Ooperieksperiment

Päris lõbus ajaviide on vaadata tänast ETV eksperimenti. Et põhikanalilt näidatakse otseülekannet Estonia ooperist "Armastus kolme apelsini vastu" ja ETV2 kirjeldab samal ajal, mis lava kõrvalruumides toimub. Paistab tempokalt tehtud ning hästi läbimõeldud. Mina muidugi peamiselt seal kõrvalkanalil, sest ooper pole päris minu jaoks. Selle ümber toimuv tundub palju põnevam. 

Veebruaris vist tuleb mul endal Estoniasse minna - Verdi La Traviatat vaatama. Oleks tegemist mu elu esimese päris ooperielamusega. Kui ta muidugi elamuseks kujuneb.

Asamoah

Jäi kõrva, et Ghana jalgpallikoondises on mitu Asamoah't. Hakkas huvitama, kust selline nimi pärineb ja kas ta on vaid sellele Lääne-Aafrika riigile omane. Paistab küll sedamoodi. Tõsi, Asamoah nime seostatakse Akani hõimuga ja seda rahvast elab nii Ghanas kui Cote d'Ivoire'is. Asamoah tuleb hääldada Ase Moe Ahh ja tähendus on tal kartmatu või agressiivne sõdalane. Nii et üks igati asjalik poisslapse nimi. Ja paistab, et kasutusel nii ees- kui perenimena.

Murraymaania

Mõnusad kolm tundi tennise seltsis. Andy Murray on jõudnud oma karjääri teise suure slämmi finaali. Ei olnud maailma parim mäng, aga tohutult huvitav jälgida sellegipoolest. Marin Cilic alustas väga hästi, domineeris iga palli. Alles teise seti keskpaiku õppis Murray ära, kuidas seda mängu mängima peab. Aeg-ajalt riskides, aeg-ajalt lihtsalt vastast väsitades ja viga oodates. 

Mängutaktika jälgimine ongi Andy Murray juures kõige põnevam. Ta on mõtlev, hea kujutlusvõimega mängija. Oskab ja julgeb matshi jooksul mitu korda ümber mõelda ning uue lähenemisviisi valida.

Cilic kaotas paljuski ka väsimuse tõttu. Ta oli pidanud sel turniiril kolm viiesetilist maratoni, Murray mitte ainsatki. Kuulates kommentaatorite juttu kui oluline on saada palju lihtsaid võite ja sel moel turniiri lõpuks energiat säästa, meenus mulle üks legendaarne vastupidine näide. Minu lemmikmängija Stefan Edberg võitis oma viimase suurturniiri, 1992. aasta US Openi väga rängal moel. Tookord võitis Stefan nimelt 4. ringis Richard Krajiceki, veerandfinaalis Ivan Lendli ning poolfinaalis Michael Changi kõik viiesetiliste lahingute järel. Ja ometi oli veel jõudu, et finaalis Pete Samprasele neljas setis tuul alla teha. Ning US Openil pole poolfinaali ja finaali vahel puhkepäeva.

Andy saab aga nüüd Melbourne'is koguni kaks vaba päeva. Pühapäeval ootab Jo-Wilfried Tsonga või palju tõenäolisemalt Kuningas Roger Federer.   

Mõned tipphetked finaalist peaaegu 18 aastat tagasi:

5.15 hommikul

Kell on vaevalt viis läbi, aga tõusin juba üles, keetsin teed nimega magus musi ja vaatan Austraaliast tennist. Tibukollane Serena Williams töllerdab rahulikult mööda areeni ning vastane Li Na püüab teiseltpoolt võrku lajatatavaid võimsaid lööke tõrjuda. Mina ootan juba Justine'i ja Andy Murray't, kes mõlemad täna platsile astuvad. Hiinlanna Li muuseas kaotas alles mõned nädalad tagasi Kaia Kanepile. Ning nüüd 27-aastasena mängib suure slämmi turniiri poolfinaalis. Niisiis Kaia võimalused seda saavutust korrata on tegelikult täiesti olemas. Kõik Melbourne'is nelja hulka jõudnud naised on 26 ja üle. Ei mingeid plikakesi sel aastal.
Aga üleval istun juba sellepärast, et täna on mu elu esimene palgata puhkuse päev. Ametniku elunaudingud. Arvestades eilset põrgukülma, tundub kodus istumise mõte mõnus. 25 miinuskraadiga kütmata bussi täna astuda ei tahaks.

Downey on täitsa tasemel Sherlock

Tänane filmielamus oli hea kvaliteetne meelelahutus.  Ei midagi unustamatut aga Robert Downey Jr koos Jude Law'ga oli paganama hea paar Watson-Holmes tandemiks. Mulle meeldis. Eriti Holmes... või eriti Watson just... tegelt ikka Holmes - olles kõik need lood läbi lugenud oli mul peas ikka üsna oma ettekujutus, milline ta olla võiks. Selline täitsa võikski - hallisegused juuksed, kergesti vahelduv karm ja kaval ilme. 

Watsoni ja Holmesi omavaheline suhtlus oli ka täitsa hea nöökimine, nagu ta raamatuski võis olla. Millest aga puudu jäi, oli galantsus. Või mingi elegantsi kübegi. Tegemist oli ikkagi briti härrasmeestega. Tsipake formaalsem dialoog oleks võinud olla, et tunduda autentsem.

Samas keskkond oli väga usutav - tundus täitsa ajastutruu. Va ehk see koht, kus tegelased läksid parlamendihoone alustesse kanalisatsioonitorudesse, lasid paar korda liugu, jooksid natuke ja näe - Tower Bridge tellingud olidki siinsamas! Majad, tänavad, tehnika - see oli täitsa 19.saj minu asjatundmatule silmale.

Kevad pole võimatu mõte

Tänases polnud midagi meeldivat. Esiteks esmaspäev, mis niikuinii talumatu. Teiseks jätkuv kibe külmatunne, mis õues ei lase olla. Kolmandaks arusaam, et keegi minuga suhelda ei taha. Neljandaks ikka töö juures aeg-ajalt pähe kippuv mõte iseenda mõttetusest.

Aga nüüd on õnneks õhtu. Seltsiks Midlake'i majesteetlik "Rulers, Ruling All Things" ja pildimälestused kahekümnekraadisest pakasest Lõuna-Eestis. Ning päikesest, mis hoolimata kõigest juba tasahilju soojendab. Ja Natost, kes tuppa sooja pääses ning siis igatsustele vastavalt ringi lipata sai.  

Kevad pole enam võimatu.

Midlake "Winter Dies"

As the spring is made alive the winter dies
And the final cries of creatures are long behind
And full of spirit the village starts again
With one more year for a man to change his ways

I used to feel things around me stir,
Grateful for all I received,
Taking in the sounds and ways of creatures upon the Earth
Great were the rivers I swam waning out the sun

As the winter dies the Earth is brought to life
And a thousand merchant ships sail to find
A worthy village to land and start again
With one more year for a man to change his ways

I used to feel things around me stir,
Grateful for all I received,
Taking in the sounds and ways of creatures upon the Earth
Great were the rivers I swam waning out the sun

I used to feel things around me stir
And hear the sounds of creatures upon the Earth
Grateful for all I received
Through the winter cold and spring

Tennis tuletab meelde

Hommikul silmasin telerist Tommy Haasi, kes veel neil minutitel pidamas viiesetilist lahingut kuumas Austraalias. Tommyga seoses meenub mulle alati üks Isle Of Wighti neiu, kellega ammusel 1998. aastal mõned meilid vahetasin. Tema oli nimelt tohutu Tommy Haasi fänn. Tommy oli toona tennise tulevikulootus, Wighti saare tüdruk paistis mulle aga tüüpilise Briti noore naisena. Kirjutas mulle oma osturetkedest ja tulevikuunistustest, mis muidugi veidi ikka Tommyga seotud. Õige pea said teemad otsa ja kirjad lõppesid. Tea, mis temast nüüdseks on saanud.
Tommy Haasist superstaari ei tulnud. Tosin aastat hiljem mängib ta ikka veel suurturniiridel, aga pole ühtegi neist kunagi võitnud. Vaevalt, et seda enam suudabki. Võib-olla on tänavu tema viimane aasta tennisetuuril ja ühtlasi minu jaoks viimane võimalus seda ammu kadunud Wighti saare neidu meelde tuletada.

Allez Justine!

Numbrid 7:5, 7:6 ütlevad pagana vähe, aga kui kahesetiline tennisemäng kestab 2 tundi ja 50 minutit ning absoluutselt iga punkt mängitakse täie jõu ja julgusega... Et siis vau! Nii head naiste matshi pole ma aastaid näinud ja ega see polnudki enne Justine'i tagasitulekut võimalik.
Vastane Dementjeva mängis samuti uskumatult hästi, aga kui Heninil on selline päev, pole isegi tribüünil muretseva ema palvetest abi.

Hääletu tuleviku poole

Liitusin kunagi rohelise erakonnaga, sest uutmoodi demokraatia ja kaasarääkimise võimalus pimestas. Tänaseks on selles seltskonnas lõppenud isegi poliitilised diskussioonid, otsedemokraatiast rääkimata.
Ja sama tendents valitseb ühiskonnas mujalgi. Ajakirjanikud ja arvamusliidrid võtavad netikommentaaride kaotamist suure töövõiduna. Enam ei sega ükski veidrik ega teisitimõtleja neil tarkuseterasid levitamast.
Valimisi soovitakse edaspidi kord nelja aasta jooksul korraldada. Hoiab raha kokku ja kärbib populismil tiibu. Valija jääb vait ja teenib riiki ausalt ning hääletult. Kaob mõttetu vajadus tema arvamusest hoolida. Rumalatest seisukohtadest pole niikuinii riigijuhtimises kasu.
Järgmisena loome tsunftidepõhise tarkade ülemkoja, kes riigis kõik olulisemad asjad otsustab. 1939 all over again.

Uuemaid ebardsõnu

Eile õnnestus enne magama jäämist mõnele sõnale sobiv seletus leida.
siputis - olukord, kus sa voodis pidevalt asendit vahetad, ennast välja püüad sirutada, jalgu kõikvõimalikes suundades laiali pildudes. Mitte kasutada mitmuses (s.t siputised).
tulikülm - olukord, kus äsja veel lahtisest aknast külma sisse puhus ja seejärel ikkagi selgub, et radikas on liiga soe. Igatahes ei taha tekki, aga samas ilma on kah jahe.
pükskostüüm - eriliselt tarvilik ja hea asi välitöödel. Põhimõtteliselt nagu tunked, üle õla traksidega kinni, aga veidi stiilsemad. Püksid ei kipu alla vajuma ja selg ei lähe paljaks.

Jää ja lume maa

Nädalavahetuse sõidud Pärnusse ja Keila-Joale kujunesid lumivalgeteks. Sellest värvist praegu Eestis puudust ei tule. Pärnu laht on paksu jää all peidus, kalamehed peal uitamas. Keila jõest on jäänud väike nire, nii et looduse imesid saab õige lähedalt nautida.

Päikest anti neil päevil piskuga. Üritasime ta kahepeale kinni püüda.

Nurgatagune kräpp

Päevaleht pühendab tohutule katastroofile, milles väidetavalt hukkus 100000 inimest, umbes neljandiku külge. Kolm korda vähem kui "uudisele" mingite rahasummade väljaloosimisest selle sama ajalehe peatoimetaja poolt. Kolm korda vähem kui jutukesele uuest Sherlock Holmesi märulist. Kolm korda vähem kui Kadri Kõusaare elitaristlikule rumalusele, mida meie kandis arvamusartikliks peetakse.
Ja mina maksan sellise ajalehe tellimuse eest.

Kevad? Mis kevad???

Täna on toimunud järgmist:
Esiteks tundus hommikune -2 nagu soe suvi ja sellest innustust saanuna ostsin kolleegidele küpiseid nimega "Kevadlill". Vaimustushüüdeid ei kostnud, aga mis siis. Homme ju ikkagi taliharjapäev. Jää..khm...liigub!
Teiseks esines meie kohvinurgas täna külalisesineja, kes väitis oma põhjalikus ja vaimustunud kõnes, et märtsi kolmandal dekaadil kaob lumi nagu mühinal. Ning palus jälgida ega vastlapäeval tuul läänest puhu. Viimasel juhul pidavat ilma poolest eriti mõnus ja vaheldusrikas suvi tulema.
Kolmandaks pidin määrama oma esimese kvartali palgata puhkuse päevad. Asutus on meil paljaks kooritud. Enam pole siit millegi pealt kokku hoida.
Neljandaks tundub öine Haiti maavärin erakordselt õudne. Rängad õnnetused tabavad ikka neid kõige vaesemaid. Ei ole õiglust selles maailmas. Kel võimalik, aidake piskuga.

Üks päev paarkümmend aastat tagasi

Loodus oli samasugune nagu praegu - palju lund, kõrged hanged ja härmapitsilised puud. Ma arvan, et aasta oli siis 1983 või 1984. Pigem see viimane ehk sest see mälestus on üsna erk. Ja olin siis 6 aastane. Kõige varasemad mälestused olen suutnud dateerida 5-sse eluaastasse. Minu jääb müstikaks see, kuidas inimesed mäletavad näiteks selle kodu treppi, kust pere kolis ära enne kõneleja 2 aastaseks saamist. Uskumatu lihtsalt.  Ju mul on siis kehv mälu.

See mälestus on ehk üldse kõige eredam mälestus mu vanaisast, kes suri 1985. On selline ilus härmas talvepäev. Aga erinevalt tänasest päevast on udu asemel ere päike, mis teeb lumepitsi säravaks. Me oleme koos vanaisaga kodus, ta on tulnud Tallinnast külla. Vanaema, ema ja isa on mingeid asjatoimetusi kuskil ajamas. 

Mäletan ähmaselt, et püüame vanaisaga isegi kulli mängida. Meie toonane maja oli selle jaoks ideaalne - maja keskel oli pesuruum ja ümber selle moodustus ideaalne jooksukoridor (läbi suure toa, siis hirmutava ja alati pimeda nurgatagusega koridorijupp ema-isa magamistoa ukse eest, seejärel koridorijupp, kus vasakule jäi kuivkäimla ja paremale duširuum, läbi köögi ja suurde tuppa tagasi). 

Ju mul hakkab mingi hetk igav ja vanaisa tahtis ehk millegi vaiksemaga omaette tegeleda, raamatutki ehk lugeda. Igatahes õnnestub tabada hetk, kus minule tähelepanu ei pöörata, panna ennast riidesse. (Äkki mul oli sel ajal tumepruunist kunstkarvast kasukas ja mingi läki-läkilaadne lõua alt seotav müts?) Igatahes riided seljas otsustan hiilida õue - läbi tagavara väljapääsu, mis avaneb õue kohe ema-isa magamistoa kõrvalt läbi pisikese koridori (ehk ma olin just haige olnud ja mind seetõttu ei tahetud pakase kätte lasta? ei tea).

Mäletan seda rõõmu kui hingasin seda karastav-külma õhku ja lippasin meie teeotsa poole - ju ma mõtlesin poole km kaugusele ema-isa töökohta vaatama minna, et kas nad on seal. Jõuan igatahes vaid meie teeotsani, mööda truust kaaslasest Langost ja mäletan kuidas imetlesin neid kahte hiiglasuurt kaske, mille iga viimanegi oksaraag on härmas ja siis jõuab vanaisa mulle järele ning viib tuppa. 

Sellest hetkest mul on meeles millegipärast naerulagin, kuigi oleksin pidanud ju solvunud olema, et mu retk katkestati.

Me hallvalge maailm

Lootsin härmas linnast imeilusaid pilte klõpsata. Kahjuks oli liiga udune ning napilt valgust. Mõni meeleolu teile siiski.

Pseudosportlik nädalavahetus

Põhimõtteliselt sai kaks pikka päeva kodus veedetud. Vedeletud pigem vist. Me mõlema kurgud paranevad visalt ja muidu ka pole keset ürgtalve tuju pikemaid sõite ette võtta.
Muidugi käivad koos vedelemisega vältimatult kaasas arvuti ja telekas ning lõputul hulgal igat sorti suusavõistlusi. Küll mäest üles ja mäest alla, kaugele kargamise ja püssilaskmisega lisaks. Tegelikult päris tore, aga kahjuks pole see veel see päris. Ei ole veel olümpia. Vaat siis saan ma rahuneda ja endale öelda, et see on nüüd piisavalt tähtis. Vaatad ja ei mõtle, et löön niisama aega surnuks.
Laupäeva õhtu sai siiski linnas veedetud ning otsapidi oli spordiga seotud seegi. Olen nimelt juba aastaid ühe jalkafoorumi liige ning eks sinna lehele ole aegade jooksul päris palju lugusid toksitud. Valusalt vaieldud, vihastatud, vahest rõõmugi tuntud. Oma lemmikklubist Liverpoolist ja Inglise koondisest ja teistest toredatest (ning mitte nii toredatest) asjadest.
Nüüd korraldati taas üks foorumlaste kokkusaamine ja esimest korda võtsin nii aja kui julguse kohale minna. Igati huvitav oli. Meestel juba naised-lapsed ammu olemas, aga jalgpall on ikka veel äärmiselt oluline. No lausa elu küsimus võiks öelda. Õllejoomise pealt samuti kokku ei hoita.
Põnevaid isiksusi paistis igatahes palju. Kuna ma nõnda harva kusagil seltskonnas viibin, läksid tunnid justkui lennates. Peaaegu oleksin isegi purju jäämist kaalunud.
Seda aga tõesti, et aeg-ajalt peab end koduseinte vahelt välja nügima. Kasvõi vägisi.

Talvine pühapäev eliitrajoonis

Uskumatu päev, millist kohtab vast korra kümne aasta jooksul. Lõpuks on päike ja lumi kokku saanud. Jalutasin sinnapoole, kus rikkam rahvas elab.

Veel üks mõttetu postitus

Ma ei leia ühtegi head põhjendust järjekordseks muusikapostituseks. See tuleb täiesti ette kavatsemata. Lihtsalt nii paganama hea tuju tekitas see laul:

Päikeses ja vihmas

The Swell Seasoni "Low Rising" paistab olevat 2010. aasta esimene muusikaavastus.

Tegemist on muuseas iirlase Glen Hansardi ja tshehhitar Marketa Irglovaga. Mõlemad minu arusaamise järgi esinevad ka k.a videos.

Lumes sumpaja

Elu nõuab iga päev linnas liikumist, aga hetkel see üksjagu keeruline. Olen siin ajaveebis varemgi päälinna kõnniteede talvisest heakorrast halvustavalt kõnelenud ning aastatega asjad paremaks ei muutu. Sumpamine või libisemine - teisi võimalusi ei anta. Siinsamas Tõnise nimelisest mäest allaminek kipub väga libedaks ja õhtul pimedas Kosmose poole minna on eriti ebameeldiv. Valgustus sääl ka ülimalt napp. Samal ajal autoga on olnud kogu pühade aja mõnus sõita. Linnavalitsuse ilmne prioriteet on alati sõiduteed, jalakäijad jäetakse saatuse hooleks.
Samal ajal ülevalt varitsevad muidugi purikad. Eriti kurioosse juhtumina on juba kaks päeva lintidega täiesti suletud Justiitsministeeriumi esine kõnnitee. Püüdku jalakäija üle lumevallide ja autode vahelt põigeldes teisele poole jõuda, Langi ametkond oma katuse ääri koristada ei viitsi.
Võib-olla pole neil ka motivatsiooni. Sest taas räägitakse riigiasutustes palga vähendamisest. Ikka solidaarselt eks ole. Paljundaja, spetsialist või tippjuht - kõigilt ühtemoodi sama protsent maha. Nii on ju raamatupidamise mõttes kõige lihtsam. Mõtlemisvõimet tarvis ei lähe.
Kui ikka soiguda siis täiega.

Kuidas kõik oli

Lõpetasin Justin Petrone "Minu Eesti", mis on igati ladusalt kirjutatud ajaviide. Usutav ja eluline ning eestlaste vastu sugugi mitte ülekohtune.
Mõtlema hakkasin seda võõraga üheks saamise maagiat jälgides hoopis sellele kui kahju mul ühest asjast on. Nimelt sellest, et esimesed aastad koos Jutikuga täiesti dokumenteerimata jäid. Raamatut kirjutada ei taha, aga oma tarvis oleksid need mälestused nüüd hästi armsad. Praegu on juba nõnda palju ununenud. Tunded mitte, aga igasugu väikesed sündmused ja mõtted ja jutud küll.

Väärt musastriim

Diverse music for a diverse city.

Napi poole tunni jooksul jõudis Milwaukee tüdrik meile mängida reggae't, americanat, raskemat rokki, räppi ja ska'd. Pole paha.

Pornoreklaamiporno

Viru keskus jätab paraku kodulehel poole pildist varju. Aga tänaval paistab ebaõnnestunud SM-mängudest surmani tüdinud neidise nägu kogu oma ilus. Või siis koleduses. Oleneb vaatajast ilmselt. Aga mõistmatuks jääb, miks keegi sellise jälkuse peale poodlema peaks kukkuma.

Avatar

Mul on filmidega isevärki suhe. Vaatan neid rõõmuga ja palju, aga meelde jääb vähe. Ühel õhtul silmasin näiteks Harry Potteri kolmandat osa ja ehkki olen päris kindlasti seda kinos vaatamas käinud, ei meenunud praktiliselt ainumaski stseen. Üldisest tegevusliinist rääkimata. Ju siis polnud piisavalt köitev. Või on filmide salvestamisega tegelev kettaruum täis saanud.
Cameroni kõiki piire ületav ja revolutsiooni tekitav Avatar jääb ehk siiski paremini meelde. Need helesinised armsate silmadega hiiglased on ju õige vahvalt teostatud. Ja kolm dee tehnoloogias on film kindlasti hoopis uus tase. Juba osatakse uusi võimalusi päris hästi ära kasutada.
Filmiloona Avataris muidugi midagi ainulikult uut pole. Puudekallistajatest pärismaalased ja nende sõbrad teadlased vs koletud sõjardid. Kuid see pole vast isegi väga tähtis, sest peamine eesmärk on saavutatud: visuaalselt on teos hiilgav. Eriti neis stseenides kus nõnda võluvalt võõra planeedi metsa ja sealseid imesid näidatakse. Kolm dee ilu ja suursugususe mõttes on Avatar järeltulijaile tubli eeskuju ette joonistanud.
Kolmas tund silmitu vägivalla ja aina ebamugavamaks muutuvate prillidega tundus siiski liigne. Hetkel mõtlen veel küll, et tavaline filmivaatamine on sellest kolm deest kaugelt etem. Palju selleks kiirelt muutuvas tulevikus võimalust jääb, on teine küsimus. Cameroni revolutsiooni tulemus võib vabalt olla see, et suure Hollywoodi märul või loodusefilm tavaformaadis enam varsti vaatajat ei leia.

Lumeuputus

Eks ole näha mis saab kui argipäev sisse sajab, aga täna võib seda erakordset ilma veel nautida. Lõunatasime arusaamatult tühjas Solarise Vapianos ja sõitsime suurepäraselt lahti lükatud tänavaid pidi Kadriorgu. Kumus näeb palju poppi nii Eestist kui Soomest, Põhjamaade küünilist lootusetust ja Normandia romantilist külaidülli.

Kiwa Koidula.
Lapini Koidula.

Kes meist usub veel valikuvabadusse?

Meeldetuletus

Tarvis meelde tuletada oma vana ütelust: kui austerlastel läheb uusaasta suusahüppevõistlusel hästi, tuleb minu lemmikutele mis tahes alal hea spordiaasta. Tänane kaksikvõit tundub päris lootustandev algus. 

Prosit Neujahr Gregor & co!

Kiisu möllupäeval

Pätrik on täna justkui arust ära. Küll mängib kuuse alla peitudes ning sealt välja tuisates oma jahimänge, küll silmab saba keerutades üksisilmi lindude lendu.
Minu tuju on hoopis härdam. Viini filharmoonikute Radetzky marss toob igal aastal pisara silma. Kui rikkam rahvas seal parajasti eufoorias kaasa plaksutab, jõuab mulle päriselt kohale: uus käes, vana läinud.
Kas uus ka vanast parem saab? Ei teeks sugugi paha Erik Puura täna kirjutatut järgida.

Mõni pildike pühadeajast

Esimene hommik. THI pajatab teleris rahulolust, Jutik klopib köögis pannkoogitainast ja akna taga otsib väike linnuke toitu. Meie rõdumajakeses täitsa leidub, mine ja otsi.

Pühade ajal tehtust väike ülevaade.

Pruun ja kollane segati kokku.
Aga kollane kadus kusagile ära.
Et siis uuesti välja ilmuda.
Lõpuks said kõik värvid kenasti kokku.
Võõras külm ollus on suurema osa puust juba vallutanud.
Aga kuu ei olnud veel valmis saanud.
Enne kui tuledes lumemm abilisega näärikinke tuua jõudis.

Ja ongi uus!

Edinburghi loss kadus äsja uskumatult vägeva ilutulestiku sekka ära ja Londoni Silma juures polnud paugud sugugi kehvemad. Madness laulab Shoti pealinnas "Welcome to the house of fun" ja tuhanded külmunud pidutsejad hüppavad ja kargavad ringi nagu hullud.

Nõnda on uus aasta kogu Euroopasse jõudnud. Meile siin tuli ta seekord päris kodutänaval, paksu lumme mattunud Pääsküla taga. Aga kuulsime ja nägime omajagu pauku siingi. Kuni külmetavad varbad tuppa sundisid.

Aasta viimane päev oli vapustavalt talvine. Puud on lume all lookas ja taevast kallatakse aina juurde. Tänu eileöisele vaprale lumekoristusele saime siiski päeval Muftiga linna sõitma. Controventosse lõunatama ja pärast Tartu maanteele Boulevardi kringlit närima ja vanematega kaarte mängima. 

2010? Mina loodan, et tuleb rahulikum kui eelmine. Veidi vähem närveldamist mõttetute asjade pärast. Veidi rohkem rahulolutunnet. Pärinegu too siis millest iganes. 

Aga nüüd voodi poole, et Viini uusaastakontserdiks siiski üles õnnestuks ärgata. Traditsioone tuleb pidada. Aasta esimesel päeval vähemalt.