Kiired päevad

Tuli umbes 36 tundi ilma Jutikuta veeta sel nädalavahel. Kuidagi kiiresti läks see aeg. Laupäeval ootasin jalgpalli, aga Inglismaa tuisuilma tõttu jäi suurem asi mänge ära. Olin sunnitud vaatama Blackburni ja West Hami kohtumist, mis oli taseme poolest ilmselt üks hooaja kehvimaid. Ja ikka ei saanud arugi kui õhtu oli läbi ja uni tikkus silma.
Pühapäeval oleksin võinud lihtsalt istuda ja raamatut lugeda, aga pole minust ühe koha peal kükitajat. Üritasin siis jalutada, aga külm tuuleiil võttis näonaha tundetuks. Kuigi mõnus üle hulga aja päikesega tõtt vaadata. Kodus hakkasin siis hoopis koristama. Kui meil kassi ei oleks, ei peaks vast seda niigi tihti tegema. Lisaks panin pesu pesema ja tegin endale süüa. Ja äkki oligi väljas pime.
Täna pidin lõuna ajal olude sunnil Kristiine keskuses käima. Bussis hakkasin mõtlema peatuse nimele Taksopark, mis on kadunud aegade mälestis. Taksopark oli praeguse Kristiine Keskuse asemel seal veel 15 aastat tagasi. Ühesõnaga nooremale rahvale ei ütle see nimi midagi. Mulle aga toob ta meelde rongisõidud Kivimäe ja Balti jaama vahel. Rongist heitsin alati põnevil pilgu tohutu taksode parkimisplatsi poole, mis siis praeguse hiigelkaubamaja asemel laius. Peaaegu kõik Volgad olid ju siis mustad või äärmisel juhul valged. Aga peaaegu alati seisis kusagil parklas ka üks punast värvi masin. Seda siis pilguga otsisingi. Sõita selle punase taksoga kunagi ei õnnestunud.
Aga Kristiine keset argipäeva tekitab minus tavapärast tüdimust. Pensionärid aeglaselt vantsimas mööda imekitsast teerada. Miks ei kasuta krundiomanikud tühist osa oma miljonilistest rendituludest lumekoristusele ja selle äravedamisele? Ei, linnas pole praegu meeldiv liikuda.