Pöff 2013: Vic ja Flo nägid karu

Päris ootamatu lahendusega Quebeci film. Vananev naine saabub üksildasse maakolkasse, et halvatud onu eest hoolitseda. Ta tunneb end selgelt ebamugavalt ja õige pea selgub ka miks. Tegemist on ennetähtaegselt vabastatud eluaegse vangiga. Peagi saabub tema juurde armastatu, samuti vangis istunud veidi noorem naine.
Üsna kiiresti saab selgeks, et naiste minevik tahab neid paratamatult kinni püüda. Onu eest hoolitsemine jääb teisejärguliseks teemaks, kohalikud viivad ta peagi hooldekodusse. Põhiteemaks saavad kahe naise omavahelised suhted ning kaastundlik, aga range järelvalveametnik, kes pidevalt ümbruskonnas luusib. Nojah ja siis luusib ümbruskonnas veel keegi, keegi peategelase naissõbra minevikust. Ilmselgelt mustast minevikust. Lõpplahendus saab julm ja jõhker.
Nauditav vaadata see film just pole, küll aga omapärane ja väga ootamatute süžeekäikudega. Lugu ise päris tugev, nii et selles mõttes pettuma ei pea.
Ja kuidas selle karuga lood on? Hullud.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/kanada-kino-fookuses/vic-ja-flo-ngid-karu

Pöff 2013: Lühifilmide panoraam I

Omamoodi traditsiooniks on saanud Pöffi ajal ka korra lühifilmidele pilk peale heita. Kahjuks seekord midagi põrutavat näha ei olnud. Või siis pole üks kord aastas lühilugude vaatamine lihtsalt piisav praktika. Ei oska alati head asja hinnata.
Prantslaste filmist "Tolkou" jäid meelde kütkestavalt teostatud merelained ja naljakas läbipaistev inimkujuline veeolend, kelle sees ujusid väikesed värvilised kalad. "Koduloomade ajalugu" meenutas päris vaimukalt lapsepõlve lemmikloomi, kes kõik paratamatult ja kiiresti hinge heitsid. Ja siis on meeles veel väike blond koolipoiss Pierre oma suvesõbra, lambaga. Magama jäädes luges Pierre üle aia hüppavaid lambaid, lammas aga üle aia hüppavaid blonde poisse.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/animated-dreams-1/panoraam-i

Pöff 2013: Olematu tänav

Veidi kergekaaluline, aga siiski nauditav Hiina põnevik. Püütakse veidi vaoshoitult viidata suurriigi nähtamatule küljele. Riigisaladuste kaitseloori taha varjuvale kummalisele osale ühiskonnast, millest tavaline inimene midagi teada ei tohi. Repressioonide näitamisel jääb film siiski vist põhjendatult poolele teele. Räigemat sorti piinamist ekraanil ei näidata ja inimene ikka päriselt ei kao (mis Hiinas vist üsna tavaline), pigem tehakse lihtsalt elu põrguks. Režissöör oli ise Tallinnas ja ütles, et tema filmi pole Hiinas veel näidatud ja ei tea, kas see õnnestub. Raske öelda.
Loo keskmes on ilmselt tüüpiline tänapäeva noormees. Mitte just eriti pühendunud töötegija, vanematega väga läbi ei saa, armastab arvutimänge ja sõpradega lollusi teha. Seadused pole vähemasti alati täitmiseks.
Ühel päeval kohatud noor naine jääb noormeest kummitama. Salaarmumises pole ju midagi kummalist. Aga seekord poisil veab: tal õnnestub naisega veel mitu korda kokku saada ja kohtamiselgi käia. Aga midagi on ilmselgelt valesti. Linnakaarte joonistavas firmas töötav peategelane ei leia üheltki kaardilt tänavat, kus naine töötab. Naiivsevõitu tegelasena ei ehmata see teda siiski eemale, ta käib hoopis korduvalt selles saladuslikus kohas luuramas. Naise poolt noormehe tööautosse unustatud mälupulgad annab ta naise bossile pikemalt mõtlemata tagasi. Aimamata, kui pingsalt teda juba jälgitakse ja millises ohus ta on...
Igal juhul oli see Hiina film eestlasele veidi mõistetavam kui eelmisel nädalal nähtud kummaline "Patu puudutus". Ja kuigi eriti lähedale me karakteritele ei pääse, saame vähemalt teada, et mida suurem ja vägevam riik, seda enam keeb näiliselt rahuliku ühiskonna eest varjul üks tulikuum pada. Kus peidavad end Hiina Snowdenid ja Assange'id? Kaua peame neid veel ootama?
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/rahvusvaheline-voistlusprogramm-eurasia-1/olematu-tnav

Pöff 2013: Möödanik

Iraanlane Fahradi on teinud lummava filmi igapäevastest asjadest. Hämmastav kui kaasahaarav võib olla lugu, kus inimesed lihtsalt elavad oma elu, ei jõuta jalustrabavate pööreteni ega leita elumuredele ka mingit ühest ja selget lahendust.
Üks mees saabub nelja-aastase vaheaja järel Teheranist Pariisi, et lahutada oma abielu. Prantslanna, kelle juurest ta kunagi lahkus, on leidnud vahepeal uue elukaaslase. Lugu pole aga lihtne. Naise uue elukaaslase abikaasa on elus, kuid lebab pärast nihu läinud enesetapukatset haiglas koomas. Kas ta üritas end mehe uue armastuse tõttu tappa? Neil on väike poeg. Peategelasest iraanlase esialgu veel seaduslikul abikaasal on aga omakorda kaks tütart - kumbki neist pole aga nende ühine laps.
Ühesõnaga saabub üks mees tõelisesse suhete sahipuntrasse. Ta käib koos naisega kohtuniku juures ja lahutab abielu. Nüüd ei seo teda selle perekonnaga ametlikult enam midagi. Ja ometi pole see nii. Naise tütred on talle ikka veel lähedased, eriti vanem tütar, kes ema uue elukaaslasega sugugi läbi ei saa, eelmist meest aga kõrgelt hindab. Iraanlane teeb lootusetuna tunduva katse enne lahkumist tüdrukut aidata ja ühtlasi senistele suhetele punkt panna. See veidi õnnestub, veidi mitte. Nagu elus ikka, on kõik ütlemata keeruline.
Mulle meeldis selle filmi rahulik tempo ja inimlik keel. Ei mingeid liialdusi, ei pingutatud huumorit ega üleliigset süngust. Ja - mis seal salata - näitlejad on kenad ja saavad oma rollidega hästi toime. Selle igapäevaselt valusa loo jälgimine on väga hea viis oma elust paar tundi kulutada.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/panoraam-1/mdanik

Pöff 2013: Bergdorfi moeresidents

Mingi teine Pöff. Publik paistis tavalisest maksujõulisem ja film ise oli põhimõtteliselt ainult ühe New Yorgi kaubamaja promo. Rohkelt ülevoolavat kiitust ning mulle peamiselt tundmatute moegurude glamuuri. Mõttetu ajaraisk.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/moekino/bergdorfi-moeresidents

Pöff 2013: Armastus on täiuslik roim

Kummaline Šveitsi mõrvalugu. Tegevus toimub tänapäeval, kuid filmi õhkkond viitab justkui mingile kadunud ajale, võib-olla seitsmekümnendatele aastatele. Igal juhul tundub filmis kujutatu praegusest elust palju vähem fragmentaarne ja tegelased ei keskendu niivõrd elamustele või tarbimisele, rohkem isikliku mõnu ja heaolu maksimeerimisele. Kiirustamata, ringi tõmblemata. See ei ole ju tänapäev, oh ei.
Mathieu Amalric kehastab väga võluvalt kirjandusprofessor Marci, kes on just selline tänapäeva ühiskonda sobimatu mees. Suudab puht intellektuaalse võimekusega leiva lauale tuua, ilma ülemäära pingutamata. Seega on võimalik keskenduda iseendale. Ja seda Marc ka teeb. Ultramodernne ülikool täis noori neide, kummaline suhe õega, kellega Marc koos alpimajakeses elutsev, pidev suitsunälg ja nii läbi terve filmi. Mees, kes saab mõelda peamiselt ainult iseendale.
Samas saab juba alguses selgeks, et Marcis on peidus pimedam pool. Tema juures rõõmsalt aega veetnud naisüliõpilane kaob. Alpides on veidrad augud (sinna võib sisse kukkuda või midagi sisse poetada). Marci igivana maastur pimedatel kurvilistel mägiteedel. Veider romaan kadunud tüdruku kauni kasuemaga.
Loo lahendus on siiski parasjagu ootamatu. Vaatajal lastakse harjuda rahuliku tempoga, lastakse peategelasega koos elu nautida. Alles filmi lõpupoole hakkad aimama, et nii see ei jää.
Üks huvitavamaid filme, mida olen sel aastal näinud. Veidi nagu teisest ajastust ja ehk just seetõttu kummaliselt paeluv.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/panoraam-1/armastus-on-tiuslik-roim

Pöff 2013: Patu puudutus

Kummaline Hiina film, mida näidati väga vihmase päeva hilisõhtul. Väsinud ja tüdinenuna tundus see lugu eemaletõukav, kuigi põhimõtteliselt oli ta omapäraselt ülesehitatud ja vajaks võib-olla põhjalikumat analüüsi.
Hiina on veider riik. Riigikommunism kogu oma bürokraatliku aparaadi ja parteilise juhtimisega on kombineeritud totaalse turumajanduse ja täiesti läänemaise mammona kummardamisega. Pole imestada, et kodanike jaoks võib selline süsteem tunduda täiesti skisofreenilisena. Kui inimesi on nii palju nagu Hiinas, on päris selge, et võitlus pudrumägede tippu jõudmiseks on erakordselt jõhker.
"Patu puudutus" näitab inimesi, kellel läheb kops totaalselt üle maksa. Kes otsib õiglust, kes põnevust, kes väljapääsu. Vahendid on äärmuslikud, kättemaks julm, veri lendab. Film koosneb tegelikult lühilugudest, millest igaüks keskendub inimese katsele oma elus midagi muuta. Õige kiiresti saab selgeks, et muutus on lootusetu. Ja siis valib iga tegelane äärmusliku lahenduse.
Võiks ju öelda, et see, mis "Patu puudutuses" toimub, on puhas hullus. Aga võib-olla Hiina kontekstis on need ainsad lahendused. Eetilisi ja moraalseid valikuid teha on sellises ühiskonnas ülikeeruline.
Njah, filosofeerida võib nii ja naa. See film ei ole parim meelelahutus ja ei kõlba vaadata väsinuna hilisel õhtutunnil. Nii palju on vähemasti selge.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/17-valitud-teost/patu-puudutus

Pöff 2013: Kodu

Väike armas Rootsi film. Nagu isiklikult kohal viibinud režissöör Maximilian Hult selgitas, vändatud hoopis Islandil. Sellepärast need väikeküla hooned olidki nii värvilised, Rootsis ju vaid punane puu.
Film räägib noorest haritud naisest, kes inimestega eriti suhelda ei taha. Hoiab omaette, vältides ebamugavaid inimesi ja olukordi. Mulle oli see nii valusalt tuttav, et varjutas muud emotsioonid. Ise ju ka tihtipeale samasugune pelglik. Inimlikud kontaktid ei tule kergelt.
Filmi peategelane suudab selle mure muidugi veidikene seljatada. Muidu poleks ju arengut ega intriigi. Ta sõidab Stockholmist vanaema juurde, keda pole 20 aastat näinud. Ja leiab seal endale omapärase toetusgrupi, kus lisaks vanaemale veidi õnnetu, oma kohta otsiv külapoiss ning muidugi ka kohalik nägus, aga üksildane noormees. Love interest. Luhtunud katsete ja tagasilöökide kaudu jõuab naine lõpuks inimliku läheduseni.
Kurbust ja traagikat on selles üsna ettearvatava stsenaariumiga loos päris palju. Lõpp on õnnelik, aga jätab vaataja ikka kuidagi nukraks. Igas inimeses on varjul nii palju sellist, mida teised kunagi ei näe.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/tridensi-voistlusprogramm/kodu

Pöff 2013: Nebraska

Võluv mustvalge film teistsugusest Ameerikast. Peaosas on selles Alexander Payne'i vändatud loos Bruce Dern, keda mäletan paljudest lapsepõlves Soome telekast nähtud filmidest ja kes toona mulle tohutult meeldis. Dern mängis tihti negatiivseid või siis veidi ekstsentrilisi tüüpe. Täna on härrasmees lähenemas kaheksakümnele, kuid oskused on alles, pilk ja hääl endised.
Nebraskas mängib Dern seniilsevõitu vanameest, kes usub siiralt, et on võitnud mingi loteriiga miljon dollarit. Ajanud oma näägutava abikaasa ja pojad poolhulluks, võtab noorem poeg lõpuks kätte ja sõidutab isa vanasse koduosariiki Nebraskasse. Miljon dollarit on tühipaljas unistus, kuid kodulinn, sugulased ja tuttavad on alles. Suurem osa filmi karakteritest on vanad ja kangekaelsed inimesed, sellised, kes võivad andestada, kuid ei unusta. Bruce Derni Woody on nende hulgas nii armsalt teistsugune: tahumatu, aga loomult pehme. Vana mehe elu viimane reis ei suju kaugeltki viperusteta, kuid tundub, et lõpuks saavutab ta kõik, mida lootis.
Hea meel, et Bruce Dern sai veel ühe suure rolli ja et ta selle nii vägevalt välja kannab. Cannesi filmifestivali parima näitleja auhind on selle tunnistuseks.
http://en.wikipedia.org/wiki/Nebraska_(film)

Pöff 2013: Ainult New Yorgis

Väike vahva komöödia Palestiina ja Iisraeli raskestimõistetavast kohtumisest New Yorgis. Noor araablane Arafat ei ole omale sobivat naist leidnud ja elab veel 30-aastasena koos vanematega. Seksinäljas ja seksisõltuvuses mees saab töölt kinga ega leia kusagil asu. Anonüümsete seksahoolikute grupis tutvub Arafat muretu elumehega, kes asub innukalt mehe probleeme lahendama.
Lahendus on lausa sensatsiooniline. Arafatile tehakse ettepanek sõlmida fiktiivabielu noore iisraellannaga. Eesmärgiga, et viimane saaks USA-s elamisloa. Nojah ja siis pole enam muidugi kellegi jaoks üllatus, et noored pikapeale armuvad. Hoolimata palestiinlaste ja iisreallaste vihavaenust. Hoolimata perekondade mõistmatusest. Armastus pühib aegamööda teelt kõik tõkked ja juhib osalised vältimatu õnneliku lõpu suunas. Nii on see filmides. Päris elus olen ses suhtes veidi skeptiline.
Aga see on lahedalt tehtud film. Võrratu meelelahutus.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/poffi-vitamiinilaks-1/ksnes-new-yorkis

Pöff 2013: Tänav Palermos

Väga omapärane film. Paigutus "Vitamiinilaksu" programmi pole päris arusaadav, sest kui see on komöödia, siis on ta väga väga väga traagiline komöödia.
Põhimõtteliselt väike pilguheit lõuna-Itaalia ellu nagu seda klišeelikult ikka kujutatud. Tohutu hulk lapsi ringi lippamas, räuskavad, kõiketeadvad mehed, kõigi koduste töödega üksi hakkama saavad naised. Filmi keskne teema on kangekaelsus, võimalik, et veidi naisõiguslikus võtmes. Ülikitsal Palermo tänaval kohtuvad kaks autot - ühe roolis sellest linnast pärit ääretult vihases tujus naine, teist juhtimas kohalik vana naine, kes sõltub oma surnud tütre perekonna armust. Kumbki järele ei anna ega ole nõus eest ära tagurdama. On ju tegemist kahesuunalise tänavaga, millel ometi ka kaks pisikest Fiati teineteisest mööda ei mahu.
Sisuliselt on vastamisi kaks erinevat kultuuri: lesbipaar ja traditsiooniline suur Itaalia perekond. Perekond, kes pealegi elab samal tänaval ja omab kogukonna täit toetust. Jääb mulje, et vana naine on vaid oma võimuka väimehe mängukann. Aga see on näiline mulje. Tegelikult on kõik ümbritsev taustamüra kahe tohutu egoga naise omavahelises lahingus. Lahingus, milles ei saa tegelikult olla võitjat.
Tänav Palermos on pilguheit inimloomuse tumedale poolele. Sinna, kuhu pole asja humaansusel ega kokkulepetel. Võitlust elu ja surma peale võib ette tulla igal sammul.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/poffi-vitamiinilaks-1/tnav-palermos

Pöff 2013: Llewyn Davise ballaad

Vendade Coenite värske film viib meid 1961. aasta New Yorki, kus verinoor Bob Dylan on just oma läbilööki tegemas. Aga see film ei räägi Bobist, hoopis virelevast folgilauljast nimega Llewyn Davis.
Davis pole mingi uustulnuk. Ta on muusikaäris juba aastaid olnud, enamasti küll folgiduo ühe poolena. Aga nüüd on ta partner surnud ja mees üritab üksi muusikamaailmas kanda kinnitada. Ta on sooloplaadi välja andnud, saab aegajalt tööd stuudiomuusikuna ja esineb klubides. Kuid ajastule omaselt pole tal hinge taga sentigi. Kogu raha läheb kellegi teisi kui artisti enda taskusse. See oli neil aegadel tüüpiline - muusikalepingute sõlmimisel oli tugevam osapool plaadifirma või laulude kirjastaja, mitte artist.
Nii elabki Davis sõprade sohvadel, neid pidevalt viimseni välja vihastades. Tal pole kodu, elukaaslast ega kindlat töökohta. Kitarr ja seljakott kaasas, seikleb ta talvises New Yorgis ringi nagu vana linnakõuts. Coenid oskavad seegi kord filmi lülitada väga vahvaid väikeseid detaile. Nii on Llewynil pidev mure oma sõprade imeilusa kassiga, kes koos temaga ühest korterist välja lipsab ja on veidi aega mehe kaaslaseks tema lõpututel eksirännakutel. Kuni kass muidugi ühel päeval jalga laseb. Õnne pole, mis teha. Vahepeal teeb Davis veel müstilise eksirännaku Chicagosse. Ühes autos veidra vaikiva biitniku ja veel veidrama vanamehega, keda fantastiliselt kehastab John Goodman.
Aga ega sellest kõigest abi pole. Davis on ja jääb luuseriks - kuigi laulud, mida ta seal klubis esitab, on meisterlikud ja imekaunid. Kaugeltki mitte 1961. aasta folk, oma ajast kaugel ees. Saatus on muusikute vastu tihti karm.
Mulle väga meeldis selle filmi rahulik rütm. Meeldis see ammukadunud veidi naiivne New York. Meeldis see, et kõik oli just nii nagu see toona võiski olla.
http://en.wikipedia.org/wiki/Inside_Llewyn_Davis

Pöff 2013: Grigris

Grigris on Tšaadi noormees, kellele meeldib ööklubides tantsida. Ta on selles tõesti meisterlik, publiku lemmik. Ja seda hoolimata vigasest jalast, mis tal normaalselt kõndida ei luba. Paraku ei maksta klubis tantsimise eest eriti raha. Tšaad on vaene, hurtsikute maa. Grigrise kasuisa püüab ühes sellises rätsepatöö ja fotograafiaga hinge sees hoida, kuid jääb peagi haigeks ja perekonnale langevad kaela tema tohutud ravikulud. Sotsiaalvõrgustik puudub sootuks.
Nii pole Grigrisel muud valikut kui hakata tegelema põrandaaluse kütuseäriga, mis seisneb selles, et üle jõe tuuakse naaberriigist illegaalselt bensiini ja äritakse see seejärel vaheltkasuga maha. Grigris on vahva suhtlemisaldis noormees, kuid äri on karm ja seda juhtiv tüüp juba vigu ei andesta. Jääb mulje, et too veetlev ärikas hoiab kogukonda oma raudses haardes. Sa kas töötad tema heaks või vireled niisama.
Muidugi ei puudu filmist ka armulugu. Grigris armub ülepeakaela kohalikku neidu, kes igateb modellikarjäärist. Aga töötab paraku prostituudina. Kõik kokku üsna lootuseta lugu. Kui Grigris otsustab juhtärika eest veel ka bensiini varastada, et kasuisa ja iseenda võlad tasuda, läheb asi hoopis hulluks. Kas on kusagile vältimatu kättemaksu eest põgeneda? Grigris vähemalt üritab ja tal õnnestub isegi oma tüdruk kaasa võtta.
Seda aafriklaste ja prantslaste ühisfilmi pole väga lihtne vaadata. Taustu ei avata ja Grigrise loo tagamaad jäävad selgusetuks. Aga olgu ta siis lihtsalt ühe õnnetu olevuse katse oma varjust üle hüpata. Päris julge katse, peab tõdema.
http://en.wikipedia.org/wiki/GriGris

Pöff 2013: Frances Ha

Taas see aeg aastast. Ja et need filmid päriselt ei ununeks: nagu kombeks igaühe kohta ka siia väike sissekanne.
Avatud sai Pöff seekord mustvalge jänkide indiefilmiga. Kõlab pretensioonikalt, aga päris lihtne ja armas lugu. Miks mustvalge, jäi ausalt öeldes arusaamatuks. Üsna mõttetu kunstiline ilustus mu meelest. Esimesel festivaliõhtul olid kobarmügerikus millegipärast hirmsad sabad - masside ohjamine polnud vabatahtlikel veel päris käpas. Täismaja vaatajaid muidugi ka.
Filmi peategelane Frances on väga lennukas noor naine, kes üritab moderntantsuga raha teenida. Mis loomulikult pea võimatu üritus. Tal on parim sõbranna, kellega nii lähedane kui üldse olla saab. Poiss-sõbrast saab ta samas juba filmi alguses lahti ja õige pea hakkavad ka elu ülejäänud kaitsevallid kokku kukkuma. Tööl ei lähe sugugi hästi ja sõbranna lahkub alguses ühisest korterist ja siis hoopistükkis teise riiki. Frances hakkab suhtlema hoopis uue seltskonnaga, aga midagi jääb kogu aeg puudu. Välisest optimismist hoolimata ei tea ta tegelikult, mida oma eluga pihta hakata ja mis suunas üldse liikuma peaks. Vist päris paljude kahekümnendates noorte saatus tänapäeval.
Aga Frances Ha pole sugugi sünge film. Peategelane on üks ütlemata vahva tüüp - liikuv, suhtlev, veidi kohmakas ja tahumatu energiapomm. Tantsustseenid on kindlasti filmi ühed tipphetked. Kena pisikene indie.
http://en.wikipedia.org/wiki/Frances_Ha