Väike armas Rootsi film. Nagu isiklikult kohal viibinud režissöör Maximilian Hult selgitas, vändatud hoopis Islandil. Sellepärast need väikeküla hooned olidki nii värvilised, Rootsis ju vaid punane puu.
Film räägib noorest haritud naisest, kes inimestega eriti suhelda ei taha. Hoiab omaette, vältides ebamugavaid inimesi ja olukordi. Mulle oli see nii valusalt tuttav, et varjutas muud emotsioonid. Ise ju ka tihtipeale samasugune pelglik. Inimlikud kontaktid ei tule kergelt.
Filmi peategelane suudab selle mure muidugi veidikene seljatada. Muidu poleks ju arengut ega intriigi. Ta sõidab Stockholmist vanaema juurde, keda pole 20 aastat näinud. Ja leiab seal endale omapärase toetusgrupi, kus lisaks vanaemale veidi õnnetu, oma kohta otsiv külapoiss ning muidugi ka kohalik nägus, aga üksildane noormees. Love interest. Luhtunud katsete ja tagasilöökide kaudu jõuab naine lõpuks inimliku läheduseni.
Kurbust ja traagikat on selles üsna ettearvatava stsenaariumiga loos päris palju. Lõpp on õnnelik, aga jätab vaataja ikka kuidagi nukraks. Igas inimeses on varjul nii palju sellist, mida teised kunagi ei näe.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/tridensi-voistlusprogramm/kodu
Postitused
Aeg uuteks plaanideks
-
Tumblris ringles post.
(Tumblris ringleb palju poste, aga ma räägin sellest ühest praegu.)
Olen kahevahel, kas kopeerida see siia või refereerida.
Hm.
[...
1 päev tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar