Andesta ja unusta

Nagu paljud inglisekeelsed väljendid, nii ka forgive and forget kõlab eestindatuna kuidagi lamedalt. Aga selline käsk mulle täna anti. Rohelise erakonna üldkogul, tuntava häälteenamusega. Ma ei oska päris sobivate sõnadega kirjeldada organisatsiooni, milles sind surutakse teerulliga leppima. Leppima tegudega, mis inimeste õiglustunnet rängalt riivanud. Leppima ilma, et keegi oma tegude pärast isegi vabandust paluks. On ju häbi sellisesse organisatsiooni kuuluda?

Aga see ei hämmastanud mind tegelikult mitte üks põrm. Tõsiselt jäin mõtlema hoopis Strandbergi väite peale, et parteilased ongi üks lambakari ja tõeliselt vabu ning andekaid inimesi peab otsima kusagilt mujalt. Ega nemad taha parteivärgiga mingit pistmist teha. Jah, tõesti, see kuulus parteilane tegi oma kaaskannatajaid jõhkralt maha. Ütles, et teie siin pole midagi väärt, kuulute rumalukesed erakonda. Te ei sobi oluliste asjade üle otsustama. No näiteks, kes teie partei Riigikogu kandidaatide nimekirja tipus olema peaksid.

Peab tunnistama, et saalis nähtu veenis, et veidral moel on mehel õigus. Ükski argument ei päde kui koosoleku ees jõupositsioonilt jõhkralt survestatakse ning inimlikkus nurka visatakse. Siis võtame rivvi ja järgime juhti. Pärast tunneme enda üle uhkust. Isegi kui meilt viimanegi otsustusõigus ära on võetud. Aga öeldi ju, et nii on parem.