Värske suutäis?

Meie kiisu püüdis täna esimese suurema looma - niipalju kui me seda teame. Võib-olla ta püüdis midagi ka oma 6 esimese Lasnamäe tänavatel veedetud kuu jooksul... No putukate hirm on ta küll olnud, kõik ämblikud ja aknal istuvad kärbsed saavad tema roaks, rääkimata suurtest ööliblikatest.
Aga täna õnnestus tal hambusse saada rasvatihane. Mul on hea meel, et ma nägin, kuidas see toimus, sest muidu mul tekiks ehk mingeid liialt kõrgeid ootusi tema püüdmisoskuste suhtes. See situatsioon oli naatuke sarnane muinasjutuga magavast kassist ja hiirest. Nimelt istus ta täpselt sellel kohal, kuhu kukkus suure hooga vastu akent end uimaseks lennanud rasvatihane (tõenäoliselt noor ja rumal). Üsna ruttu oli linnu jaoks kõik möödas. Minu esimene instinkt oli juurde joosta ja vaadata, et mis toimub - ja jumal tänatud. Sain viimasel hetkel ukse kinni - järgmisel hetkel oleks ta koos saagiga sees olnud.
Minu tunni jooksul läbi akna saadetud lühikestest mina-teadest kasu polnud. No ma ei tahtnud teda lind hambus ju ometi tuppa lasta. Minu sooviks oli, et ta selle rõdule jätaks või veel parem - ära sööks. Lõpuks tundus, et tal enam saaki hambus pole ja nii ta ka sisse sai.
Aga linnu jäänuseid pole kuskil. Kui see nüüd rõduääre ei läinud, siis hakkab paari päeva pärast meie rõdu väga pahasti lõhnama. Nende piisavalt laiade vahedega puitrestide alla ei näe ju...