Mis teeb matkaraja minu jaoks heaks? Kõigepealt leitavus, tähistatus: kas sildid ikka juhatavad selle päris alguse juurde. Igal suvel satub ette vähemalt 2–3 matkarada, mis teeatlases märgitud, kuid looduses ei ole leitavad. Teine asi on looduse vaheldusrikkus ja üldine mulje, õhkkond, mis metsa all jalutades sind ikka mõjutab. Ning kolmas asi on infotahvlid või õppeotstarbeline tähistus. Neil peaks olema midagi huvitavat kirjas ka täiskasvanu jaoks, natuke enam kui põhikooliteadmiste tase.
Seljamäe matkarada Lääne-Virumaal Vinni vallas
Seljamäe matkarada (pikkus u 5 km) külastasin kõige viimasena. Augusti viimasel nädalal on see täielik paradiis marjulisele-seenelisele!
Rada oli kohati suures põlismetsas, kuid enamasti siiski laudteena rabas. Tee viib Punasoos rabasaarelt rabasaarele ja vonkleb mööda Seljamäge – seetõttu on see ka reljeefi mõttes huvitav jalutuskäik. Seljamägi on sealsete loodusväärtuste tõttu arvatud üleeuroopalise hoiualade võrgustiku Natura 2000 alade hulka. Muistendi järgi olevat hobuserauakujuline mägi tekkinud Kalevipoja mantlihõlma augu kaudu maha pudenenud liivast, kui ta seda kandnud Vainjärvest Pihkvasse.
Rabasaared on kaetud pohladega ning rabamättad jõhvikatega. Viimaseid pole ma lapsepõlvest saadik tõesti nii rohkelt näinud! Lisaks veel mustika- ja sinikapuhmad raja alguse ja lõpu kuivemas osas. Ja seeni on siin metsades päris rohkesti. Lihtsalt rajal käies ja eriti mitte lisaks ringe tehes korjasin päris korraliku pannitäie kukeseeni ja puravikke. Ma ei kujuta hästi ette, mida pilvikute-riisikate austajad oleks teinud – neid oli siin ikka kohe palju!
Eesti kõige lõunapoolsema tipu matkarada
Valgamaale Mõniste valda Naha küla taha jõudmine pole ehk kõige lihtsamate killast. Kohati tabasin end mõttelt, et džiibiga oleks lihtsam ja julgem, aga ka sõiduautoga sai kenasti hakkama. Kõhedam koht oli üks hõredamat sorti puusild, mille aga ületasime vahejuhtumiteta. Viitasid võiks ju natuke enam olla, mis rajani juhatavad, aga otsimine on seda rada väärt küll!
Rada algab suure tamme alt kohe ühe talu kõrvalt (siltide puudumise tõttu sai kõigepealt muidugi ka sinna õue sõidetud).
Peaaegu viie kilomeetri pikkusel matkateel on paarkümmend infostendi, siin saab näha mitmekesiseid maastikke ja õppida tundma eri puuliike, samuti uurida Peetri jõge ja selle paepõhja, lugeda teabetahvlitelt mägra ja kopra elu kohta jne. Eesti lõunapoolseim tipp on rajal ka märgistatud: see asub 57º30' põhjalaiusel ning 26º37' idapikkusel.
Raja ääres oli samuti rohkelt mustikaid, pohli, puravikke ja kukeseeni (vähemalt augusti keskpaigas). Lõunatipus oli ka tore matkamajake, kus saaks ööbida, ning ääretult mõnusalt kujundatud lõkkepaigad.
Kirikumäe järve matkarada Võrumaal Vastseliina vallasJärv on nime saanud Liivi sõja ajal järve põhjakaldal asunud õigeusu kiriku järgi. Alguses jäi see järv kaardil silma meie reisiseltskonnale kui ujumiskoht. Hoolimata sellest, et vee temperatuur oli mõne eelneva jahedama suvise ilma tagajärjel juba alla 20 langenud, nautisime ka seda võimalust.
Seejärel avastasime õdusa RMK matkamajakese: kõige mugavama, mida mina olen sattunud nägema. Magamislavatsid olid ka olemas, polnud muud vaeva, kui laota oma madrats ja magamiskott laiali! Telk võis jääda sel ööl kasutamata.
Lõkkekoht oli vahetult järve kaldal, kus oli ideaalne liha ja kukeseeni grillida. Hommikul aga läks õhukese madratsi tõttu juba kuuest uni ära ja nii läksimegi madala hommikupäikesega uduhämusele järve ümbritsevale matkarajale (pikkus u 3 km). Rada oli minu jaoks huvitav seetõttu, et kulges 90% ulatuses peaaegu vahetult järve ääres (1–2 m järvepiirist). Järve ümbritses raba, seega oli laudtee kõrval nii punetavaid jõhvikaid kui ka sinika-mustikapuhmaid. Kõike kuldas pehme hommikune valgus … ideaalne pildistamiseks!
Kollane kukeseen paistab ühte Hiiumaa nurgakest eriliselt armastavat. Polnud mingi imetegu kolmveerandtunniga poolteist ämbrit korjata.
Ühel kaunil hommikul jõudis osa sest aardest maailma parima omleti hulka.
Villavabrik austab teadagi... lambaid.
Minu jaoks elu esimene mootorpaadisõit Sõrust Pihlalaiule. Vee peal kihutada tundus nõnda mõnus, et tahaks kohe veel.
Pihlalaid üllatas värvide, päikesesooja, põnevate juttude ja maitsva piknikuga.
Ja siis hoolimata õige kõrgest lainest hülgeid vaatama. Pigem vaatasid nemad küll meid. Tagasisõidul saime märjaks.
Reiu lähedal kõrguv torn, kuhu ronimine asjaomasel avalikkusel rangelt keelatud. Aga kes sest keelust hoolib?
Torni kõrval troonis maadam. Enesekindel ja eluga rahul.
Metssead on Hiiumaa sama hästi kui vallutanud. Pildil olevad isendid on esialgu veel tara taha peidetud, aga küllap saabub nendegi vabaduse tund.
Täitsa nagu kümnekroonisel. 
Peetri jõe ürgoru liivakivipaljandid, aga olgem ausad - see trepp vajab uuendamist!
Paljand ise pisike aga tore!
Teekond Eesti kõige lõunapoolsemasse tippu viib mööda Lätimaa äärt - ega sellest piirist kuigi palju aimu saa. Mõned sellised sildid olid. Enamasti on kõrval lihtsalt jõgi - Peetri jõgi.
Aga sellel teel oli rohkelt kukeseeni. Niipalju koguni, et pihku enam ei mahtunud. Ühel meist tuli seente transportimiseks pool oma püksisäärt ohverdada.
Lõunatipus ootas meid selline muhe matkamaja koos lõkkepaikade ning puuvaruga. Sinna peaks tagasi minema. Ööbimisega.
Läti piiri ääres on mõnus rallitee, eriti märjal ajal.
Apes armastatakse jänkusid.
Tigudest rääkimata.
Küla ise on pisike, kuid rulatajate võimalused suured!
Õhtu eel maabusime Võrumaal Kirikumäe järve matkamajja.
Tegime lõkke üles ja hakkasime söögipoolist küpsetama.
Üsna huvitav oli varda abil üritada lõkke kohal teha pitsapõhjataignast kaneeli-suhkruvaabaga küpsiseid. Aga maitsvad olid nad ikka, st see osa mis ära ei kõrbenud või lõkkesse ei kukkunud. Targad Soome mehed metsast pobisesid küll omaette, et me teeme seda valesti ja et peaks panni tooma... õnneks nad tegudeni ei jõudnud. Meil oli lõbus!
Vana-Vastseliina linnuse varemed. Lummav paik hommikupäikeses.
Üles ronides sai august välja vaadata.
Küll seda linnust on ikka eri sorti kividest tehtud.
Sookurgi ei häirinud, et me Meremäe vaatetorni juures hommikust sõime.
2/3 meist käis tornis vaadet nautimas.
Saatse nina läbides tundus Venemaa üldiselt Eestimaast eristamatu. Ehk mõned piiripostid olid sutsu häirivad.
Postitused
