Kuidas rõõmsalt surra ja veel rõõmsamalt elada

Linnateatris mängitava lavakaetenduse "Jumala narride vennaskond" peamine väärtus on minu jaoks noorte näitlejate säravates silmades. Just nooruslik energia on tudengitükkide juures alati kõige vahvam. Ja see üürike ühistegemise lust, mis professionaalses teatris paratamatult kaob.
Ehkki Nüganeni lavastatud ja Peter Barnesi kirjutatud tükk on tegelikult ka tähelepanuväärne. Keskaegsest mässumeelsusest ajalootunnis just palju ei räägitud. Et mida need ametliku kiriku poolt ketseriteks kuulutatud ja armutult hävitatud inimesed tegelikult taotlesid. Kättesaadava informatsiooni hulk ja maailmapilt olid ju üdini piiratud. Ei rännatud siis ringi mööda mandreid ega loetud pakse raamatuid. Kes lugeda oskas, luges ühte. Teadagi millist. Enamik mitte sedagi. Aga ega vabaks saamise tahe ja huvi maailmas toimuvast aru saada seepärast väiksemad olnud.
Barnes on käsitlenud kolme omapärast vastuhaku viisi, millest vähemalt üks - enesepiitsutajate oma - ka päriselt eksisteerinud. Riigi, kiriku ja abielu kolmikahelatele hakatakse vastu kaose, naeru ja valuga. Kuni must katk rändab, on igaüks neist aktsepteeritav. Kuid varsti tuleb kord taastada.
Kui ma senikirjutatu üle loen, jääb mulje, et tegemist on ühe jubeda tragöödiaga, mida kindlasti vältima peaks. Tegelikult muidugi mitte. Nelja teatritundi mahub hoopis lõputult pisikesi rõõmuhetki. Sellest, kuidas teatritudengid saali end kuulama suudavad panna. Ning kuidas vahetevahel mõne profi lavaletulek tükki elavamaks ja tõsiseltvõetavamaks suudab muuta. Et minu meelest lausa elamus ja ehk ka väikestviisi teatriajalugu.
Ja kes neist noortest siis tulevane teatritäht võiks olla? Maiken Schmidt äkki. Või Pääru Oja.