9.9.10

Bolivar ja Juht Rootsi-Ameerika liinilaeval

Veidrate asjaolude tõttu sattus üle aastate näppu killuke ammuunustatud kirjavahetust. Kentsakas lugu, aga päris meeleolukas.

***

Ajalooürikud vaikivad, aga mina ei saa enam varjata enda käes olevat informatsiooni.
Tuntud vabadusvõitleja Simon Bolivari ja eesti soost kontrabassikunstniku Ludvig Juhti kohtumine Rootsi-Ameerika liinilaeval leidis tõepoolest aset.
Unustamatu, pilvine pealelõuna 18. mail 1938. Härra Ludvig Juht Bostonist on teel kodumaale suvepuhkust veetma. Senor Simon Bolivar aga reisib Rootsi sanatooriumisse ravile. Bolivar on juba vana mees, kepi ja habemega, aga endiselt on tal seljas tulipunane kindralirüü. Tema pilk on suunatud kaugusse, kuni kuuleb enda kõrval köhatust. (Edasine vestlus algab inglise ja jätkub hispaania keeles, meie aga tõlgime kõik kodumaa keelde, eks ole?)
Ludvig: “Vabandage Vana (kuidas siis tõlkida “old chap”?) ega teil piibu jaoks tuld ei ole.
Simon: “Mul on kahju, Senor. Olete te ameeriklane? Ega te juhuslikult hispaania keelt ei oska?”
Ludvig: “Aga loomulikult. Viibisin hiljuti Lõuna-Ameerikas ringreisil. Olen Ludvig Juht Bostonist, mängin kontrabassi. Rahvuselt olen aga eestlane ja nüüd teel kodumaale, kus pole palju aastaid viibinud.”
Simon: “Rõõm tutvuda, Senor. Minu nimi on Simon Bolivar, praegu rohkem vanaduspuhkusel. Elan oma villas kaunis Venezuelas.”
Ludvig: “Tuhat ja tuline! Kas tõesti seesama Simon Bolivar, vabadusvõitleja? Teie kuulute ju rohkem eelmisesse sajandisse, kulla mees!”
Simon: “Nojaa, teil on muidugi õigus. Soovite ehk klaasikese brändit? Ma ei oskagi öelda, mis on minu pikaealisuse saladus. Alles päris viimasel ajal on tervis veidikene alt hakanud vedama. Nüüd sõidangi kuulsasse Södertälje sanatooriumisse, et pisut puhata ja jõudu koguda. Ütlete end eestlane olevat? Pole sellisest rahvakillust varem kuulnudki!”
Ludvig: “Oo, milline maitsev brändi! Viib lausa keele alla. Aga vaadake, Eesti – see pole üksnes rahvus, vaid meil on lausa oma riik! Alles paarkümmend aastat, aga teeme suuri edusamme. Vabadusvõitlus vabastas meid Vene ikke alt, täpselt nagu teiegi võitlesite Hispaania kolonisaatoritega.”
Simon: “Kas tõesti!? Lubage, ma surun teie kätt. Kui kahju, et meie Venezuelas pole vaprast eesti rahvast midagi kuulnud! Kas too veetlev proua, kes just salongi astus, on teie abikaasa?”
Ludvig: “Jah, tõepoolest. Vabandage mind hetkeks....Elviire, palun mine kajutisse laste juurde tagasi! Ei mingit vaidlemist. Mul on huvitav vestlus käsil. Ole kallis!....Niisiis, minu meelest tuleks mõelda, kuidas Lõuna-Ameerika rahvad ja eestlased teineteisest teada saaksid. Ma hangin Eestist mõned raamatud ja saadan nad teile Rootsisse, kas sobib? Siis, kui kodumaale jõuate, saaksite oma avastusest teada anda.”
Simon: “Väärt mõte, kallis Senor Juht. Soovin, et mul õnnestub teie heateole samaga vastata. Kuidas vaid raamatuid kaugest Venezuelast Eestisse toimetada?”
Ludvig: “Oo, see ei ole raske ülesanne. Igast Lõuna-Ameerika sadamast võib leida Eesti meremehe. Meie oleme suur mererahvas! Küllap Eesti meremees kodumaad külastades teie raamatud kohale toimetab.”
Simon: “Suurepärane, siis on kokku lepitud! Homme paneme kokkuleppe paberile. Oo, vabandage mind, aga pean nüüd lõunauinakule asuma. Väsimus juba kontides.”
Ludvig: “Pole midagi, Vana! Põõnake hästi!”
Nii lõppes kahe suurvaimu vestlus. Järgmisel päeval tehti tõepoolest kirjalik leping, mis aga paraku igaveseks täitmata jäi. Härra Simon Bolivar suri paar kuud hiljem Rootsis, jõudmata kunagi tagasi kallile kodumaale. Härra Juht unustas aga Pärnu rannas hullates lepingu sootuks ja sama juhtus kahetsusväärsel kombel ka minu, tema tollase erasekretäriga.
Lepingupaber läks kodumaal kaotsi ja meie härra Juht’iga lahkusime Tallinnast päikeselisel laupäeval septembris 1938, et mitte kunagi enam naasta. See oli kõige kurvem päev minu elus!
Nüüd on minuni jõudnud kuuldused, et Eesti Rahvusraamatukogus on avatud Lõuna-Ameerika tuba, mis kannab Simon Bolivari nime. Kindel see, et meie omal ajal allkirjastatud leping üles leiti ja minu kallite suurvaimude idee teostamist leidis! See on rõõmustav uudis vanale mehele, kes juba liiga väeti, et vana kodumaad külastada. Soovin oma kallile Eestile kõike paremat!

Austusega,
Eugen Kobras
Boston, Massachusetts

2 kommentaari:

Unknown ütles ...

Hea väljamõeldis!
Ludvig Juhti naise nimi oli Amanda Juht(sünd.Lamp) ja lapsi neil polnud.
Aga kirjatükk oli huvitav!
Terv,
Kari Lamp
Amanda Juhti vennapoeg

kristian ütles ...

Väga tore. Aitäh heade sõnade eest.