Keset suve

Ilmad on sellised kontoris istumist soosivad. Ja siin ma ju istungi. Nõudliku hääletooniga preili kõrvaltoast just käis tüütamas. Usun, et tema perekonnas on kord majas. Parimas võimalikus mõttes.
Möödas on ka sellesuvine Pärnu nädalavahetus. Nauditav rahulik lõõgastus, nagu tavaliselt. Kui söögid lõpuks valmis vaaritatud, istud seal aias ja justkui vajud teise reaalsusesse. Sellisesse, milles inimesed elust rõõmu tunnevad.
Seekord sõitsime Pärnust Nigula rabadesse päris Läti piiri lähedale. Seal on üks tõeliselt vaimustav seitsmekilomeetrine laudtee. Natuke kipub mõnest kohast juba vette vajuma, aga mis sellest. Mõnus on kõndida kilomeetreid kuuma päikese käes ning silmitseda seda värvidest säravat ümbrust. Ning siis vahepeal jaheda metsa vahel ja uuesti tagasi päikesesse. Laupäeval olid isegi vihmahood justkui tellitult täpselt õigetel hetkedel. Siis kui nad parajasti kedagi ei seganud.
Eilne päev polnud nädalavahetuse mõõtu. Hommikul jooksis tööarvuti korduvalt kinni, pannes mind vihaselt vanduma. Päeval lõunal käies unustasin teatripiletite tellimuse tööle maha ja toidupoes jätsin salatid nõmedatesse plastikkottidesse pakkimata. Tulemuseks rikutud sisustusega kott ning mis kõige kurvem - kleepuv kallihinnaline raamat.
Pärast kihutasime Käsmu poole ja äkki avastasime, et bensiin kipub otsa saama. Minnes polnud sest lugu, aga tagasi tulles lugesime küll kilomeetreid kõrvuti kahanevate bensuliitritega. Mufti oli siiski ütlemata tubli ja tossutas kenasti Mustakivi Nesteni välja.
Käsmus mängivad lavaka teise kursuse lõpetanud noored parajasti tükki nimega "Ahoi". Selline külalugu, päris vaimukalt kokku pandud teine. Nagu kursuseetendustega ikka kipub olema, ei pääse ükski seistmeteistkümnest näitlejahakatisest ülemäära esile. Seepärast ei oska küll paugupealt öelda, kes sellest kambast Eesti teatrimaailma tähtede hulka saab kuuluma. Hendrik Toompere juunioril on ju igati asjalik teatrinimi, aga tükis ta millegagi silma ei jäänud. Võib-olla hoopis suuremat kasvu habemik Lauri Kaldoja paistis silma. Aga vahest temagi vaid välimuse poolest. Tüdrukutest meeldis Kohtla-Järvelt pärit Jekaterina Nikolajeva. Selline särtsakas ja veidi teistmoodi.
Käsmust kui vanast kaptenite külast ikka ülevaate sai. Merehõngu selles umbses vanas rahvamajas küll paraku polnud. Vabas õhus mõjunuks see lugu ehk pareminigi.
Ja täna? Täna tuli teade, et Kortsleht pole välismaa fondi armulikkust tunda saanud. Jätkame rahatult, pooleldi varjusurma surutult. Või surume me teda sinna hoopis ise? Laiskusest ja tüdimusest.
Kunagi on veel puhkust ootamas...