Värske suutäis?

Meie kiisu püüdis täna esimese suurema looma - niipalju kui me seda teame. Võib-olla ta püüdis midagi ka oma 6 esimese Lasnamäe tänavatel veedetud kuu jooksul... No putukate hirm on ta küll olnud, kõik ämblikud ja aknal istuvad kärbsed saavad tema roaks, rääkimata suurtest ööliblikatest.
Aga täna õnnestus tal hambusse saada rasvatihane. Mul on hea meel, et ma nägin, kuidas see toimus, sest muidu mul tekiks ehk mingeid liialt kõrgeid ootusi tema püüdmisoskuste suhtes. See situatsioon oli naatuke sarnane muinasjutuga magavast kassist ja hiirest. Nimelt istus ta täpselt sellel kohal, kuhu kukkus suure hooga vastu akent end uimaseks lennanud rasvatihane (tõenäoliselt noor ja rumal). Üsna ruttu oli linnu jaoks kõik möödas. Minu esimene instinkt oli juurde joosta ja vaadata, et mis toimub - ja jumal tänatud. Sain viimasel hetkel ukse kinni - järgmisel hetkel oleks ta koos saagiga sees olnud.
Minu tunni jooksul läbi akna saadetud lühikestest mina-teadest kasu polnud. No ma ei tahtnud teda lind hambus ju ometi tuppa lasta. Minu sooviks oli, et ta selle rõdule jätaks või veel parem - ära sööks. Lõpuks tundus, et tal enam saaki hambus pole ja nii ta ka sisse sai.
Aga linnu jäänuseid pole kuskil. Kui see nüüd rõduääre ei läinud, siis hakkab paari päeva pärast meie rõdu väga pahasti lõhnama. Nende piisavalt laiade vahedega puitrestide alla ei näe ju...

Rabavärve Nigulas, Läti piiri lähistel

Väljasõit rohelusse

Peale lõunat asume taas teele. Dagö kontserdile Haapsalus. Alles kevadel sai neid nähtud. Tea, kas kordusesitust on ikka nii ruttu tarvis. Kahtlus virvendab õhus.
Tee peal proovime avastada Marimetsa looduskaitsealal asuvat matkarada. Lubatakse 5 kilomeetrit laudteed kaunil rabamaastikul ja paar vaatetorni. Keerame Ristist Virtsu suunas. Vaatan kaardilt, et kohe Rõuma bussipeatuse juurest peaks vajalik tee paremale keerama. Tee keerab, aga koos telliskivi ja punases kirjas sildiga "Eramaa".
Mis seal siis ikka. Sõidame veidi edasi. Ja veel veidi. Lõpuks juhatataksegi paremale keerama, seal see matkarada olevat. Pärast mõningast ekslemist ja vestlust kohalikega leiame ennast kõrgepingeliini alt tühermaalt. Teadmisega, et sinised lindid juhatavad matkarajale. No mis seal siis ikka. Tühermaa. Kõnnime. Kivine metsaalune tuhandete parmude, vaskussi ja lehmaga kõrval koplis. Kõnnime. Pikk lõik risti üle heinamaa nõgeste ja hapuoblikatega. Kõnnime. Äsja ehitatud palkidest sild üle oja ja siis veel teinegi. Kõnnime. Kõrge okaspuumets vetruva pinnasega. Kas on tõepoolest lootust? Kõnnime. Läheb lagedamaks, kõrval suliseb vesi, sinised lindid on lõputud. Kõnnime.
Ja ennäe imet: matkaraja algus! Viiekilomeetrine rada pea sama pika sissejuhatusega. Vantsime siis korra üpris lagunenud olekus laudteeni, otsime üles esimese vaatetorni, avastame, et peaks redelist üles ronima. Oih. Loobume. Vaja sama tee tagasi ka kõmpida, aeg on hiline, jalad väsinud. Jutik leiab oma rõõmuks kolm eri liiki käpalisi.
Nukker lugu selle Marimetsaga. Talumees on ilmselt parima juurdepääsutee sulgenud ja nüüd tuleb matkajal kohalejõudmiseks kurja vaeva näha. Mis ei tähenda muidugi seda, et kõndijaid ei leiduks. Võiks lihtsalt ka selle pika eelrajaga veidi tööd teha. Panna infostendid, niita kõrge rohi, teha väike parkla praeguse elektriliinialuse mudaaugu asemele.


Ah jaa - Dagöst Haapsalus ka. Kõigepealt: Müüriäärne kohvik ei kannata kriitikat. Mitte ühtegi magustoitu ei ole, salati ja pirukaga läheb 45 minutit. Milleks pole kaugeltki aega. Kaunis interjöör ei päästa. Läheme sealt tagurpidi uuesti välja.
Kontserdil pole linnuses samas häda. Jah, Dagö vennad võiksid veidi rohkem oma klassikalisi kahe esimese plaadi lugusid esitada. Uuematel pole ka häda, aga vanad kuidagi südamelähedasemad. Ning see tohutute võltsripsmetega plika võinuks olemata olla. Mis iganes ta nimi ka polnud. Aga Chalice oli lõbus ja tema lauludes ei puudu sisu. Lenna Kuurmaal on omajagu häält. Ja show polnud kokkuvõttes üldse halb. Eriti põnev oli videoekraanilt jälgida Peeter Rebase ja Raul Vaigla näppude liikumist kitarridel. Pisike kaamera oli muusikariista külge kinnitatud. Oh seda tänapäeva tehnikat.
Keskööks tagasi kodus, kiisu söödetud. Vaja peavalu välja magada.

Turuhommik

Pühapäeva alustasin pannkoogitaignaga. Nagu ikka, on midagi vajalikku puudu. Seekord ei leia kapist piima. Ütlen siis Jutikule, et käime ruttu lähimas poes. Ainult, et kiiresti ei saa. Suur paks raamat on vaja enne lõpetada. Kui lõpuks teele saame asuda, selgub, et tegemist hoopis uurimisretkega Nõmme turule. Iseenesestmõista, sest oma lohutamatult räämas olekust hoolimata on ta hetkel tõeline magnet. Vapustavat kraami on müügil. Imeilusaid vaarikaid, magusaid punaseid ploome, kirsse, mureleid, punaseid sõstraid. Sülg hakkab jooksma ja sajalised kaovad märkamatult kaubitsejate taskutesse.
Oleme seal Jutikuga viimastel nädalatel korduvalt käinud ja meil on tekkinud isegi lemmikmüüja. Muhe mees, kellel pakkuda eriti suur valik erinevaid tooteid. Ühel õhtul enne kella kuut oli ta veel ainus turumüüja, kes polnud oma kaupa kokku pakkinud. Saime siis tema käest igasugu kraami ja olime kole tänulikud. Ja lõpuks andis ta veel päeva viimastele ostjatele päris tasuta kukeseeni! Mis küll praetuna imemaitsvad tundusid.
Aga eile. Pannkoogid vaarika toormoosi ja mahekohupiimaga - kus need alles maitsesid! Ja isegi piima oli meeles osta. Meeletu nauding. Milline algus päevale!

Mida teha pilviste päevadega?

Töönädalad hakkavad jälle vaikselt lõppema. Varsti nädalake habemekasvatamist taas. Õhtuti loeb Jutik suurt paksu raamatut ja mina kuulan uuemat indirokki. Või siis pesen nõusid. Või jalutame kahekesi ringi oma metsaäärses uuselamurajoonis ja imetleme rikkurite elukombeid.
Laupäeval nägime otse oma akna all metskitse. Lebas vist rahulikult seal puude varjus ja kui me parajasti rõdul pesu kloppisime, ehmatas, kargas üles ja kõndis minema. Ei pistnud jooksu ega midagi. Ju paistis üsna turvaline koht. Õhtuhämaruses luusivad aga vaiksetel tänavatel rebased. Imelik kant see Veskimöldre.
Kui suurema osa laupäevast mossitades ja mittemidagitehes ära olime veetnud, võtsime kätte ja sõitsime Noarootsi. Nõva maastikukaitseala esines meile imeilusa jalutamiskohana. Polnud sinna kunagi varem sattunud. Mõnel veidi paremal suvel saab seal ideaalselt telkida, päikest võtta ja meres supelda. Ainult turistid on selle kruusateede taguse kandi juba vaikselt avastanud. Maasturid aina vuravad mööda metsateid ja telkimisplatsil tümpsub muusika. Esialgu veel leidub ka vaiksemaid nurgataguseid, aga vist mitte kauaks. Harju-Ristist Nõva poole minevat teed paistab, et tehakse laiemaks ja ilmselt pannakse sinna ka asfalt maha.
Linnas aga koperda sel suvel ühelt kaeveplatsilt teisele. Minu töökohast siit Tõnismäelt saab nüüd ehitustandrit läbimata vanalinna veel ainult üle Toompea kõndides. Häirib mind see Vabaduse platsi ümbruses toimuv. Oma tülgastust samba üle olen juba varem väljendanud. Hapukurgi päevil on kogu piirkond muutunud igasugu kollase ajakirjanduse lemmikkohaks. Kui sealt läbi kõnnid, asub ikka mõni telejaam filmima ja arvamust küsima. Mina ei arva muud kui et kaduge kus kurat siit oma koppadega ja jätke meie linn rahule.
Tänasest pandi kinni ka suur lõik meie koduteed Pärnu maanteed Pääskülas. Samas see augurägastik seal tõepoolest nõuab parandamist. Vihmastel päevadel auto lausa ujub Hiiu ja Laagri vahel. Jalakäijast või jalgratturist rääkimata.
Oleksin sellesse postitusse hulga linke pannud, aga Blogger ei tööta selle veebibrauseriga normaalselt. Nagu mitmed teisedki Google'i leheküljed. Tehku mis ma teen, ikka "error on page". Muidu blogiks kohe rõõmuga. Olgu nii öeldud selle sihitu pajatuse lõpetuseks.

Koomiks

Steve Bell Iraani kallale minekust.

Boikott Made in China toodetele

http://siinpoolsilmapiiri.blogspot.com/2008/05/hiinat-boikoteerida-on-raske-kuid.html

Hästi halb film

Guuglile ei meeldi minu tööarvuti IE versioon ja seepärast tema kõikvõimalikud funktsioonid tihtipeale normaalselt ei tööta. Sealhulgas paraku ka Blogger.
Aga ma ei saa jätmata märkimata, et Peter Bradshaw on avastanud perfektse viisi, kuidas alustada vihkavat filmiarvustust. Lingi teen kunagi hiljem korda, aga saastfilmi Mamma Mia! arvustus ise asub siin:
Ja alustada tuleb järgmiselt:
I've been cheated by films since I don't know whe-e-n,
Ta-da-da-da-da; ta-da-da-da-da.
This one's got one good point: it must come to an end.
Ta-da-da-da-da; ta-da-da-da-da.

PS: Täna nägin selle Mamma Mia! reklaamipostreid juba Tallinnas. Õudusvärinad.

Keset suve

Ilmad on sellised kontoris istumist soosivad. Ja siin ma ju istungi. Nõudliku hääletooniga preili kõrvaltoast just käis tüütamas. Usun, et tema perekonnas on kord majas. Parimas võimalikus mõttes.
Möödas on ka sellesuvine Pärnu nädalavahetus. Nauditav rahulik lõõgastus, nagu tavaliselt. Kui söögid lõpuks valmis vaaritatud, istud seal aias ja justkui vajud teise reaalsusesse. Sellisesse, milles inimesed elust rõõmu tunnevad.
Seekord sõitsime Pärnust Nigula rabadesse päris Läti piiri lähedale. Seal on üks tõeliselt vaimustav seitsmekilomeetrine laudtee. Natuke kipub mõnest kohast juba vette vajuma, aga mis sellest. Mõnus on kõndida kilomeetreid kuuma päikese käes ning silmitseda seda värvidest säravat ümbrust. Ning siis vahepeal jaheda metsa vahel ja uuesti tagasi päikesesse. Laupäeval olid isegi vihmahood justkui tellitult täpselt õigetel hetkedel. Siis kui nad parajasti kedagi ei seganud.
Eilne päev polnud nädalavahetuse mõõtu. Hommikul jooksis tööarvuti korduvalt kinni, pannes mind vihaselt vanduma. Päeval lõunal käies unustasin teatripiletite tellimuse tööle maha ja toidupoes jätsin salatid nõmedatesse plastikkottidesse pakkimata. Tulemuseks rikutud sisustusega kott ning mis kõige kurvem - kleepuv kallihinnaline raamat.
Pärast kihutasime Käsmu poole ja äkki avastasime, et bensiin kipub otsa saama. Minnes polnud sest lugu, aga tagasi tulles lugesime küll kilomeetreid kõrvuti kahanevate bensuliitritega. Mufti oli siiski ütlemata tubli ja tossutas kenasti Mustakivi Nesteni välja.
Käsmus mängivad lavaka teise kursuse lõpetanud noored parajasti tükki nimega "Ahoi". Selline külalugu, päris vaimukalt kokku pandud teine. Nagu kursuseetendustega ikka kipub olema, ei pääse ükski seistmeteistkümnest näitlejahakatisest ülemäära esile. Seepärast ei oska küll paugupealt öelda, kes sellest kambast Eesti teatrimaailma tähtede hulka saab kuuluma. Hendrik Toompere juunioril on ju igati asjalik teatrinimi, aga tükis ta millegagi silma ei jäänud. Võib-olla hoopis suuremat kasvu habemik Lauri Kaldoja paistis silma. Aga vahest temagi vaid välimuse poolest. Tüdrukutest meeldis Kohtla-Järvelt pärit Jekaterina Nikolajeva. Selline särtsakas ja veidi teistmoodi.
Käsmust kui vanast kaptenite külast ikka ülevaate sai. Merehõngu selles umbses vanas rahvamajas küll paraku polnud. Vabas õhus mõjunuks see lugu ehk pareminigi.
Ja täna? Täna tuli teade, et Kortsleht pole välismaa fondi armulikkust tunda saanud. Jätkame rahatult, pooleldi varjusurma surutult. Või surume me teda sinna hoopis ise? Laiskusest ja tüdimusest.
Kunagi on veel puhkust ootamas...

Gari

Olin tänaseks suhiõhtuks asju ostes üsna nõutu. Tahtsin harjumustpärast roosat värvi ingverit kuid müüdi vaid valkjas-kollakat varianti. Mõtlesin, et mis vahe seal on siis... Ja komistasin sellise seletuse otsa:

GariGari is a type of tsukemono (pickled vegetables). It is sweet, thinly sliced young ginger that has been marinated inside a solution of sugar and vinegar. Gari is often served and eaten after sushi, and is sometimes called sushi ginger. Although many brands of commercially produced gari are artificially colored pink (in some cases by either E124 and/or beet juice) to promote sales, the natural product typically has a pale yellow to slightly pink hue from the pickling process.

Näed siis.

Riiga?

Kui ma loen siit Riia reisimuljeid siis mul tekib ka hirrmus tahtmine Riiga sõita suvel. See kõik kõlab ju nii kenasti. Auto saaks jätta näiteks Valka, või hoopis paluda isal end sinna ära vista ja paari päeva pärast vastu tulla... Mõte juba liigub!

Märgid, vol. 2

Veidrad olukorrad tabavad mind ridamisi.
Eelmisel laupäeval sain tunnikese Politseis istuda. Olles lihtsalt sõbrale toeks. Arvasin, et kuulen sealt suht ebameeldival toonil suhtlemist. Mis sa ikka ütled selle peale, et keegi napsutas võõrastega kõrtsis ja peale põie tühjendamist pold ei uusi sõpru ega läpakakotti koos selle sisuga? Uriseks midagi oma rumalusest? Aga tegelikult oldi suht osavõtlikud ja üritati isegi natuke lohutada. Mul jäi hea mulje - üle ootuste nö. Mis sest, et loomulikult pole uurija endast vist märku andnud. Ja kas hakatakse üldse mingi läpaka pärast mingeid ponnistusi tegema?

Täna kohtusin ma kiirabiga. Kuulsin esimest korda kõrvalt, kuidas 112 helistati ja abipalve edastati. Ise pole olnud vaja sinna siiani helistada. Ja pärast läksin veel saabuvat kiirabi abivajajani juhatama. Sel korral ma üllatusin natsa ebameeldivalt. No ainult natuke tegelt. Oleks arvanud, et vat siin autos on osavõtlikud inimesed. Aga nende suhtlemisstiil oli kalgivõitu. Ma ju võin aru ka saada, et kaua sa jaksad osavõtlik olla. Aga ikkagi.

Mida need märgid siis tähendada võiks?

Eile, kui ma esimest korda üritasin rattaga tööle minna ja tulla, juhtus mul igasugu äpardusi. Hommikul sain õigeaegselt minema. Minu plaan mööda Nõmme kõrvaltänavaid tööle jõuda realiseerus poolikult. Kaks korda sunniti mind Sihi tänavalt lahkuma - teeremont!
Lifti astudes vajutasin harjumuspäraselt 3. korruse nuppu, kuigi rattahoidla on hoopis teisel. Ja siis veel kogemata nr 2 nupust mööda 4.-le. Seega käisin ma rattaga kõigepealt 3. ja siis 4. korrusel - siis alles õigel. Ratas ära pandud - ruttu dushi alla! Aga oh häda - meie akendeta pesemisruumis pole valgust, pirn läbi! Hea, et oli varuvariant mitte nii mõnusa pesuruumi näol 2. korrusel. Kõigepealt valisin ma muidugi katkise dushi ja siis korraliku. Napilt pääsesin pesemisvahendite mahaunustamisest.
Ma saan aru küll, et uus teekond ja seetõttu uued olukorrad - aga ikkagi! Palju asju, mis sundisid mu esialgset plaani muutma.
Tähendus?

Karvakera

Mul on praegugi veel tunne, et hoian teda peos. Selline pehme ja karvane peotäis.
Juba kolmandat korda (kui ma nüüd tagasi mõtlen viimasele poolele aastale)kui näen Pilliroo tänava keskpaigas kiisupoegi teepeenral. Seekord küll lausa teel. Mina polnud ainuke, kes nähes teda teel tuterdamas, kinni pidas. Aga ma olin ainuke, kes tee peenrale tõmbas ja teda vaatama läks põhjalikumalt. Teised, kelle teepoolele ta õigupoolest jooksis, tulid autost välja ja tõstsid ta teepeenrale. Ning lahkusid. Läksin siis juurde talle lootusega, et kohtumine džiibiga ei toimunud ja ta ei saanud viga.
Võtsin ta pihku, kusjuures ta isegi tuli viimased sammud mulle vastu. Ja ehmusin, kui teda üritasin näkku vaadata - esimene mõte oli, et ta on pime. Silmad ajasid koledal kombel rähma ja lima. Ei uskunud, et ta sealt üldse midagi näeb. Seetõttu ehk toimetaski teel? Pärast selgus, et midagi ta näeb - vastu seina just ei jookse.
Nii - kust ta siis tuli? See suht korrastamata aia ja hoonega krunt, mille ees ma seisin, ei kutsunud küsimusi esitama. Küsisin naaberkrundil toimetavate ehitusmeeste käest, et kas nad teavad kellelgi naabruses kassipoegi olevat - ja mind suunati esialgse krundi poole tagasi. Seal olevat terve kassikasvandus. Muukisin siis värava lahti ja kloppisin uksele. Varsti tuli üks vunts minuga suhtlema.
"Kas see on teie kassipoeg? Ta jooksis autoteele."
"Ei ole, ei ole. Ma kolisin siia, siis nad juba jooksid siin ringi. No mina neid siit ära ka ei aja ja kividega ei pillu. Koera ka pole - nii nad ongi siin minu krundil liikunud. Ja minul pole südant nendega midagi teha ka...! Laske ta siia lahti lihtsalt, küll täiskasvanud emased ta ära toidavad."
Ja selles stiilis jutt. Kuigi kassipoeg oli kahtlaselt onu ligi. Justkui see oleks väga tuttav ja suhtleks temaga tihti.
Püüdsin siis selgeks teha talle aga niimoodi ju pole mõtet. Niimoodi loomi ei peeta. Ta on ju täiesti haige. Köhib, tatistab, hingeldab. Kutsuge siis kassi-koerapüüdjad, kes nad inimlikult magama panvad. Ta lubas uurida seda numbrit vähemalt. Eks siis näeb - et kas näeb seal jälle kasse liikumas.
Rohkemaks mul tõesti jaksu pole. Üks tänavakiisu meil ju juba on. See on ka meie pere lagi.
Tagasi mõeldes - ema võib tal tõesti olla, sest karv tundus puhas ja kõht hästi punnis. Aga kaua läheb aega, et ta jälle autoteele jookseb - seal ei sõideta ju aeglaselt...