Pöffindus 8: Ebamugav New York

Põhja-Ameerika indifilmide programm on mulle igal aastal meeldinud ja seekordki saab sealt hulgaliselt lugusid vaadatud. "Imperialistid on ikka veel elus!" kujutab veidrat kampa New Yorgis elavaid võõramaalasi. Seekord pole tegemist vaeste eluheidikutega, pigem jõukama rahvaga, kes aga end kõigi võimaluste maal siiski koduselt ei tunne. Peategelane on igati sümpaatne näguss noor daam, sündinud Pariisis, aga Palestiina, Liibanoni, Bosnia ja Jordaania päritolu. Seega peamiselt araablane. Teeb fotosid relvadega Araabia naistest. Stuudios ja võltspüssidega mõistagi. Ehk siis kontseptuaalne kunst.
Film on väga vaimukas pilt võõramaalase ellu 9/11 järgses Ameerikas. Pidevad kahtlustused, et keegi jälgib. Hirm kriisikolletes elavate sugulaste pärast. Igati noorele inimesele omane tutvus kaunilt karvase Mehhiko juuraüliõpilasega, kes hiilgab hingetusega. Ning tühjust täis retked ühest justkui eksklusiivbaarist või kunstinäituselt teisele. Ja tegelaste pidev ülim ebamugavus, mis tohutult koomiline. Just need pisikesed naljakad detailid äratavad selle filmi ellu ja jätavad meelde. Vanatädi eksklusiivpeol. Hiinlasest kuulsustegruupi. Pidevad põrkumised teiste araablaste ja mehhiklastega. Kõike kahtlustav perekond.
Aa ja need imperialistid? Hõngu on tunda, aga varjugi ei näe.