Pöffindus 15 & 16: Idamaadest läänemaiselt

Minu plaani Pöffi viimastest filmidest kiiresti kirjutada luhtas eilne Hiiumaa-sõit. Ei leidnud lihtsalt aega. Mis Hiiumaasse puutub, siis üsna üllatuslikult on ta pime ja lumine. Kella neljast alates vähemalt.
Aga pühapäeval vaatasin kahte idamaist filmi, mis mõjusid küllaltki läänelikult. Kõigepealt Hiina vestern "Naine, püss ja nuudlisöökla". Kusagil väga uhkelt mõjuva punakaskollase mägise maastiku vahel peab veider kamp nuudlisöögikohta. Millalgi sajanditagustel keisripäevil kui liiguti hobustega ja püssirohi paistis haruldusena. Omajagu veider muidugi, et esimene püss ja kahur välismaalastelt ostetakse. Püssirohi ju puhas Hiina leiutis.
Film on sisuliselt lõputu kassi-hiire mäng nuudlirahva ja kinnimakstud riigiametniku vahel. Kõik püüavad kõiki tappa ja varandust endale saada. Visuaalselt on see Hiina kummardus spagetivesternitele väga kaunis. Öine valgusemäng kuu ja pilvedega näiteks.
Muuseas - filmikoopia põles linastuse keskel ära. Midagi sellist pole Pöffil aastaid näinud.
Pöffi lõpetas minu jaoks Jaapani film "Tualett", mis oli ka kõigi vaatajate seekordne lemmik. Ise talle muidugi häält anda ei jõudnud. Kui Hiina filmi puhul ootasin pigem kaasaega, siis see peamiselt jaapanlaste poolt tehtud lugu toimub tervikuna USA-s. Ja pigem ongi tegemist ameerika indie-filmiga.
Kolm äsja oma Jaapani päritolu ema kaotanud veidrikku elavad koos jaapanlannast vanaemaga, kes väidetavalt inglise keelt sugugi ei mõista. Kõik lapsed on omamoodi imelikud. Üks mänguroboteid harrastav nohik, teine ebakindel kolledžiplika ning kolmas närvivapustuse läbi teinud tüüp, kes hiljem osutub briljantseks klaverikunstnikuks. Terve kolmik on stiilipuhtad ameeriklased ning nende suhe müstiliselt vaikiva jaapanlannast vanaemaga ongi filmi keskne teema. Esitatud armsalt ja delikaatselt. Vihjates, et keelebarjäär ja kultuuride kokkusobimatus on igati ületatavad. Piisava valmisoleku korral kompromissideks, muidugi.
Ja kass Sensei (tegelikult Dalton) oli imetore.