See aeg aastast

Jõuluaeg on vältimatult kätte jõudmas. Tahame või ei taha. Mina päris ootan neid paari vaikset ja rahulikku päeva. BBC eksperdid on valinud parimad kesktalvised muusikapalad. Või kuidas seda mõistet christmas carol õieti maakeelde tõlkida? Jõulukoraal?
Kaks kaunist versiooni parimatest. Corrinne May "In The Bleak Midwinter" kiirteeäärses California kohvikus ning Mike Oldfieldi "In Dulci Jubilo".

Käremaruvahva

Psapp on mängupille ja mänguelektroonikat muusikariistadena kasutav tohutult vahva Inglise-Saksa bänd. Nende uusim The Camel's Back on olnud mu viimase nädala playlistis olulisel kohal.



Las Vegase The Killers on hoopis teist tüüpi elukas. Popedetabelite tippu pürgiv karvane sats, mida isegi Eesti raadiojaamad mängivad ning Postimehe Arteri sarnane kollane jubedik "arvustab." Sellest kõigest hoolimata on Spaceman kangesti kaasakiskuv lugu.

Raua kiituseks

Mihkel Raua noorpõlvemälestused "Musta pori näkku" on sügise müügihitt. Nagu ilmselt paljud, otsustasin minagi Ekspressis ilmunud katkendite põhjal, et seda raamatut peaks lugema. Muidugi pole esikteoste autoritel reeglina sellist esmatutvustuse auditooriumi kusagilt võtta. Ses mõttes on Raud õnneseen.
Tuntud on ta inimesena, kes ütleb välja kõik, mis mõtleb. Ja eks tema raamatki ole samasugune. 275 lehekülge lõputust viinajoomisest tundub pisut palju, aga ega ta ainult sellest ka kirjuta. Raua raamat on dokumenteerib ammukadunud ajastut ning minusugusele kaasaegsele on ta ka isiklike meenutuste allikas. Olin ju minagi 1988. aasta kuulsal Rock Summeril sealsamas lava taga ning imetlesin ammulisui Koffi kaanivaid võõramaalasi karvaseid ja sulelisi.
Erinevalt Rauast polnud ma muidugi tegelikult osaline ega ole selleks kunagi saanudki. Aga mõndagi tuttavat on neis tekstides ikkagi. Sest rockmuusika maailm on mulle lapsepõlvest saadik huvitav tundunud. Muusikaentsüklopeediad olid aastaid lemmiklugemismaterjal. Ka see jõledus, mida Raud igal leheküljel nii mahlakalt kirjeldab, on mulle alati pagana põnev tundunud. Alkohol, seks, narkootikumid, enesetapud, mässumeelsus.
Nõukaaja lõpu hingust tabab Raud samuti hästi. Osavalt kirjeldab seda irreaalset maailma, kus toona elasime.
Ainus asi, mille üle imestan: kuidas Raud kõiki neid juhtumisi nii hästi mäletab? Totaalne joodik nagu ta enda sõnutsi neil aastatel oli. Mina pole suurem asi alkoholipruukija kunagi olnud, aga selliseid detailseid noorpõlvemälestusi küll eales kirja panna ei suudaks. Nimed ja näod on suuremas osas tundmatusse kadunud.
Igatahes on Raua raamatus minu jaoks hoopis teine tera kui näituseks Jaan Krossi "Kalliste kaasteeliste" teises osas. Krossi pikad targutused ammustest välisreisidest ja maakoduotsingutest ajavad lihtsalt haigutama. Mitte üksnes, et tekstiga puudub isiklik side. Midagi on sellest raamatust puudu. Jutik kahtlustas põhjusena seda, et Krossil endal jäi see tekst korralikult toimetamata. Võib olla küll. Nii või teisiti - kaasteelised jäävad mul vist pooleli. Raud aga haaras hingest ja ehk loen seda kunagi veel. Või siis mitte. Aga ühepäevakirjandust on ka tarvis.

Pimedus ja lumi

Narva kindlus jäi küll laupäeval uuesti külastamata kuid Rakvere linnuse ümber saime ikkagi luusida. Sisse ilma eeltellimuseta ei lasta talvehooajal - aga õnneks juhtus seal mingi üritus olema, nii et andis üle värava siiski piiluda, et milline see siseõu ka välja näeb.
Kõik oli ilus - nii kivine kui lumine!

Veel üks kasutu nurin

Olen loll ja nõme inimene. Liigun iga päev Tallinna kesklinnas jalgsi. Praeguste ilmadega muudab see mind lõplikult madalama klassi kodanikuks. Tõllad kihutavad asfaldil, mina libastun aga jääkoorikul ning ukerdan lumesupis. Homme või hiljemalt ülehomme on vesi üle jala. Mitte kedagi ei huvita. Kunagi pole huvitanud. Tõesti - 15 aastat tagasi libisesid peegelsiledal jääl ja oli ehk veelgi hullem. Aga siis oli vähemalt lubatud kõnniteid liivatada. Nüüd ei tohi enam sedagi.
Veider loogika, et sõiduteed on omavalitsuse ja riigi hooldada ja neid hoitakse nagu sitta pilpa peal, kõnnitee eest peab aga kinnistu omanik hoolitsema. Omavalitsust, riiki jalakäija ei huvita. Tulemus on, et jalakäija peab vähegi koledama ilmaga päev päeva järel suurt vaeva kannatama, sõidukijuhtide mured murtakse aga kiiresti. Just siin kesklinnas paistab see autode eelistamine eriti võikalt silma.
Jalakäijate parteid meil pole. Ja isegi kui oleks - suurem osa valijaid ei liigu isegi kesklinnas enam jala. Nii et süljelärakas autorataste alt riietele ja ukerdame aina edasi.

Eile siin päike ei paistnud

Peaks vist heroilisest tööletulekust pajatama, aga seda teevad kõik niigi. Niipalju ütleks küll, et hommikul võis taas näha eestlaste tohutut kohusetundlikkust. Targem olnuks täna tõesti koju jääda, aga rahvas pressis end ikkagi läbi hangede bussidesse. Samal ajal kui tühjad maasturid mööda vurasid. Nagu see meil käib. Vastik on see, et meil ikka nii kaugele pole jõutud, et veidigi kõnniteid puhtana hoida. Umbes iga neljas majaomanik oli Taga-Pääskülas selle nimel midagi ette võtnud. Ja seda on veidi vähevõitu.
Aga eilset poeskäiku meenutan siiani hardumusega. Kui tuul oli tagant ja prillid polnud parajasti täis tuisanud, oli keset seda maru nii mõnus vaadata. Soojad riided seljas ja kott täis maitsvat toidukraami.

Külm ja kibe tegelikkus

Eilsel mustendavalt külmal õhtul Lilleküla staadionil ei tekkinud mul erilist optimismi Eesti vuti tuleviku suhtes. Isegi kui vastased Moldovast meist veel pisut hädisemad tundusid. Kaootiline, igav puterdamine. Ja isegi harukordne võit ei maitsnud eriti magus pärast sellist kehva pusimist. Ihuliikmed külmast kanged viskasin järjekordse koduse jalgpalliaasta lõpul viimase pilgu hetkega publikust tühjenenud staadionile. Jalgpalli areng on meil kusagile toppama jäänud. Ja sama jama jätkub aastast aastasse. Aga eks tärkav kevad ikka uue optimismi kaasa toob. Nagu ikka.

Eilseid noppeid

Üks suurepärane uus laul kummitas mind terve päeva. Fleet Foxesi "Mykonos" jõudis vist esimest korda mu kõrvu kunagi kevadel, aga alles nüüd seda uuesti kuuldes sain aru kui ajatu, klassikalise teosega on tegemist. Miski hing on tas sees. Voolab sinust läbi, mõjub nagu värske vesi keset otsatut kuivust ning paneb sama elamust uuesti ihaldama.
Mykonos meenutab mulle veidi Zombiesi unustamatut lugu "Time of the Season". Fleet Foxesi meistriteost saab kuulata siit. Kvaliteetset videot paraku ei leidnud.

***

Pärast sai va mügerikus uut Bondi vaadatud. Ja ma jäin kuidagi endalegi ootamatult rahule. Konkreetne film on. Ei midagi üleliigset, ei mingit mõttetut venitamist. Dialoogi on täpselt vajalikul määral ning selliseid filme tavapäraselt rikkuvat vesistamist või moraalilugemist - ei kumbagi. Ülesehitus klassikaline: pahad on pahad, plikad on modelli välimusega, võitlusstseenid täiesti olemas nii maal, õhus kui vees. Väsitavalt pikaks venitatud vist ainult üks neist. Daniel Craig ja Judi Dench on üpris võrratud - ülejäänud näitlejate seltskond arvatavalt teisejärguline ja kahvatu. Aga see justkui ei häirigi nii väga. Inglise keeles on üks hea väljend seda filmi minu jaoks kokku võtma - no nonsense approach. Mis päris imponeerib mõnikord.
Saal näe ka rahvast täis veel nädal peale esilinastust. Tõmmet vanal Bondil jätkub.

***

Lõpetasime õhtu Wii konsooliga golfi, pesapalli ja tennist mängides. Selline sügavalt väikekodanlik ajaviide, aga ülimalt lõbus. Hasart tekib ka ajapikku. No ei ole võimalik, et see golfipall ikka ja jälle sinna veetakistusse upub. Ja miks ometi pesapallis see punktide saamine nii ütlemata keeruliseks tehtud? Tennis sujub see-eest juba päris kenasti.
Päris kahju, et selle aparaadi peagi laenajale tagasi peab andma. Aga ega nüüd ostma ka ei hakka teist.

Rõõm väsinud jalgadest

Eilsel hilisel tunnil esines Von Krahlis Nigeri nomaadide kollektiiv Etran Finatawa. Baar oli rahvast triiki täis, aga õnneks ei seganud see eriti kõrbebluusi nautimist. Selle omapärase muusika monotoonsus vajab omajagu harjumist, rütmist põhjustet transilaadne nauding ei saabu kohe esimeste lugudega. Aga kesköö lähenedes sain mina veidi hõredamaks jäänud Krahlis oma kaifi igatahes kätte. Etran Finatawa liikmed olid värvikalt riietunud, näomaalingute ja sulgedega ehitud. Mängisid igavesti vahvaid pille - üks löökriistadest paistis näiteks olema veeanumasse kastetud oranž poolkera.
Omapärane vaheldus pimedasse novembrimasendusse. Kuigi jalad lõid pärast kontserti tuld ja täna on ärkvel püsimisega suuri raskusi. Tore, et Talinna (nagu bänd seda linna maispeisis kutsub) ikka väärt musa mängima tullakse. Nomaadibluus on lahe.
Juutuubis on bänd enam-vähem samas riietuses ja samade pillide taga nagu eile õhtulgi.

Pilguheit meie oma maailma

Lootusetult hall novembripühapäev. Mõned sajad meetrid Tallinna piirist tunglevad sajad autod plastikangaaride rägastikus. Ühe angaari uksel seisab valvsa pilguga ringi vaatav kapp. Inimesed saalivad tast lõppematu reana mööda, sisse ja välja.

Sees toimub midagi müstilist. Paksult rahvast täis kõledalt jahedas hallis seisavad kümned ja kümned pikkades sabades. Teised tuhlavad alles näotute kastide juures, pildudes esemeid siia ja sinna. Halli põrandal lendlevad ringi kiled. Keset saali koorivad inimesed end paljaks, et kastist leiduvaid hilpe selga proovida. Ruum on hingeõhust udune. Perekond on võtnud suure klaasist laua enda vahele ning liigub sellega kindlameelselt väljapääsu poole. Üks naine on korjanud ostukärusse terve karpide mäe. Kõik teavad, mida nad tahavad. Keegi pole siin esimest korda, et juhatust peaks küsima. 

Sa oled sattunud õigesse kohta. Eestlased ja venelased veedavad külg külje kõrval oma kaunist puhkepäeva just siin. Odavmüügil keset kilet ja karpe. Rabades. Rabades. Rabades.  

Kass lakub ennast muruplatsil, teda ei paista maagiline plastikangaar huvitavat. Kus maailmas tema ometi elab?

USA valimised - enne ja pärast

Tark mees taskus.
Michael Tomasky videolood on head: kergesti mõistetavad ja informatiivsed.

Sürreaalne õhtu

Ma ei talu pimedust enam üldse. Nooremana see justkui nii hull ei olnud, aga nüüd... Novembrimasendus on väga kiire tulema. Istud kogu lühikese valge aja kontoris arvuti taga ja siis lähed välja justkui otse öhe. Vastik.
Kesklinnas tundub öine tipptund lausa kentsakas. Sajad inimesed ja autod trügivad kitsastel tänavatel. Igaühel paistab olevat kindel eesmärk. Elu nagu automaadis. Eile üritasin läbi selle pimeda hulluse Kumusse minna. Pärnu maantee oli nii umbes, et tramm ei mahtunud läbi. Mõtlesin siis, et ei lähegi. Minuga on mõnikord nii, et eesmärk tuhmub. Kindel plaan puruneb peas kildudeks ja tekib soov see üldse katki jätta.
Eile sundisin end ikka kindlameelseks ja murdsin suure jooksu ja mõningase hilinemisega Kumusse. Seal on äsja avatud sürrealistlik fotonäitus ja sellega seoses lubati eile õhtul loengut ja filmi. Paberil tundus põnev. Tegelikkus kujunes mõnevõrra teistsuguseks. Esiteks ei haakunud rutiinse kunstiajaloolise ülevaatena tundunud loeng (Raivo Kelomees) ja Luis Bunueli film "Kuldajastu" omavahel kuidagi. Kelomees ei osanud oma teemat kuidagi huvitavaks teha - luges enamasti teksti otse slaididelt maha. Oh õudust. Ajas kohutava une peale. Filmi algusosa magasingi seetõttu pooleldi maha. Kuulus stseen kivikuju varvast imevast naisest õnnestus ära näha. Päris põnev oli vaadata, kuidas sisuliselt palja miimika abil ja riideid seljast heitmata on võimalik seksuaalset kirge näidata. Tehnilised probleemid filmi näitamisel (pilt, heli ja subtiitrid ei tahtnud kuidagi kokku sobida) suutsid Bunueli loo pealegi veel sürrealistlikumaks teha.
Kumu dokumentaal pole mulle varem pettumust valmistanudki. Seekord küll. Näituse vaataks siiski kunagi ära.
Kodutee tundus õudselt pikk ja pime. Kui lõpuks kiisu juurde jõudsin, oli tunne, et päike peaks juba tõusma hakkama. Kell näitas 21.15.

Võit

Öö oli rahutu. Poole nelja paiku mõtlesin, kas tõusen üles ja lähen vaatan seisu, aga sundisin end edasi magama. 6.02 telekat avades vaatas kohe loodetu vastu: Barack Obama elected president. Huh! Lõpuks ometi.
Tunnike hiljem Obama kõnet kuulates tulid pisarad silma. Mitte, et ma poliitikute kõnedest suuremat peaksin. Tänapäeva infotulvas surfates muutud paratamatult küüniliseks selle mesimagusa sõnumi suhtes. Eriti kui oled saanud poliitikuid ja poliitikat siin Eestis veidi kõrvalt jälgida kah. Ainus eesmärk on meeldida. Isegi kui inimeses endas midagi meeldivat pole. Tihtipeale polegi.
Aga ikkagi - täna ei saa ma hetke ajaloolisusest üle ega ümber. Obama võit on sümboolne nii mitmes mõttes. Noorte pärast, kes nii metsiku ülekaaluga just teda valisid. Afroameeriklaste pärast, kes temasarnast olid nii kaua oodanud. Maailma pärast, mis ootas USA-le teistsugust juhti. Minu jaoks isiklikult ka selle planeedi kui meie kõigi elukeskkonna pärast. Ta poleks uut Bushi enam välja suutnud kannatada, vaeseke.
Obama võit on erakordne ka demokraatidele. Viimase 60 aasta jooksul on demokraadid nii võimsa mandaadi saanud USA-s vaid üheainsa korra. Nad paistavad võitvat isegi mõnes tulipunases osariigis.
Ühtlasi annab tänane päev viimase hävitava hinnangu GW Bushi valitsusajale. Bush suutis sajandivahetuse vabariiklaste hiilgava esiletõusu totaalselt maha mängida. Täpselt nagu üks teine president kolmkümmend aastat tagasi hävitas oma partei lootused.
Obamaga seoses lähevadki minu mõtted kõigepealt Jimmy Carterile. Just Carter, mitte Clinton või Kennedy, omas ainsa demokraadina pärast Teist Maailmasõda samasugust laiapõhjalist toetust nagu Obama praegu. Ja mängis oma võimalused Valges Majas nii põhjalikult maha, et liberaalne Ameerika toibus Reagani antud vastulöögist tänase päevani.
Kahtlemata: Obamaga võib samamoodi minna. Ta pannakse proovile. Tedagi ootavad teadmata lõpuga lahingud märksa konservatiivsemate senaatoritega tema enda erakonnast. Rääkimata parempoolsetest, kes nüüd koonduvad tugevamini kui kunagi varem. Maailmale peab Obama kõigepealt oma tõelist palet näitama. Jah.
Aga ikkagi - lubage võtan hetke, et tänast päeva nautida.

Väike lennutiir

McCain läbib väidetavalt tänase päeva jooksul järgmise teekonna: Florida-Tennessee-Pennsylvania-Indiana-New Mexico-Nevada-Arizona. Kaardi pealt vaadates tundub see hullumeelsusena.
Keegi võiks välja arvutada kui palju sellise tagasihoidliku lennureisuga atmosfääri õnnestub saastada. Äkki on see 24 tunni lõikes maailmarekord?