Tee peal proovime avastada Marimetsa looduskaitsealal asuvat matkarada. Lubatakse 5 kilomeetrit laudteed kaunil rabamaastikul ja paar vaatetorni. Keerame Ristist Virtsu suunas. Vaatan kaardilt, et kohe Rõuma bussipeatuse juurest peaks vajalik tee paremale keerama. Tee keerab, aga koos telliskivi ja punases kirjas sildiga "Eramaa".
Mis seal siis ikka. Sõidame veidi edasi. Ja veel veidi. Lõpuks juhatataksegi paremale keerama, seal see matkarada olevat. Pärast mõningast ekslemist ja vestlust kohalikega leiame ennast kõrgepingeliini alt tühermaalt. Teadmisega, et sinised lindid juhatavad matkarajale. No mis seal siis ikka. Tühermaa. Kõnnime. Kivine metsaalune tuhandete parmude, vaskussi ja lehmaga kõrval koplis. Kõnnime. Pikk lõik risti üle heinamaa nõgeste ja hapuoblikatega. Kõnnime. Äsja ehitatud palkidest sild üle oja ja siis veel teinegi. Kõnnime. Kõrge okaspuumets vetruva pinnasega. Kas on tõepoolest lootust? Kõnnime. Läheb lagedamaks, kõrval suliseb vesi, sinised lindid on lõputud. Kõnnime.
Ja ennäe imet: matkaraja algus! Viiekilomeetrine rada pea sama pika sissejuhatusega. Vantsime siis korra üpris lagunenud olekus laudteeni, otsime üles esimese vaatetorni, avastame, et peaks redelist üles ronima. Oih. Loobume. Vaja sama tee tagasi ka kõmpida, aeg on hiline, jalad väsinud. Jutik leiab oma rõõmuks kolm eri liiki käpalisi.
Nukker lugu selle Marimetsaga. Talumees on ilmselt parima juurdepääsutee sulgenud ja nüüd tuleb matkajal kohalejõudmiseks kurja vaeva näha. Mis ei tähenda muidugi seda, et kõndijaid ei leiduks. Võiks lihtsalt ka selle pika eelrajaga veidi tööd teha. Panna infostendid, niita kõrge rohi, teha väike parkla praeguse elektriliinialuse mudaaugu asemele.
Ah jaa - Dagöst Haapsalus ka. Kõigepealt: Müüriäärne kohvik ei kannata kriitikat. Mitte ühtegi magustoitu ei ole, salati ja pirukaga läheb 45 minutit. Milleks pole kaugeltki aega. Kaunis interjöör ei päästa. Läheme sealt tagurpidi uuesti välja.
Kontserdil pole linnuses samas häda. Jah, Dagö vennad võiksid veidi rohkem oma klassikalisi kahe esimese plaadi lugusid esitada. Uuematel pole ka häda, aga vanad kuidagi südamelähedasemad. Ning see tohutute võltsripsmetega plika võinuks olemata olla. Mis iganes ta nimi ka polnud. Aga Chalice oli lõbus ja tema lauludes ei puudu sisu. Lenna Kuurmaal on omajagu häält. Ja show polnud kokkuvõttes üldse halb. Eriti põnev oli videoekraanilt jälgida Peeter Rebase ja Raul Vaigla näppude liikumist kitarridel. Pisike kaamera oli muusikariista külge kinnitatud. Oh seda tänapäeva tehnikat.
Keskööks tagasi kodus, kiisu söödetud. Vaja peavalu välja magada.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar