Pärast sügisest jalutuskäiku

Siit need kurvad õhtud jälle tulevad. Taas see kibemagus Blue Rodeo.

Sotsialistlik roherahvaliitlik utoopia

Täna võib pisikesest lehenupukesest lugeda, et mõned rahvaliitlased näeksid hea meelega koostööd sotside ja rohelistega ühise sotsiaalse liiduna. Pean tunnistama, et mulle see utoopiline mõte meeldib.
Eelkõige vaatan asja muidugi roheliste seisukohalt. Erakonna kuus parlamendisaadikut on keskkonnaspetsid, kellele jaoks kaunis võõras sotsiaalne mõõde. Ilmekalt kirjeldab seda tehnokraatlikku mõtteviisi Strandbergi blogi. Sotside ning rahvaliitlaste inimkesksemad arusaamad tooksid värskeid tuuli ja ehk ka veidi suuremat toetust. Eriti kui populismist suudetaks hoiduda. Ma usun, et eetiline suhtumine keskkonda ja eetiline suhtumine inimesesse on võimalik omavahel ühendada. Kaua saab sedaviisi, et Eestis ei ole parempoolsusele muud alternatiivi kui populistlik Keskerakond.
Aga nüüd kui küsida, kas kunagi sellisest ühinemisest asja saab ja eriti veel minu ideaalis pakutud alustel - ega ikka ei saa. Teiste erakondade juhtkonda niiväga ei tunne, aga roheliste liidrid põlgavad vasakpoolsust liiga palju. Utoopia on sellegipoolest ilus.
Mis puudutab roheliste liitu üksnes rahvaliiduga, siis see on minu jaoks nõrk valik. Ei usu rohelise mõtteviisi säilimisse sellises erakonnas.

Kurbusemeistrid

Vihma kallab, kurbus hinges. Maailma parim nukrate laulude bänd on pärit Kanadast ja nende nimi on Blue Rodeo. Just bad timing that's all...

Hää asi müüb ka ilma kurku toppimiseta

Ma pean Kivirähkist lugu küll ja tema uus lauamäng on päris talutav ajaviide, aga Päevalehe lugejal peab selle lõputust promomisest küll vaikselt kõrini olema. Kõige tipuks siis nüüd veel see, et kui siit selle vana mikropehme versiooniga EPL veebilehele uudiseid lugema lähen, siis mis mulle vastu vaatabki? Ussisõnade hiiglaslik reklaam. Üle terve ekraani. Ilma seda kinni panemata edasi ei saagi.
Vaat sellised asjad mulle ei meeldi. Ädblokke tööarvutile panna ka ei saa. Lõpetage lollused, ausõna.

Mitte ainult Tallinnas

Tallinn ja Virumaa pole kaugeltki ainsad vasakpoolsuse kantsid Eestis. Huvitav valimistulemus on näiteks leida Helme vallast Valgamaal, kus sotsid said 8 kohta, kesk 4, valimisliit ühe ja reform 0. Sangaste vald kuulub samuti täies ulatuses sotsidele.

Roheliste seas aga algab viimane otsingute periood. Erakonna edukaks tegutsemiseks on vaja palju rohkem pühendunud inimesi ja toimivamat organisatsiooni. Kõike seda on rohelistel lootusetult vähe ja praegusel teel jätkates ei tule ka juurde. Peab kurvalt küsima, kas 2011. aasta Riigikogu valimiste ajaks on rohelist erakonda Eestis veel olemas?

Häving

0 kohta nii Tartu kui Tallinna volikogudes. Parlamendierakonna jaoks on see täielik häving. Tõeliselt masendav tulemus juba teistel valimistel sel aastal.  

Kapates läbi Läti

Eilseks seadsime omale veidra eesmärgi - käia ühes Läti Selveris, enne kui nad seal lõplikult kinni pannakse. See osutus üle ootuste pikaks ja keeruliseks teekonnaks.
Hommik oli Lõuna-Eestis ilus. Udu kattis künkaid ja kollased metsaviirud paistsid tänu ähmasele päikesevalgusele tõeliselt kaunid. Aga Läti pool hakkas kallama. Ning vihm läks õige pea üle lörtsiks. Räitsakad aina suurenesid. Tundus, et oleme jõunud lumemaale. Kuni ühel hetkel oli valge maa taas kadunud.
Salaspilsi Selver on nukker paik. Vaatepilt meenutab tüüpilist nõukaaja lõpu poodi. Tühjad riiulid, üksikud kaubagrupid veel alles, aga isegi leiba või piima seal enam ei müüda. Tohutu allahindlus toob inimesi siiski veel maiustusi ja kuivaineid krabama. Kaks kassat töötamas, pikad sabad taga. Ühe välismaavallutust üritanud Eesti äri kuulsusetu lõpp.
Tagasiteeks jätkus põnevust kah. Ape juures kaardil lubatud bensiinijaama ei olnud enam olemas, mis järel jäi ainus lootus kuidagi Võrru jõuda. Mufti juba turtsus tühjusest nii et olime päris närvis. Aga jäi talle isegi paar liitrit kõhtu alles.
Zilaiskalnsi ehk sinise mäe tipus asuv veider kosmoseelukas:


Lumemaa 17. oktoobril:

Tarvilik õhtu

Jõudsin eile hilisõhtuse bussiga kodu poole loksudes mõtteni kui väheste inimestega ma ikka igapäevaselt suhtlen. Ja kui väga vajan selliseid vana kamba kokkusaamisi nagu too just läbi saanu.

Mäng on kohal!

Püüdlikult eesti keelt hääldav tädi tõi mulle Muinas-Eesti seiklusmängu by Kivirähk & Künnap. Ussisaba ulatab kaanel lausa kolbast läbi. Kõik mängima!

Guugel kõnetab

Pukseeritavad sildid.
Nüüd saate silte kaustadele sarnaselt kirjade juurde pukseerida ja vastupidi. Lihtsama juurdepääsu huvides asuvad kõige sagedamini kasutatavad sildid teie vestlusloendi kohal. Ülejäänud sildid on peidetud, kuid neile pääseb juurde, kui klõpsate „rohkem”. Määrake ise, millised sildid seadete vahekaardil Sildid kuvatakse.
Veel guuglikõnetusi:
Nõuanne: lohistage silte sellesse menüüsse või sellest menüüst välja või määrake, milliseid silte aknas Seaded näidatakse.
Veel toiminguid:
Filtreeri kirju niimoodi.
Summuta.

Vihmavari polnud igavene

Minu 2001. aastal Norrast kingituseks saadud vihmavari rebeneb igast otsast. Uskumatu muidugi, et siin pealinna tuultes nii kaua vastu on peetud. Nüüd ootab teda sama saatus, mis üht sinist ametivenda Kaarli puiesteel. Otsapidi prügikastis, kõik soolikad paistmas.
Toompeal pole täna ühtegi turismigruppi märgata. Paistab, et meie tore sügisilm on isegi nemad eemale peletanud.

Kellele on elustiili tarvis?

Eile oli kaugelt liiga vara sinna Solarisesse minna. Eks ma aimasin ette kui rängalt pettuma pean ja ümberkaudseid kõnniteid täitvad dzhiibid aitasid lootusetuse tundele omajagu kaasa. Sisse trüginud, sai peagi selgeks, et kui pidevalt jope vastu kõhtu ja teine selga toetamas, jäävad elustiiliotsingud kiiresti katki. Pealegi ei lasta sind kaubanduskeskusest kaugemale. Jäidki arusaamatuks, kus need kinod ja kontserdisaalid seal ennast peidavad. Ainult poed paistsid kätte. Selg ees välja tagasi.
Omal ajal kui Sakalat lammutati, olin kindlalt seda meelt, et igati õige tegu. Tühjaks jäänud nõukaaegset parteihoonet pole kellelegi tarvis. Asemele kerkis oodatult arhitekti õudusunenägu - täpselt selline nagu neid igas suurlinnas karjade kaupa võib leida. Varsti unustatakse vastuolud ja hakatakse seal igapäevaselt käima nagu Virus või Tartu kaubamajas. Elustiili pole, kultuuri (vähemalt esialgu) ka mitte, aga tarbija rahakoti jõud ongi neist vägevam.

Kaugelt liiga vara

Barack Obama on saanud Nobeli rahupreemia, antakse täna teada. Põhjendus: mees on teinud enneolematuid jõupingutusi, et tugevdada rahvusvahelist diplomaatiat ja koostööd rahvaste vahel.
No seda nüüd muidugi, et olin eelmisel aastal ja olen praegugi Obama suur toetaja ja kaasaelaja, aga kas 10 kuud presidendiametis ikka väärib Nobeli rahupreemiat? Minu meelest oleks mõttekas ikka kõigepealt saavutused ära oodata, mitte auhinda avansina kätte jagada. Guantanamo vangilaager on endiselt avatud, Iraagi ja Afganistani konfliktid jätkuvad, Iraani tuumaohule pole lahendust, Iisraelist ning palestiinlastest pole mõtet rääkidagi. No ja nii edasi kuni ohtlikult kõikuva Venemaani välja.
Obama oleks pidanud rahupreemia kõigepealt presidendiametis välja teenima. Kui mees juba täna säärast au väärt, siis mida ta järgmised kolm (või loodetavalt seitse) aastat tegema hakkab. Mis siis kui mõnes maailma nurgas tänu tema pingutustele tõesõna ühel päeval rahu peaks saabuma? Korduspreemiat samale mehele ju ei anta.

Eestlase valus totrus

Andrus Kivirähk on meie õnnetu elukese kõige teravama silmaga kujutaja. Tal on pea alati paigas nii lugu, karakterid kui detailid. Draamateatri "Vombat" üksnes kinnitab seda teadmist. Taas on Kivirähk otsinud kokku tüüpilise eestlase väikesed totrused ja need mitme tegelase vahel oskuslikult jaganud. Oma rahva justkui heroilise ajaloo pime kummardamine, laiskloomaks muutunud linnainimese mõttetu molutamine, virtuaalses muinasjutumaailmas elamine. Jne.
Kui seda suurepärast tükki suvel Pärnus lugesin, oli näiteks raske kujutleda Tõnu Oja lavale rumala tõusiku rolli. Olen ju harjunud teda rohkem nägema õnnetu luuserina. Aga ta mängib sellegi vapustavalt välja nagu oligi arvata. Ja erakordselt hästi sobivad ka teised näitlejad Kivirähki etteantud raamidesse. Nii täiuslikku castingut pole ammu kohanud. Kui vaid poleks Draama suures saalis alati vaevavat palavust, vastikult ebamugavaid toole ja suud kuivatavat õhku, ei saakski paremat teatriõhtut ette kujutada.

Keda ma siis valisin?

Üks võim(uk)as proua esitas täna listis läbitungiva palve valimispropagandaks. Tehke ometi ka midagi! ;)
No hea küll. Oma tänahommikust valikut pole mul häbi tutvustada. Tanel Tammet, asjalik ja arukas mees, Tehnikaülikooli professor. Meil roheliste seas tuntud kui otsedemokraatia mõtte maaletooja ja arendaja. Kirjutanud kunagi näiteks sellise toreda loo asjade õnnest.
Nii et polnud mul Nõmmel häda miskit ja Tanelit pole raske kellele iganes soovitada. Aga kui ma näiteks Mustamäel elaksin, oleksin küll püsti hädas. Sealne kümneliikmeline rohelise erakonna nimekiri koosneb viiest rahvaliitlasest, neljast parteitust ja ühest rohelisest. See viimane neist ka minu jaoks täiesti tundmatu tegelane. Isegi tubli propagandisti käed jäävad lühikeseks, et sellisest seltskonnast kedagi promoma hakata. Kahju küll.

Kurva päeva päästeamet

Laurel & Hardy feat. Marc Bolan & T.Rex

Tallinnas rohetult?

Ligi kolm aastat pärast rohelise erakonna loomist on toetus Nõmmel 0%. Nii näitab värske arvamusuuring Päevalehes. Kuidas nii nigelasse seisu jõuti?
Kunagi sai loodetud, et rohelistest ei saa päris tavapärast erakonda. Põhikirja kanti kaunid mõtted sisemisest otsedemokraatiast ja liikmete kaasamisest. Täna on rohelised üks erakond teiste seas. Endiselt hea programmi ja paljude toredate inimestega. Toompealt juhitakse seda veidi kaosesse langenud seltskonda kindla käega. Erakonnaliige on statistika, number kontorikaustas. Ja aeg-ajalt tuleb ikka allapoole näppu viibutada, et miks te siis ei panusta nagu kunagi tahtsite. Seda ikka. Inimesed säravas klaaskastis teisi ei märka.
Tallinna kohalike valimiste kampaania ehitati igati oodatud moel. Mõningase klubilise arutamise järel tulid tublid kõrgemal heakskiidu saanud mehed ja naised ning tegid ära. Oma arusaamade järgi. Ega nad tähele pannud, et senised aktivistid kõrvale lükkasid. Viimased jäävad ise süüdi, et kaasa ei läinud.
Nõnda on enamik roheliste valimisnimekirjast minu jaoks tundmatud inimesed. Rahvaliitlased, kes sundimatult rohelistega liideti või lihtsalt ootamatult mööduvale reele hüppajad. Vähe on neid, kellega kunagi pealinna asju sai arutatud. Programmis on küll palju head kirjas. Aga programm on erakondadel tihtipeale sisukas. Kes seda ellu viima hakkab kui tunned ennast vaid numbrina kaustas?
Lõpetan kurblaulu optimistlikumalt. Ülehomme kui e-hääletus avatakse, valin ikkagi rohelisi. Nõmmel kandideerib mitu sümpaatset inimest. Tühja visatud hääl? Siis võtku tühjus ja ehitagu temast midagi.

Ääretult sinine esmaspäev

Minu sinine esmaspäev nägi välja tõeliselt sinine. Ma pole üle kuude maganud nii kehvasti kui täna öösel, mingi paarkümmend korda ärkasin üles. Kõhuvalu. Tööle jõudes sain aru, et see töökaaslane, kes reedel hirmsasti tüli tahtis norida, jätkab. Ja on punumas mingit mõttetut intriigi saates kirju kõige kõrgemateni. Isegi kui ma olen kõik oma arust õigesti teinud,  vastik. Seletuskirjade kirjutamine. 
Seejärel - tühi autoaku ja puksiiriga seotud probleemid. Süüdlase otsimine, kes tegi mida valesti, et aku ööga tühjaks jooksis.
Ja siis toodi tagasi mu läpakas, mis oli nädala eest remonti läks. Sain siis teada, millega. Kõvaketas lendas vastu taevast - ja koos sellega kõik 2009 tehtud fotod, millest polnud backupi. Peaksin muidugist õnnelik olema, et 2003-2008 on kenasti olemas koduarvutis ja Picasas aga ka selles aastas oli palju toredaid hetki.
Päeva kroonis üüriline, kes teatas õhtul, et kuu aja pärast kolib välja. Tuleb uue otsimise protsessi otsast alata. Äkki teate kedagi, kes tahaks Mustamäele 1-toalist korterit, 30 m2, 2300+kom.maksed, värskelt remonditud (augustis)?

Kuhu nali jäi?

Poliitiline pila on harva naljakas. Võib-olla sellepärast, et poliitika on juba niigi lõputu paroodia. Ja eks oleksid pidanud hüüdlaused "Parim Briti komöödia" ja "Meisterlik satiir" kah ettevaatlikuks tegema. Sõpruses niigi õhukesest rahataskust 110 krooni rööviv "In The Loop" keerab vindi nii üle, et naljatuju saab otsa ja tahaks häbiga maha vaadata. Eriti mõne pöörase ropu suuga märatsemise ajal, milliseid on kahe tunni ajal kaugelt üleliia.
See oli muidugi hea detail meelde tuletada, et Briti poliitik - olgu ta või peaminister ise - peab eelkõige oma valimisringkonna eest seisma. Väikese inimese muredega tegelemine hoiab kahe jalaga maa peal. Meie poliitikutel paraku seda vajadust ei ole. Seepärast nad õhus hõljuvadki.

Tuttav ja turvaline

Minu jaoks tähendab mõni muusikapala otserändu lapsepõlve. Tuttavasse ja turvalisse aega enne suuri muresid. Enamikul biitlite tuntumatest lauludest on selline mõju. Need lood on justkui minuga kokku kasvanud. Pikka aega ei tahtnud ma just sellepärast üldse biitleid kuulata. Aga nüüd olen vist sellises eas, et vajan taas nõrka mälestust ammukadunud rõõmuhetkedest. Kui George Harrison oma "Somethingi" taas alustab...