PÖFF 2014: Elegantne klassika

Quebecis valminud "Felix ja Meira" on elegantne pöffiklassika. Just selliseid filme ma novembris näha igatsengi. Rahutust, sisekonflikte, aga samas ülikauneid hetki ja erakordseid detaile. Nii et ühel hetkel vaatad ekraani ja mõtled: ongi käes see filmimaagia, mida igalt linastuselt otsid. Tunne, et oled oma mõtete ja emotsioonidega filmis sügaval sees ja enam välja ei taha.
Lugu jutustab ortodokssete juutide kogukonnas elavast noorest naisest. Ta on abielus ja tal on tütar, esimene laps paljudest. Selline on ootus. Reeglid on ranged, mehed elavad ühte elu, naised teist. Tulevik on ette määratud. Meira ei taha selle saatusega leppida. Ta kuulab muusikat, joonistab, teeb lubamatuid pisiasju. Ja hakkab ühe võõra mehega rääkima. See on Felix, rikka mehe poeg, aga nii-öelda pere must lammas. Elab üksi ja tagasihoidlikult, kuni armub kõrvuni. Meirasse. Järgneb paratamatu ja julm konflikt, nagu ikka kui kaks erinevas maailmas elavat inimest koos püüavad olla. Ei ole kerge neil kahel, laiemal ümbruskonnal raskem veel. Meira mees on siiski ülihea inimene. Tõsiusklik, aga lepib läbi suurte raskuste oma naise valikutega. Küsimus, kas naine ise enda jaoks õige otsuse teeb, jääb lõpuni õhku.
http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/pohja-ameerika-konkurss/felix-ja-meira

PÖFF 2014: Ahvatlev, lärmakas, tüütu New York

New Yorgis elavate immigrantidest naiste lugudel põhinev "Ahvatlus" on film, mis minu seekordses programmis olevaist kõige tõenäolisemalt mingi auhinna võidab. Režissöör, operaator ja üks peaosatäitjatest on Tallinnas ise kohal ja väga võimalik, et see ongi ülepea esimene festival, kus seda filmi näidatakse.
Minu jaoks ometi pisuke pettumus. Lood on iseenesest päris huvitavad - üks sisserändaja on ju koguni Eestist, teised Prantsusmaalt, Hiinast ja Mehhikost. Igaühel oma lugu, omad põhjused, miks nad suurlinnas hakkama püüavad saada. Aga pildikeelelt on film kuidagi ülemäära pretensioonikas. Õnnetult, st tulemusteta lõppenud Occupy Wall Street liikumine, mille keskel 2011. aastal ringi liigutakse, haakub naiste elusaatusega ainult osaliselt. Seda kasutataksegi tihtipeale lärmaka taustana, mis lugude jälgimist isegi häirima hakkab. Mustvalgena, varjude ja valgustusega mängides mõjub teos külmalt ja kalgilt, raske on leida endale sobivat ligipääsu. Elamusest polgie juttu, pigem küsid kogu aeg endalt, miks see stseen nüüd just niimoodi on lahendatud.
Tõenäoliselt on viga minus. Üldse ei imesta kui kriitikud just pretensioonikat pildikeelt eriliselt esile tõstavad. Eks inimesed otsivad ja leiavad filmidest erinevaid asju.
http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/pohja-ameerika-konkurss/ahvatlus

PÖFF 2014: Nicole

Vahva väike lugu noore neiu suvest. Vanemad on kusagile ära sõitnud, vanem vend teeb kodus oma bändiga trenni. Lõputult aega sõbrannaga linna peal ringi lipata, vahepeal riidepoes töötades. Elu esimene krediitkaart tundub ulmeliselt põnev, justkui oleks raha vabalt käes. Reis Islandile? Miks mitte. Aga kõik ei lähe nii nagu unistad. Peagi on suhted sõbrannaga tuksis, töökohast ilma, krediit otsa saanud. Aeg liigub noorena aeglaselt, ööd on pikad. Lihtne oleks armuda või ülepea liiga keeruline hoopis.
Lugu ei ole väga eriline ega mitmekülgne, aga selles mustvalges suvises olupildis on oma võlu. Peategelane on sümpaatne, veidi uje ja ebakindel tüdruk, kes samas valmis igaks seikluseks. Noore inimese silmade läbi kujutatud lugu, mõtlik ja mõnusalt edasi rulluv nagu rokitrio värske teos Nicole'i elutoas. Pöffi võluvits taas töötab: kinost lahkudes on hea olla.
http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/pohja-ameerika-konkurss/maga-hasti-nicole

PÖFF 2014: Ammukadunud varjud

Hiina film "Punane amneesia" jutustab esmapilgul rahuliku loo vananevast naisest, kes üritab pärast abikaasa surma iseseisvalt hakkama saada. Mitte oma kahte väga erinevat poega liigselt koormates, aga samas siiski igal sammul nende ellu sekkudes. Selline tavaline ema värk. Ikka vaja ootamatult sisse sadada, et sooja toitu keeta või nii. Filmis on palju armsaid pisidetaile. Näiteks, kuidas vanaproua kodust väljudes suurte raskuste kiuste kõik juhtmed seinast välja kisub, et nad siis naastes jälle stepslisse toppida. Või igaõhtune rituaal elektrilise jalavanniga.
Aga peagi hakkavad juhtuma kummalised asjad. Keegi tundmatu asub tavapärast elu segama - helistades järelejätmatult ja toru otsas vaikides. Või siis lendab proua aknasse öösel kivi. Peategelane hakkab aimama, et kuidagi on need lood seotud ammukadunud aegadega. Kultuurirevolutsiooniaegse Hiinaga kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel kui inimesed väsimatult kommunismi ehitasid. Näiliselt väsimatult. Tollased sündmused kauges provintsis jõuavad otsaga tänapäeva kapitalismist hullunud Pekingisse. Vanaproua peab veelkord enda kunagi tehtud ülekohtule otsa vaatama.
Võluvast perefilmist traagikasse. Sugugi mitte nii lihtne lugu kui esmalt paistab.
http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/18-valitud-teost/punane-amneesia

PÖFF 2014: Itsi Bitsi

Meeleolukas Taani film kuuekümnendate aastate vastuolulisest pärandist, mis ju siiski nii pagana lummav. Ühe mehe elus toimub põhimõtteliselt kõik, mille poolest see ajastu on kuulus. Poliitiline aktivism, ohjeldamatu seks, igat sorti uimastid, koomiliselt naiivsed eneseotsingud, rännakud mööda maailma ja rokkmuusika. Sisuliselt elu, mis on justkui unistus, ehkki lõpeb sageli ülimalt kurvalt.
Küllap reaalsus oli veidi teistsugune. Ka siis. Oli ju muretuks eluks ikkagi raha tarvis. Aga võib-olla veidi vähem. Heaoluühiskonnas ei pidanud siis äkki oma koha eest nii rängalt võitlema kui praegu. Noor inimene võis veits aega lebotada ja ennast otsida. Vähemalt selline tunne jääb, ise ju pole ses huvitavas maailmas elanud.
"Itsi Bitsi" möllab muidugi nii palju ringi, et ülemäära igasse detaili ei süvene. Aga vahest ongi parem. Sisuliselt on see ju traagiline lugu, aga vändatud naerupisar silmanurgas, vältides liigset ohkamist ja sentimentaalsust. Selline lähenemine mulle meeldib. Kahtlemata mu üks selle Pöffi lemmikuid.
http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/rahvusvaheline-voistlusprogramm/itsi-bitsi

PÖFF 2014: Kõige aeglasema tempoga gay-film

Araabia, antud juhul Maroko, algupäraga film, milles kujutatakse homoseksuaalseid suhteid, on kahtlemata erakordne. "Päästearmee" on aga paraku minu jaoks veidi liiga uimane ja aeglase kulgemisega, et oleksin suutnud teda kõigest hingest nautida. Kujutatakse teismelise poisi elu kusagil Casablanca kolkas. Poiss on gay, üks paljudest kogukonnast, aga loomulikult ei tohi seda keegi näha ega teada. Nii need laisad päevad mööduvad vendade ja õdede ning ema-isa seltsis, kes poissi iial mõistma ei hakka. Aeg-ajalt hellusehetked kusagil plangu taga. Kurb, aga ettearvatav. Väga vaoshoitult esitatud ühiskonnakriitika, ilma selge lahenduseta.
Keset filmi toimub ootamatu hüpe tulevikku. Aega, mil poiss on täiskasvanuks saanud ja semmib kellegi rikka šveitslasega. Kas välismaalane on vaid pääsetee Euroopasse või midagi enamat, jääbki arusaamatuks. Varsti kõnnib noor marokolane igatahes mööda kõledat Genfi ja leiab ennast lõpuks päästearmee meestekodust. Sellest siis ka filmi nimi.
Mis meelde jääb, on üliaeglane tempo. Hinge see film ei poe, mõtlema paneb muidugi.

http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/eriprogramm-erinevad-sarnased/paastearmee

PÖFF 2014: Veel üks noortekas

Just filmi programmi kuuluv jänkide "Palo Alto" on üsna traditsiooniline, samas siiski päris sümpaatne noortefilm. Jälgitakse kolme-nelja teismelise elu, mis põhiliselt koosneb niisama igavlemisest, tüütutest koolitundidest, alkoholi ja seksi täis pidudest ning muidugi püüetest luua suhteid. See viimane on eriti neetult, kohutavalt raske. Ja ega kergemaks ei lähe, olgu aastaid turjal juba kui palju tahes.
Mis Palo Altos sümpaatne, on kindlasti see, et seal ei moraliseerita. Teismeliste elu kujutamine paistab üpris tõetruu ja usutav, nende segadus ja arusaamatus näib nii tuttav ja mõistetav. Tõepoolest ei tea, miks ma purjuspäi rooli läksin, selle tüdrukuga peol seksisin või mis ma oma eluga edasi pihta hakkan. Võib-olla peaks pargis põlispuu maha saagima. Või siis proovima suhet mõne täiskasvanuga. Igal juhul tänane on segane ja homne udune. Peaasi, et hirmus igav ei ole.
http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/just-film/palo-alto

PÖFF 2014: Iisraeli spioon

Kummaline dokk islamiliikumise Hamas juhi pojast, kes hakkab seletematul kombel tööle Iisraeli heaks. Tundub täiesti ebatõenäoline, nii et pidin kontrollima, kas ikka põhineb tõestisündinud lool või on väljamõeldis.
Arvestades seda, milliseid auhindu film on võitnud, peab lool siiski tõepõhi all olema. Lugu jutustavad kahepeale Hamasi reetnud Mosab ja temale Iisraeli luure poolt määratud järelevaataja. Õigupoolest siis neid kehastavad näitlejad. Näeme aastaid kestnud mõttetut vägivalda Palestiina Gazas ja Läänerannal ning sellega seotud Mosabi reeturiabi Iisraelile, mis lõppkokkuvõttes tundub võrdlemisi tähtsusetu. Mees üritab kõige muu kõrval rahu sobitada ja oma isale mõistust pähe panna, lõpetab aga mõlema poole poolt hüljatuna USA-s. Jääb vaid tema endine järelevaataja ja ainus sõber.
Ülesehituselt paistis see film mulle olulisel määral siiski Iisraeli propagandana - seal puudub igasugune kriitika juudiriigi tegevuse kohta Palestiinas, mis viimastel aastatel muutunud täpselt sama kompromissitult julmaks ja sõjakaks kui Hamasi vägivald, mida Mosab (või siis pigem teda kehastav nägus näitleja) filmis pisarsilmil taunib.
Nutikalt tehtud dokumentaalvormis põnevik, aga jätab veidi halva maitse suhu.
http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/doc-poff/roheline-prints

PÖFF 2014: Märg kummitus

Seekordne Pöff tundub hoomamatum kui kunagi varem. Filme on nii palju, et vaja oleks teha korralik eeltöö ja selgub, et tulnuks ka pileteid ette osta. Inimestel tundub olevat aina enam raha, jaksu ja aega. Väljamüüdud seansside arv aukartustäratav. Midagi on siiski vaadata saanud juba.
Belglaste "Poolel teel" on armas väike komöödia. Kogu tegevus toimub ühes majas loetud päevade jooksul. Kolib majja metsa sees üks pikapeale tüütuks muutuva miimikaga mees. Naisest lahku läinud, mingi rikas disainer vist. Loodab armukesega koos uue äri püsti panna, kuid kõik, kel võimalik, löövad noa selga. Aga ta ei ole selles majas üksi. Nimelt ilmub eikuskilt tema ette poolpaljas märg mees, rätik õlgadel. Maja eelmine omanik. Võimatu. Too eelmine omanik oli ju enesetapu sooritanud, tõmmanud vana raadioaparaadi vannivette. Kas põhjus, miks mees surnut nägema hakkab, on see, et ta ise ka sama vana raadiot vooluvõrku ühendades elektrilöögi saab?
Film on võluvalt kirjutatud, hea ja originaalse ideega. Idee on tegelikult huvitavam kui teostus, aga see ei vähenda naudingut huvitaval kombel. Elektrisüsteeme kontrolliva elava surnu ja oma eluga lootusetult ummikus uusasuka kahevõitlust on tore jälgida. Vaheldust toovad mängu arvukad külalised. Vaimude väljaajaja näiteks või teine sama maja endine asukas, surnud mehe tütar.
Selline film, millest jääb helge mälestus. Isegi kui paari kuu pärast tast midagi täpsemalt ei mäleta.
http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/18-valitud-teost/poolel-teel