Selliseid veidi teistmoodi tüüpe on roheliste seas mitmeid. Kunagi, loodan, võtavad nad erakonnas võimu ja teevad minugi rohelise unistuse teoks. Või vähemalt imepisikese osa sellest. Praegustest bossidest ma seda kahjuks ei usu.
No ja siis on muidugi Muammar Gaddafi. Diktaator ja vana terroristide sõber, kes nüüd on respektaablimaks tunnistatud. Et temaga võib läbirääkimisi pidada ja isegi pühale ameerikamaale lubada. Muammar tänas selle tunnustuse eest toreda kõnega ÜRO peassambleel. Rääkis lubatud 15 minuti asemel tunni ja nelikümmend. Sõimas kõigil suurriikidel näo täis, aga tunnustas Barack Obamat. Vaene Obama pidi muuseas ÜRO-s vahetult enne Muammari kõnelema. Tema juttu ei mäleta nüüd enam keegi. Aga vähemalt on tal Revolutsiooni Teejuhi näol toetaja: "Now the black man doesn't have to sit in the back of the bus, the American people made him president and we are proud of that. We would be happy if Obama stayed president of America forever." Tore Guardiani lugu Gaddafi kõne teemal siin.
1 kommentaar:
ma olen jba mitu aastat täheldanud, et rohelisi ahistatakse, nende suhtes ollakse nyrilt eelarvamuslikud ja tundub, et rohelist mõtteviisi kardetakse.
nad ju ei poolda mugavat ja ahnet elustiili
Postita kommentaar