"Itaallane" on selline veidi tüüpiline Euroopa lugu, milliseid ikka aeg-ajalt vändatakse. Omamoodi lõbus ja kergemeelne, aga siiski tõsisema alltekstiga. Justkui väike sallivusõpetus meelelahutuse kaudu.
Film räägib automüüjast, kes olles tegelikult alzheerlane, mängib tööl ja eraelus karjääri nimel itaallast. Pole kuigi lootustandev algseis. Aga peategelane on oma palja pealae, läikiva Maserati ja mureliku ilmega pagana vahva tüüp. Ja muidugi omamoodi lõbus jälgida, kui oskuslikult ta tööl ja tüdruksõbra juuresolekul oma tõelist identiteeti varjab. Ja kuidas pere seltsis end taas araablaseks muundab.
Asjad lähevad kihva siis kui haigeks jäänud isa pojal enda eest ramadaani kombeid jälgida palub. Kuu aega söömist ja joomist vaid päikeseloojangu ja -tõusu vahel. Ei mingit abieluvälist seksi. Palvetamine kindlal kellaajal.
See kõik ei sobi kuidagi itaallasest automüüjale. Kuidas pääseda ärilõunatest, kuidas jätta sõbranna puudutamata, kuidas tema vanemate juures koogist ära öelda. Ja kõige tähtsam: mil viisil lõpuks tervet elu koos hoidnud pettusest loobuda. Film väidab, et loobuda on võimalik ja pärast saab parem. Küllap see on filmi kohus.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar