Pöff 8: Täiuslikkuse veetlus

Päevad veerevad ja Pöffi peaaegu polegi enam. Hulk õhtuid pole kinno jõudnud. Küll ma varsti seda kahetsen, aga täna veel võimalus.
Vaid ühest filmist saan veidi pajatada. Jaapani parimast sushirestoranist pajatav "Jiro unistab sushist" sai tavapäratult Tartus nähtud. Sinakat tooni jõulutuledes pole ühtegi viga. Isegi kuusk seisab kindlalt. Kinos pole ma ülikoolilinnas palju aastaid käinud ja renoveeritud Ateena keskuses ammugi mitte. Jalaruumi puudus seal peamine häda, aga muidu igati uhke saal. Rahvast täis küll kaugeltki mitte.
Film räägib meisterkokk Jirost, kes 40 aastaga sushivalmistamisel täiuslikkuseni jõudnud. Leiab ise, et asi on lõputus korduses. Iga päevaga täpselt sama asja tehes oledki lõpuks tööalases nirvaanas. Jiro pisikest metroonurga söögikohta hinnatakse sushi ülima mekana. Tagasihoidlikust asukohast hoolimata on hinnad kallima restorani omad ja igaühel uksest sisse astuda pole võimalik. Kohad ka ammuilma reserveeritud. Michelini tärnid - need niikuinii.
Meisterkokk lubab endale vaid parimat. Väljaõpe võtab aega kümme aastat. Kui juhtud olema meistri poeg, siis hoopis kauem veel. Imeliste toitude tooraine pärineb oma ala absoluutsetelt tippudelt. Tokio imelise kalaturu sisseostjad on omal alal täpselt samasugused profid kui Jiro. Lõhemees, krabimees, kaheksajalamees. Riisimees muidugi ka. Ainult täielik pühendumus toob jumaliku tulemuse. Kaheksajala masseerimisest munaküpsetamise saladusteni. Kümme aastat, kakskümmend aastat. Igapäevane rutiinselt korduv töö teeb meistriks.
Mure on selles, et Jiro on juba 85 aastat vana. Keegi ei tea, kuidas restorani üleminek vanemale pojale mainele mõjub. Poeg on ammuilma isaga samaväärne sushimeister, aga kas sellest piisab? Jiro noorem poiss tundub vast õnnelikumgi. Temal on olnud võimalus pesast lahkuda ja oma ettevõte asutada. Vend peab aga iga hinna eest peretraditsioone jätkama.
Aga jah - tekkis mul nüüd vastupandamatu isu nende Jiro kahekümne imelise sushitüki vastu, mis nagu paremini komponeeritud sümfoonia? Ei ole ma täiuslikkuse ihaleja. Või siis pole maitsemeel vajalikul tasemel arenenud. Tasku kõrgemal korrusel pakutav käib kah. Sushi vist seegi, ehkki Jiro oleks kindlasti teist meelt.

Pöff 7: Kusagil kaugel, aeglaselt

Teine neist vaiksetest filmidest on Argentiina päritolu, "Akaatsiad". Ma olen varemgi juhtunud Pöffil nägema üllatavaid Lõuna-Ameerika filme ja nii on seegi.
Puiduveoki juht sõidab koormaga Paraguaist Buenos Airesesse, kaassõitjaks noor naine oma pisikese tütrega. Filmis on väga vähe dialoogi. See on selline lugu, kus hakkad lõpuks tegelase iga väikest liigutust jälgima. Ebamugavustunne, mis alatise üksindusega harjunud autojuhti alguses valdab, muutub ajapikku kiindumuseks ja vist isegi armastuseks. Kõik ühe paaripäevase reisi vältel.
Me näeme ekraanil asju, mis tavapäraselt kulgevasse filmi kunagi ei mahu. Näeme seda, kuidas väike laps ainiti täiskasvanuid jälgib. Või siis lugematuid autosse istumisi ja sealt jälle välja astumisi. Veokijuhi elu just nii lohutamatuna, nagu ta on. Lõuna-Ameerikas armastatud mate nautimist ning tavalise road-movie jaoks tavapäratut rahulikku kulgemist.
Akaatsiad vaadates võid minna jubedalt närvi, et midagi ei toimu. Või siis lasta end lõdvaks ning hinnata pisikesi, tavaliselt hoomamatuid detaile.

Pöff 6: Vanaduspõlv on käega katsuda

Paar õhtut olen vaadanud väga vaikseid ja rahulikke filme. Mõningane kergendus sel hullul ajal kui vihma kallab laushallist taevast ja hommikupimeduses pole tänavatel näha inimesi. Üksnes lõputud masinate voolud mitmes eri suunas ja üksteisele vahele keerates. Näha pole midagi ja tunda ka mitte. Peale ähmase lootuse tervelt sihtpunkti jõuda.
Hongkongi film "Lihtne elu" kujutab majateenija vanaduspõlve ja suhet keskikka jõudnud mehega, kelle eest ta kogu elu on hoolitsenud. Ilma dramaatiliste pööreteta film liigub kindlalt ja rahulikult ettearvatava lõpu poole. Teenija elu on perekond, keda ta väsimatult teenib. Väga konkreetsed väikesed rõõmud ja mured. Toidu ostmine ja valmistamine just õigel moel, korteri koristamine ja riiete eest hoolitsemine. Kuni ühel päeval: infarkt.
Hetkega rollid vahetuvad. Isekas ja üleolev mees, kelle eest alati hoolt on kantud, peab hakkama ise teise inimese eest hoolitsema. Ja vana teenija, kes pole kunagi muud elu tundnud, muutuma hooldatavaks. Ei lähe see kergelt, aga võitlus paratamatusega ei ole kunagi edukas. Lõpuks kohanevad mõlemad tegelased ja väikesed rõõmud ei jää kummalgi kogemata.
Hiina suurlinnas ei ole just palju isiklikku ruumi. Vanadekodus, kus vana teenija oma viimased kuud peab veetma, ei ole midagi elegantset. Kuid eks olude rusuvus peabki esile tooma inimese erakordset kohanemisvõimet. See vaikne, aga mõjuv film on kindlasti mu selle Pöffi tipphetki.

Pöff 5: Asma'a

Võib ju eeldada, et film HIV-positiivsest egiptlannast masse ei võlu. Siiski olin üllatunud kui vähe inimesi kobarmügeriku pisikesse saali tuli. Sest tegelikult on selle õpetliku loo taga peidus suurepärane film.
Egiptuse üldine madal teadlikkus pole eriline ime, aga et isegi arstid väldivad HIV nakatanutega kokkupuuteid, on üsna üllatav. Asmaa puhul on tegemist eluohtliku olukorraga - sapioperatsioon on vältimatu, aga ükski arst pole nõus seda ette võtma. Ainus võimalus paistab olevat olukorra avalikustamine üleriigilises telesaates, aga see tähistaks Egiptuse-laadses ühiskonnas sotsiaalset enesetappu. Valik pole lihtne.
Kui veidi umbtihedast sisust kõrvale vaadata, on Asmaa suurepärane ka lihtsalt mängufilmina. Peamiselt tänu Hend Sabri imetoredale peaosatäitmisele. Pole kaugeltki tegemist üksnes inimõiguste-alase õppefilmiga, leidub esteetilist ilu ja puhast filmilikku naudingut.
Lõpus ei saa ühiskond hetkega HIV-st teadlikumaks, teame ju Eestistki, et eelarvamuste murdmine on võimatult raske ja võtab väga kaua aega. Kuid Asmaa leiab vähemalt sponsori, kes ta välismaale ravile aitab. Ja see on võimalik üksnes tänu julgusele end avalikustada. Peategelase prototüüp oma nägu teleris näidata ei lubanud ja suri ravi saamata.
Milliseks võib kujuneda avalikult HIV-positiivse inimese edasine elu Egiptuses, võime üksnes aimata. Lihtsaks kindlasti mitte.

Pöff 4: Kopenhaagen - Buenos Aires

Tean inimesi, kes peavad Pöffi elitaarseks festivaliks, kus on eemaletõukavalt tõsised filmid. Mõni teine jälle arvab, et asi kisub kõigi nende aastate järel vägisi kommertsiks ning hoiab seepärast eemale. Kumbki arvamus ei vasta tõele. Sest tegelikult leiab festivalilt kõike. Ka puhast, kvaliteetset meelelahutust nagu tore Taani film "Superclasico".
Naise poolt Taani jäetud mees reisib pojaga Buenos Airesesse lahutuspabereid viima. Jalgpalliagendist naisel on seal uus kavaler: suurklubi Boca Juniors tähtmängija, lühikeste jalgadega keskväljur. Edasine on etteaimatav. Lahkuminek ei olegi nii kerge kui on valida taanlasest veinigurmaani ja lõunaameeriklasest playboy vahel. Kahvatu ja vaikne 16-aastane poeg armub lootusetult kohalikku neidu. Lõpuks on asjad puntras mis puntras. Et siis meeleolufilmile omaselt justkui nõiaväel laheneda.
Filmis on mitmeid meeldejäävaid kõrvalkaraktereid. Tangot tantsiv sensuaalne majapidajanna näiteks, kes taanlase ühe sõrmenipsuga võrgutab. Ise selline noor pensionär. Või siis vanem härrasmees baaris, viinamarjakasvataja ja ainus argentiinlase, kes jalgpallist ei hooli. Ja muidugi maradonalik vutitäht, ehe ja muretu peoloom.
Superclasico voolab ja sina lähed temaga kaasa. Nauditavalt, mõnuga tehtud ajaviide.

Pöff 3: Usumeka Itaalia

Juhtus nii, et ühele päevale sattus kaks religiooniga seotud filmi. Ja mõlemad Itaaliast.
"Minu reinkarnatsioon" on dokumentaalfilm Tiibeti usumehe ja tema poja keerulisest suhtest. Isa Norbu kolis hiinlaste tuleku järel Itaaliasse, poeg Yeshe on läänes sündinud ja kasvanud. Norbust on saanud suur vaimne õpetaja, Yeshe tahab elada itaallase elu. Alles aastate möödudes hakkab poeg isast aru saama ja võtab vaikselt tema õpetuse omaks.
See on päris tüüpiline dokumentaalikas: palju mõtlikke suuri plaane. Lugu kasvamisest ja allakäigust. Isa muutub aastatega energilisest särajast väsinud vanuriks, samas kui noorest ja rumalast pojast saab pikapeale valgustatu, töö jätkaja.
Norbu Itaalias pakutav lihtsakoelise sõnumiga budism tundub mulle päris armsa meelelahutusteenusena. Järgijad maksavad selle eest, et end hästi tunda. Mis selles siis ikka halba võiks olla. Alles kui poeg Yeshe jõuab lõpuks isa kodumaale Tiibetisse, näeb ta selle traditsioonilise usu tegelikku tähendust ja väärtust. Vanade Tiibeti meeste pühendumus reinkarneerunud laamale on uskumatult aus ja siiras.
"Habemus Papam" aga vaatleb armsalt ja ohutult katoliku kiriku suurt veidrust, paavstivahetusega seotud toimetusi. Valgetes pitskleitides kardinalid, valge ja must suits, Püha Peetruse väljakul ootavad tuhanded tõsiusklikud ja muu taoline.
Nojah, seekord juhtub nii, et paavstiks valitakse ootamatu kompromisskandidaat. Peamiselt seetõttu, et suurt au ja vastutust ei soovi endale keegi. Kardinalid lausa palvetavad omaette - läheks see karikas vaid minust mööda. Üks vaene vanamees peab aga valituks osutuma. Ja juhtumisi pole tas tegelikult vähimatki paavstiainet. Võtnud ameti vastu, ei suuda ta end rahvale näidata. Vatikani kinniste uste taga läheb lahti tõeline paanika. Värske paavsti juurde kutsutakse ateistist psühhiaater, vanamees aga kasutab harukordset võimalust ning laseb paleest jalga.
Filmis saavad tööd paljud vanad mehed, aga parim ja kõige usutavam roll on kindlasti Vatikani PR-juhi oma. Asjade tegelikku olemust ei tohi teada ei avalikkus ega ka kardinalid. Aga egas varjamine ja vassimine aita, teeb ainult hullemaks.
Habemus Papam võib mõnele tunduda süütuvõitu meelelahutus, teine ehk näeb kivistunud katoliikluse karmi kriitikat. Minu jaoks oli ta pigem siiski esimene. Elust võõrdunud vanamehi ei saa väga tõsiselt võtta. Pitskleitidega või ilma.

Pöff 2: Tulnukad maabusid getos

Oli kunagi Ry Cooderil laul nimega The UFO Has Landed In The Ghetto. Umbes samal teemal on britid mõnusa noortefilmi teinud. "Rünnak rajoonile" kujutab noortegängide võimuses allakäinud linnaosa, kus juhtumisi (ja ilmselt täiesti ebatõenäoliselt) elab ka noor valge haritud neiu. Muidugi varastatakse ta ühel pimedal õhtul paljaks. Aga samal hetkel juhtub midagi kummalist. Taevast sajab nimelt alla veider ja väga agressiivne tulnukas. Ja õige pea langeb neid samasse kanti veel. Ja veel. Noortegängi tavapärane elu paisatakse totaalselt segi, sest elurajoon vajab kaitsmist. See film on tegelikult suurepärane kodanikuühiskonna õpetus. Üksteist põhimõtteliselt põlastavad ja välistavad inimesed asuvad vajadusel koostööle. On olukordi, kus teistmoodi ei saa.
Tulnukad on muuseas ülilahedad. Üdini, ütleks lausa ebamaiselt mustad, sinakasroheliselt hõõguva hambastikuga. Ühe kehva näitliku pildi leidsin.

Pöff 1: Anima

Pole vist varem Animated Dreamsil käinudki, aga seekord sattusin koguni kahele seansile. Odavam kui põhiprogramm ja kvaliteedilt küll kuidagi alla ei jää.
Prantslaste auhinnatud "Üks kass Pariisis" tundus küll tipptasemel täispikk animatsioon. Lugu kassist, kes elab kaksikelu politseiniku tütre ja meistervarga juures. Tegevuskohaks Pariisi katused. Ma ei oska tehniliselt asjatundlik olla, meelt lahutas see lugu aga täpselt sama hästi kui "päris" filmid.
Eile hilja hilja pimedal ja külmal õhtul maabusime veel kõledasse Sõprusesse, et vaadata auhinnatud lühitükke. Meeste ja naiste kivisse raiutud suhted, oma kehast kramplikult kinni hoidvad lõnginimesed (eestlaste teos muide), kirjeldamatu metakaos, mis jättis endast väga ulmelise mälestuse ja ilus pisikene lugu filmipioneer Eadweard Muybridge'i auks. Ja siis veel suure auhinna ehk puust hundi võitnud lääne elulaadi lõbus kriitika. Paistis, et hääd animat osati ka saalis hinnata.

Kopli on enam kui ainult liinid

PÖFF on siis nüüd täies hoos ja eks viimased päevad olemegi palju aega temale pühendanud. Kuigi üks huvitav käik oli meil laupäeval veel ja koguni Koplisse. Päris sinna taha, trammide lõpp-peatuse kanti. Seal on nimelt tekkinud linnaosaselts, kes piirkonda Professorite Külaks nimetab. Palju intelligentseid inimesi paistiski olevat ja nädalavahel kutsusid nad muud linnarahvast väikesele ekskursioonile. Läksime siis meiegi, kuigi aega liiga napilt.
Eks see sealne kant elab endiselt Balti ja Bekkeri laevatehaste mõju all. On ju sealsed väljapaistvamad hooned kõik tehaste otstarbel ehitatud. Päris palju omapärast puitarhitektuuri on tänaseni säilinud. Näiteks kunagine Balti laevatehase direktori maja uhkeldab koguni sammastega ja mitu teist vägevate suurte verandadega. Kõrval, praeguses vettinud Süsta pargis, mängiti kunagi tennist ja imetleti lilli. Kõrged härrased ja daamid käisid koduuksest meres suplemas.
Täna areneb Kopli vaikselt omaette. Suurtest elamuprojektidest pole seal asja saanud ja nii seisavad tsaariaegsed puumajad, tavalised nõukapaneelikad ning mõni uuem hoone endiselt kõrvuti. Stiilist just rääkida ei saa, aga midagi ütlemata koledat ka silma ei hakka. Tõsi, päris Kopli liinidele me kahjuks seekord ei jõudnud.
Igatahes tore käik. Palju linnaosaseltside prominente ja muidu toredaid inimesi. Oleks tahtnud pikemalt koos olla, aga Itaalia budistid ja katoliiklased kutsusid võidu Pöffile.

Flashback

Miski viis mind jälle minevikku. Kõigepealt vist klassikokkutulek, kuhu muidugi minemata jätsin. Kui kellegagi kontakti pole hoidnud, ei oska 20 aastaga võõraks jäänud inimestega suhelda. Aga jah, siis saadeti mullegi kokkutuleku pildid. Oh seda jahmatust! Kui kohutavalt vanaks nad on jäänud. Mõned tuttavad näojooned on muidugi alles, aga mitte kuidagi ei seosta keskealisi inimesi lastega, keda kunagi tundsin. Nagu Joe Walsh oma surematus laulus: "Everybody's so different, i haven't changed." Illusioon. Olen täpselt sama vanaks jäänud kui mu kallid klassikaaslased. Lihtsalt ei taju seda ise.
Nojah ja siis oli ETV2-s vana film Hardi Volmerist, kus ta kõnnib Eesti Raadio kolmandasse foonikasse ning räägib paar sõna Sirtsuga. Oih. Kolmas foonika. Kui palju toredaid tunde ma sealsete lõputute stuudiomakiridade ja müstiliste mikrofonijuhtmete vahel veetsin. Kujutad ette, tuled nõukaaegsest konveierkoolist ja satud õhtutundideks nõnda imelisesse kohta? Stray Cats mängimas ühel makil, teisele salvestatakse värsket soovisaadet. Kumb on ikkagi päriselt: suure Lenini plaguga 42. keskkool või too üdini magusalt läänelik ER foonika sadakond meetrit eemal?
Veel üks sammuke suurejoonelisse minevikku. Sattusin veebilehele, kuhu üks soomlasest fotograaf on laadinud sadu mustvalgeid meenutusi kõige esimesest Rock Summerist. Uskumatu värk. Mingid suvalised nõukogude süsteemist pärit kuluvates teksatagides mehed saavad hakkama maailmatasemel rockfestivaliga. Mis imelist honorari või tohutuid mugavusi võis 1988. aasta Tallinn rocktähtedele pakkuda? Ometi nad tulid, nägid ja tegid. Ning tänutäheks saabusid lauluväljakule sajad tuhanded inimesed. Istusin minagi laulukaare all (tänu ema-isa tutvustele saadud kaelakaardile) ega mõistnud mõhkugi kui kordumatu sündmusega tegemist. Need fotod räägivad imepärasest ajastust kui midagi tehti veel puhta entusiasmi najal. Kui muusika ja muusikud olid tõepoolest jumalad.
Olen vist natukene selles ammuses ajas kinni veel tänagi. Oleks mul üheksakümnendate algul veidigi enesekindlust ja -usku olnud, saanuks ehk jala ukse vahele. Ja kirjutaksin seda lugu praegu vana tuntud rockipeeruna kusagil Ekspressis. Mitte vaid iseenda lõbuks. Aga äkki on paremgi, et oma muusikaimetlust maha müüa ei osanud. Võib-olla just sellepärast on ta mul veel alles. Sisuliselt ainsa seosena aegadega, millest siin täna pajatan.

Nopped: rabas, restoranis, kunstinäitusel

* Kas teate, et Nõmmel on "linnakodanike ruum"? Mõeldud linnaosaseltsidele ja muudele tuluta pudinatele. Asub vanas heas jaamahoones. Astud sisse ja juba tervitabki umbvenekeelne raudteedishpetser. Sind juhatatakse pisikesse koosolekutuppa, mida ehivad Rainer Vakra kingitud laualipp ja Keskerakonna kalender. Aga päris vahva koht ikkagi. Valgust piisavalt, soe ja talutavalt õdus. Seina tagant kostev raudteerahva artikuleeritud kõne võib küll veidi häirida. Aga pisikese seltsinõupidamise jaoks igati sobiv paik.
* Wismari tänava alguses on uus menukoht Neikid. Pisikene restoran lühikese menüüga, aga ettekandjad pakuvad omajagu silmailu. Ja kunagi saab isegi valmis toit, mille maitse üle kurtma ei pea. Vägagi hea on ka kohalik creme brulee. Nämmadi. Ülemäärast õdusust segab küll ruumi tubli palavus, aga õnneks jahutatakse atmosfääri vahepeal pudelikastide ringitassimise aktsiooni näol.
* Kadrioru lossis on läbi talve avatud põnev Boschi & Bruegeli näitus. Ehkki kuulsate meistrite enda teoseid seal näha ei saa. Näidatakse nelja versiooni maalist "Kaubitsejate väljaajamine templist". Ükski neist neljast pole Peter Bruegeli ega Hieronymos Boschi töö. Küll aga on nad variatsioonid samal teemal, loodud Boschi ja Bruegeli stiilis ning pärinevad kuulsate meistrite ajastust, 16. sajandi keskpaiga Amsterdamist.
Neid nelja tööd on uuritud tõepoolest iga nurga alt. Võrreldud iga detaili, kasutatud värve, lõuendite ja raamide päritolu puude mahavõtmisajani välja, tehtud infrapuna- ja röntgenuuringud. Ja kogu see teaduslik uurimismaterjal siis päris põneval moel vaatamiseks välja pandud. Kokku saab omapärase vaate kunstiteosele kui paljude detailide summale, tema loomise ajastule ja muidugi sellele, mis omaaegses ühiskonnas oluline näis.
Sellist teaduslikult võrdlevat kunstinäitust pole Eestis varem nähtud. Soovitan Kadriorgu jalutada.
* Jube tähtis on linnast välja saada vahepeal. Mul kohe füüsiliselt vajadus selleks, et öösel normaalselt magada saaks. Eile sõitsime mõnusa päikeselise ilmaga Pikanõmme kanti. Läbimata matkarada, Tallinna ümbruses meie jaoks haruldus. Avastasime tohutu Majakivi ja pildistasime Aabla raba fantastilisi värve. Siit läbi akna praegu raagus puid vaadates võid ju arvata, et looduses novembris värve pole. On küll ja kuidas veel! Uduse päikese valguses löövad need raba sajad rohelised toonid ikka veel särama.

Kusagil mujal, mitte siin

2. november. Hingedepäev. Pisikene pelargoonia rõdul avab uued õienupud. Vinge lill. Oh, aga mitte sellest ei pidanud ma rääkima. Viimasel ajal olen paar korda kinno sattunud ja eile teatrisse ka.
"Uus Maailm" on parim Eesti päritolu dokumentaal, mida õnnestunud näha. Vist peamiselt seepärast, et Jaan Tootsen on aktivistidega algusest peale kaasas käinud. Juba sellel legendaarsel Tartu maantee avamisel oli oma kaameraga kohal. Ta jõudis lähedale, sai sõbraks ja oskas õiged stseenid filmi mahutada. Tubli. Ja teiseks muidugi see, et Valk, Kaevats ja Lippus on vapustavalt põnev trio. Nende püüd ja võimekus kodanikuühiskonda ehitada on Eestis ainulaadne. Või Tallinnas vähemalt. Mujal Eestis on kogukonnaaktivism parem ja edukam. Üks isiklikult teada näide Urvastest kasvõi. Tundub, et mõnel pool maal inimesed hoolitsevad üksteise eest. Imelugu.
Tallinnas midagi kogukondlikku ette võtta on karm. Linnabürokraatia ja rahapuudus ühest küljest. Aga teisest otsast tundub mõneti hullem too jube individualismi sein, mille inimesed enda ümber ehitanud. Mina ja minu huvid. Tegelikult tundub mulle, et just külm naabritalumatus murdis Erko Valgu entusiasmi. See on hullem kui projektipõhine elu. Hullem kui sekeldused politseinike ja linnaametnikega. Hullem kui hall argipäev. Teadmine, et sind ei sallita sellepärast, et üritad elada ja teha teistmoodi. Kõigi heaks, mitte vaid iseenda.
Rainer Sarneti "Idioot" on seevastu midagi kardinaalselt teistsugust. On kirjutatud, et elitaristlik. Ma ei tea. Pigem rockvideo. Terve film, mitte üksnes sulgpallistseen Stranglersi "Strange Little Girli" taustal. Tehiskeskkonda asetatud klassikalise draama elemendid ei mõju kokku elusa filmina. Eesti teatri parimad jõud on mängus. Lutsepp, Tuisk, Eelmaa, Ulfsak, Kübar. Fantastiline seltskond. Vanad kirikud ja kloostrid, kuhu tegevus viidud - samuti suurepärane valik. Aga visuaalne suursugusus ja suurepärased dialoogid ei tee veel meistriteost. Filmina "Idioot" mind ei kõneta, ta on nii-öelda kontekstist väljas.
Ei kõneta ka NO teatri "Appi, Tulmukad". Vinge muidugi, kuidas kaks naist justkui ühe inimkeha suudavad luua. Kujutan arvukaid treeningtunde elavalt ette. Ja Tafitshuk oskab nalja teha küll. Aga tükk, mis põhineb näitlejate tohutul füüsilisel ebamugavusel? Tehtud. Korduvalt. Von Krahlis näiteks, palju palju aastaid tagasi juba. Enamasti sisukama materjali toel. Mitte et NO naljakaid stseene ei paku. Neid on päris mitu. Hea seegi. Seepärast ütleksin, et selja taga istunud ontliku härrasmehe valulikud ohked olid mõneti liialdus.
Mida ma aga üldse ei salli, on etenduse kavalehele kirja pandud õigesti elamise õpetus. Ära orja, ole vaba! Mis sa teed oma üksluist igavat tööd, mine ära, hakka loovalt elama! Yeah, right. Sa hea soovitaja maksad siis loodetavasti minu eest laenud, liisingud ja kommunaalid. Bensiini ja toidu. Ei? Aga ehk vähemalt ei küsi 17 eurot per nägu veidi üle tunnise näidendi eest?
Nojah. Tuleb meelde, et lotopilet uuendamata...

Ekraanid

Ma olen eri suurusega ekraanide meelevallas. Kodus, tööl, ringi liikudes. Ei ühtegi õigustust igavlemiseks kui sul on käeulatuses feissbuuk ja vikipeedia. Tegelikult on see neetult kurb elukorraldus, aga oravarattast välja ei saa. Langen aina sügavamale.
Aeg-ajalt põikan mõne teise ekraani taha. Viimasel ajal olen hakanud hipifilme vaatama. Teema on muidugi alati huvi pakkunud, aga nüüd võtsid spetsiaalselt ette mõne hipiliikumise tippajal valminud linateose. Sellise loodetavalt autentse ja ajastutruu.
"The Trip" on näiteks 1967. aastal valminud film, milles Peter Fonda ühe õige vägeva LSD-tripi ette võtab. Juuksed ei ole veel väga pikad, hipiliikumine pole veel politiseerunud, kõik tundub uus ja põnev. Fondale jagab Hapet Bruce Dern. Kusagil äärealadel tegutseb riukalik uimastikaupmees Jack Nicholson. Ja proua Fondat mängib Susan Strasberg, võluvalt kaunis noor daam. Film üritab näidata kõike seda, mida ühel korralikul Reisil ette võib tulla. Hallutsinatsioone, õuduskujutelmi, hirmu, arusaamatut käitumist. Kui sa LSD-d kasutanuna liikvele lähed, võib juhtuda kõike. Vingelt tuksleva süütuvõitu kuuekümnendate Los Angelese taustal.
Peaaegu sama seltskond tegi aasta hiljem teise hipifilmi Psych-Out, kus Stasberg on San Fransiscosse venda otsima saabunud kurt neiu. Venda, müstikut nimega Otsija, mängib seljale ulatuvate juustega Bruce Dern. Nicholson teeb uhke rolli lahedalt jaheda bändiliidrina. Ainult Fondat pole, aga teda asendab edukalt Dean Stockwell, kes eelkõige tuttav vanuigi tehtud koomilistest rollidest.
Psych-Out on The Tripist tumedam film, kujutades Friscot segase ja vägivaldse kogukonnana. Omakasu on juba jälle teemaks saamas. Vaba armastus looritatakse psühhedeeliasse.
Huvitav on see, et Fonda, Dern, Nicholson, Strasberg, Stockwell ei olnud mingid noored hipid. Kuuekümnendate lõpul olid nad kõik juba ca 30-aastased kogenud näitlejad. Osa neist jätkas muidugi Easy Rideriga, veel kraadi võrra lootusetuma ajaloopildiga.
Aga mina võtan pigem käsile kuulsa Woodstocki festivali dokumentaali, mis muusika kõrval demonstreerib ka veidi tõeliste noorte hipide väärtusi. Peamiseks nende seas: elada teisiti kui ema ja isa. Woodstock on tõsiselt võimas film. Tahaksin sellest näha festivali 40. aastakümneks välja antud mammutversiooni, aga pole kättesaadav. Peab leppima lühivariandiga.
Mõte liigub hipisid vaadates paratamatult sellele kui ammu see kõik oli. Toonased noored lähevad praegu pensionile. Kolivad Floridasse - viimane põlvkond, kes seda endale lubada saab. Ja tegelikult sarnanes nende elu õige palju oma vanemate omale.
Imet ei sündinud: hipiunistusi USA neljakümne aasta jooksul kanda ei võtnud. Omand on pühamast püham ja sõda rahust ikka tulusam. Aga küllap see on loogiline. Ning praeguse Ameerika nägu on just hipinoorte põlvkond kõige rohkem kujundanud. Sellest, miks nii läks, on palju kirjutatud. Aga küllap on põhjus ikkagi inimese loomuomases mugavuses. Kui sul on kõik olemas, ei hakka sa süsteemi muutma.