Karvakera

Mul on praegugi veel tunne, et hoian teda peos. Selline pehme ja karvane peotäis.
Juba kolmandat korda (kui ma nüüd tagasi mõtlen viimasele poolele aastale)kui näen Pilliroo tänava keskpaigas kiisupoegi teepeenral. Seekord küll lausa teel. Mina polnud ainuke, kes nähes teda teel tuterdamas, kinni pidas. Aga ma olin ainuke, kes tee peenrale tõmbas ja teda vaatama läks põhjalikumalt. Teised, kelle teepoolele ta õigupoolest jooksis, tulid autost välja ja tõstsid ta teepeenrale. Ning lahkusid. Läksin siis juurde talle lootusega, et kohtumine džiibiga ei toimunud ja ta ei saanud viga.
Võtsin ta pihku, kusjuures ta isegi tuli viimased sammud mulle vastu. Ja ehmusin, kui teda üritasin näkku vaadata - esimene mõte oli, et ta on pime. Silmad ajasid koledal kombel rähma ja lima. Ei uskunud, et ta sealt üldse midagi näeb. Seetõttu ehk toimetaski teel? Pärast selgus, et midagi ta näeb - vastu seina just ei jookse.
Nii - kust ta siis tuli? See suht korrastamata aia ja hoonega krunt, mille ees ma seisin, ei kutsunud küsimusi esitama. Küsisin naaberkrundil toimetavate ehitusmeeste käest, et kas nad teavad kellelgi naabruses kassipoegi olevat - ja mind suunati esialgse krundi poole tagasi. Seal olevat terve kassikasvandus. Muukisin siis värava lahti ja kloppisin uksele. Varsti tuli üks vunts minuga suhtlema.
"Kas see on teie kassipoeg? Ta jooksis autoteele."
"Ei ole, ei ole. Ma kolisin siia, siis nad juba jooksid siin ringi. No mina neid siit ära ka ei aja ja kividega ei pillu. Koera ka pole - nii nad ongi siin minu krundil liikunud. Ja minul pole südant nendega midagi teha ka...! Laske ta siia lahti lihtsalt, küll täiskasvanud emased ta ära toidavad."
Ja selles stiilis jutt. Kuigi kassipoeg oli kahtlaselt onu ligi. Justkui see oleks väga tuttav ja suhtleks temaga tihti.
Püüdsin siis selgeks teha talle aga niimoodi ju pole mõtet. Niimoodi loomi ei peeta. Ta on ju täiesti haige. Köhib, tatistab, hingeldab. Kutsuge siis kassi-koerapüüdjad, kes nad inimlikult magama panvad. Ta lubas uurida seda numbrit vähemalt. Eks siis näeb - et kas näeb seal jälle kasse liikumas.
Rohkemaks mul tõesti jaksu pole. Üks tänavakiisu meil ju juba on. See on ka meie pere lagi.
Tagasi mõeldes - ema võib tal tõesti olla, sest karv tundus puhas ja kõht hästi punnis. Aga kaua läheb aega, et ta jälle autoteele jookseb - seal ei sõideta ju aeglaselt...