Mogadishu

Huvitavad asjad juhtuvad ette liiga hilja. Nagu täna kui lõunasöögi kõrvale demonstreeriti väga põnevat ja ilmselt suhteliselt haruldast vaadet Somaaliale. Eile õhtul mul muidugi ei tulnud pähe seda ETV-st vaadata.
Mogadishu oma totaalses kaootilisuses ja täielikus läbikukkumises pani mõtted liikuma. Et kujutage siis ette linna kauni päikese all, imeilusa sinise mere kõrval. Kunagi imekaunist paika, mis on inimeste mõistetamatu tegevuse tulemusena muudetud rusuhunnikuks. Umbes nagu oli Beirut keheksakümnendatel. Liibanoni kodusõda on vaibunud, Somaalia oma paistab lõputu. Niimoodi seal potensiaalses paradiisis siis elatakse: prügi on tänavatelt 20 aastat koristamata, teed puuduvad, majadest on järel vaid varemed, elektrivarustust pole enam aastaid, puhast vett pea võimatu saada. Välismaalasena saad ringi liikuda ainult nelja ihukaitse pideva valve all. Sisuliselt kõik meessoost elanikud on relvastatud grupeeringu liikmed, närivad mingit uimastavat taime ja tööd ei tee. Kui õhtul pimedaks läheb, hakatakse moepärast sõdima. Tegelikult ei anna see kunagi mingit tulemust, põhimõtteliselt selline tühi marodööritsemine. Käruga ringiveetavatest rahahunnikutest ma ei räägigi. Inflatsioon teeb oma töö.
Omamoodi paistab selline anarhia isegi ligitõmbav ja kui mitte muud siis omapärane. Niikaua kui ise sellise portsu keskel elama ei pea. Siis oleks küll pahasti.
Film pidi vist Somaalia merepiraatidest rääkima, aga nii kaua ma vaadata ei saanud. Ja tegelikult on sealne igapäevaelu huvitavamgi. Püüdsin pärast Wikipedia abiga Somaalia olukorrast mingit selgust saada, aga see paistab täiesti võimatu. On mingid islamivõitlejate grupid ja siis mingid seltskonnad, kelle kõigi nimedes figureerivad uhked sõnad nagu demokraatia ja vabadus. Tegelikult mõned autotäied poisse kalashnikovidega ja "president".
Eestis on tegelikult päris hea elada.