Detsembriheietus

Eile muidugi jälle pöffifilm ka, aga sellest pajatan hiljem. Praegu lihtsalt heietaks tühja-tähja.
Hommikul otsisin netist mõnda asjakohast Jaan Anveldi tsitaati 1. detsembri tähistamiseks, aga näe ei leidnud. Vanad tublid kommunistid ei ole moes.
See, et detsember lõpuks kätte jõudis, on igatahes tore. Käed on talvest krobelised ja sügelevad, väljas liikuda ei taha ja ometi on väidetavalt sügis. Veel nädalaid. Aprilli pole keegi silmapiiril näinud. Eile mõtlesin, kas lumehanged ikka vahepeal ära sulasid. Aga samas mäletan hirmsat palavust. Nii et vist oli suvi.
Peale Pöffi praegu palju elumõnusid pole. Wikileaksi uudiseid on küll tore jälgida. Sellist tõsielulist poliitilist seepi on väga vaja. Raputab ja jahmatab. Ausalt öeldes poleks mina küll osanud oodata, et ühel päeval uhkete ja tähtsate räpased saladused sel viisil lekivad. Aga eks see kümme aastat tagasi olekski veel võimatu olnud. Vaba info on tihtilugu ropp ja jube, aga eluliselt oluline. Ilma selleta elaksid kõik samas neetud suletud maailmas, oma kookonis, kus enamik kaaskodanikest ennast nii tohutult hästi tunnevad. Oma kuradima tarbimismängude ja superstaaridega. Assange, sa oled mu iidol.
Muidu on vastik. Liverpool kaotab. Roheliste listid tapavad emotsionaalselt iga jumala päev. Uuel aastal ehk saan neist lõpuks lahti. Ja muidugi iga liigutus nõuab raha.