Pöffindus 12 & 13: Raske reede

Reede õhtud kipuvad minu vanuses juba unised olema. Kui sa oled viis päeva järjest umbkaudu poole seitsme paiku üles tõusnud, saab väsimus lõpuks võitu. Nõnda polegi väga imestada, et ma osa India filmist "Parem või vasak?" maha magasin. Osalt vist ka seetõttu, et tegemist on ääretult tüütu komöödiaga. Kaks tundi jaburdamist kusagil mägedes mingi punase auto ja mitte midagi mõistlikku tegevate inimeste ümber. Ilmselt hulk Bollywoodi tuntud nägusid. Keegi tütarlaps mu kõrval kõkutas pidevalt naerda, nii et küllap selles loos siis mõne jaoks midagi oli. Minuga ei haakunud ta paraku üldse.
Õhtu teine film "Taksofon" sai ära vaadatud samas saalis, kuid on hoopis teisest puust. Shveitslastest armastajapaar üritab veoautoga kõrbe läbida, aga muidugi jätab sõiduk nad keset kõrbe. Nii tuleb veeta järgmised nädalad Alzheeria kõrbeoaasis, kus pole mobiililevi ega ka paljusid teisi läänemaailma mugavusi. Mehe katsed veoauto korda saata tunduvad lootusetud ja naine sukeldub aina enam kohalikku ellu.
Oaasi keskseks kohtumispaigaks kipub olema kohalik telefonikeskus, mida peab müstiliselt rahulik tumedasilmne noormees. Beduiinipealiku pojapoeg, nagu ta hiljem shveitslannale selgitab. Muidugi tekib neil kahel seal midagi armuromaani taolist - ehkki väga täpselt seda filmis ei näidata.
Loomulikult on kõigil vaja kusagile helistada, aga kõrbes see iga päev võimalik pole. Ja ajal polegi tegelikult suuremat tähendust. Mida sümboliseerib "New Yorgi aega" näitav kell telefonijaama seinal, mis näitab alati 8.30.
Oaasirahvas on rahumeelne ja sõbralik ning shveitslanna leiabki sealt lõpuks maailma, mida ta oma rännakutel otsis. Tema meestuttav aga mitte. Kaua näeb ta vaeva oma näruse veoautoga ja ei märkagi, kuidas kaasa temast paratamatult ja lõplikult eemaldub.