Veidrad olukorrad tabavad mind ridamisi.
Eelmisel laupäeval sain tunnikese Politseis istuda. Olles lihtsalt sõbrale toeks. Arvasin, et kuulen sealt suht ebameeldival toonil suhtlemist. Mis sa ikka ütled selle peale, et keegi napsutas võõrastega kõrtsis ja peale põie tühjendamist pold ei uusi sõpru ega läpakakotti koos selle sisuga? Uriseks midagi oma rumalusest? Aga tegelikult oldi suht osavõtlikud ja üritati isegi natuke lohutada. Mul jäi hea mulje - üle ootuste nö. Mis sest, et loomulikult pole uurija endast vist märku andnud. Ja kas hakatakse üldse mingi läpaka pärast mingeid ponnistusi tegema?
Täna kohtusin ma kiirabiga. Kuulsin esimest korda kõrvalt, kuidas 112 helistati ja abipalve edastati. Ise pole olnud vaja sinna siiani helistada. Ja pärast läksin veel saabuvat kiirabi abivajajani juhatama. Sel korral ma üllatusin natsa ebameeldivalt. No ainult natuke tegelt. Oleks arvanud, et vat siin autos on osavõtlikud inimesed. Aga nende suhtlemisstiil oli kalgivõitu. Ma ju võin aru ka saada, et kaua sa jaksad osavõtlik olla. Aga ikkagi.
Postitused
Üks kodune päev
-
...
Mõte TT blogist.
Väga kaugele tagasi vaatama ei hakka, kõige lihtsam on rääkida eilsest.
Juba kasvõi sellepärast, et eilne päev oli lühem kui ülee...
8 tundi tagasi
1 kommentaar:
Eile kuulati veel kord. Suhteliselt osavõtlikult, aga midagi konkreetset lubamata. Kuulaja tunnistas ise ka, et uurimisse kuidagi ei puutu. Sisuliselt filter tunnistaja ja uurija vahel - et nad jumala pärast kokku ei puutuks. Uurimist ei tohi ju liigsete detailidega koormata. Kui seda mingil viisil toimubki. Arvestades, et avaldus liikus yhest hoonest teise neli päeva...
Postita kommentaar