühesõnaga – irreaalne.
Kuidas saada jälle kogu selle argieluga kontakti? Kas tahtagi seda… Aga homme on ju tööpäev.
Tahan tagasi Lapimaale.
* Pärast 4 päevaga läbitud 2700 kilomeetrit. Pärast 3-päevast polaarpäevas sõitmist ja magamist.
* Pärast imeilusaid mägiteid, kus vihmast ja lumesulamisest tekkinud ajutised ojakesed on tekitanud 20-30cm sügavusi uhteorge (Mufti on džiip! Ta sai kõigega hakkama!). Ning Norra fjordide kaldail vonklevaid teid, kus ääristavatelt mägedelt langeb vähemalt iga saja meetri kohta pisike kuid uhke valgevahune koseke lumesulamisveest. Mõnes kohas pritsides ka mööda kihutavad autod märjaks :)
* Pärast Lapimaad, põhjapõtru ning paarikümnepealisi põhjapõtrade karju. Viimased olid häbelikumad kui üksikud isendid.
* Pärast 13-tunnist mägimatka Soome kõrgeimasse punkti, kus astusime 32000 sammu umbes 20-22 kilomeetri jooksul. 13 tundi läbi udu, vihma, lörtsi, lumetormi, tuuleiilide ning üle lõputute kiviväljade, kus liikumine on jala asetamine järgmisele kivile lootes, et see on stabiilne ja ei viska sind oma turjalt. Alates 3-st tunnist olid kõik riided seljas läbimärjad. Jalanõud lumest ning salaojadesse astumisest. Kust võttis keha selle soojuse, sest liikudes külm ei hakanud, uskumatu… Ja ma ei saanud peale nuuskamisest punetava nina miskit, ei valusat kurkugi.
* Pärast eilset, mil otsustasime, et Lapimaa ülemisest otsast võiks ühe jutiga 1200 km läbida otse Helsingini, et siis hommikul varaseima Tallinki laevaga koju saada. Õnnestus end laevale kaubelda. 22 tundi sai järjest üleval oldud – karm peale sellist matkapäeva, kuid oli siiski kenasti üleelatav kui juhte on autos kaks.
Ühesõnaga – irreaalne.
Kuidas saada jälle kogu selle argieluga kontakti? Kas tahtagi seda… Aga homme on ju tööpäev.
Tahan tagasi Lapimaale.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar