Pöff 2013: Llewyn Davise ballaad

Vendade Coenite värske film viib meid 1961. aasta New Yorki, kus verinoor Bob Dylan on just oma läbilööki tegemas. Aga see film ei räägi Bobist, hoopis virelevast folgilauljast nimega Llewyn Davis.
Davis pole mingi uustulnuk. Ta on muusikaäris juba aastaid olnud, enamasti küll folgiduo ühe poolena. Aga nüüd on ta partner surnud ja mees üritab üksi muusikamaailmas kanda kinnitada. Ta on sooloplaadi välja andnud, saab aegajalt tööd stuudiomuusikuna ja esineb klubides. Kuid ajastule omaselt pole tal hinge taga sentigi. Kogu raha läheb kellegi teisi kui artisti enda taskusse. See oli neil aegadel tüüpiline - muusikalepingute sõlmimisel oli tugevam osapool plaadifirma või laulude kirjastaja, mitte artist.
Nii elabki Davis sõprade sohvadel, neid pidevalt viimseni välja vihastades. Tal pole kodu, elukaaslast ega kindlat töökohta. Kitarr ja seljakott kaasas, seikleb ta talvises New Yorgis ringi nagu vana linnakõuts. Coenid oskavad seegi kord filmi lülitada väga vahvaid väikeseid detaile. Nii on Llewynil pidev mure oma sõprade imeilusa kassiga, kes koos temaga ühest korterist välja lipsab ja on veidi aega mehe kaaslaseks tema lõpututel eksirännakutel. Kuni kass muidugi ühel päeval jalga laseb. Õnne pole, mis teha. Vahepeal teeb Davis veel müstilise eksirännaku Chicagosse. Ühes autos veidra vaikiva biitniku ja veel veidrama vanamehega, keda fantastiliselt kehastab John Goodman.
Aga ega sellest kõigest abi pole. Davis on ja jääb luuseriks - kuigi laulud, mida ta seal klubis esitab, on meisterlikud ja imekaunid. Kaugeltki mitte 1961. aasta folk, oma ajast kaugel ees. Saatus on muusikute vastu tihti karm.
Mulle väga meeldis selle filmi rahulik rütm. Meeldis see ammukadunud veidi naiivne New York. Meeldis see, et kõik oli just nii nagu see toona võiski olla.
http://en.wikipedia.org/wiki/Inside_Llewyn_Davis