Kuidas saada klikke?

Pannes oma teatriarvustusele piisavalt pretensioonikas pealkiri. Eesti mees on sisimas üks igavene hädine ja vinguv siga. EPL-is täna rekordilised 1386 vaatamist. Tavaliselt teatrihuvilisi nii palju pole.
Sellele Eesti mehe iseloomustusele vastukaaluks sobib täna töö juures kohvijoomisel kuuldud lugu Prantsuse päevalehes Le Monde ilmunud Eestit puudutavast artiklist. Le Monde'i tasuline arhiiv teeb otsimise võimatuks, aga seal olla tsiteeritud kedagi Eesti näitlejannat. Ja viimane öelnud, et Eesti naised on välimuselt kenad, kuid kättesaamatud ja üksteisega äravahetamiseni sarnased igavad olendid.
Nii et vaene Eesti mees. Ja vaene Eesti naine. Ikka ja alati on halvasti.

Teevad taas proovi

Hmm, The Timesi veeb suvest tasuliseks. Seal aeg-ajalt väärt lugemist otsimas ju käin, nii et kahju. Kui sama sammu astuks päris veebilemmik ehk võrratu Guardian, oleks kuri karjas. Siis peab vist tõesti maksma hakkama, sest ilma kvaliteetse ajakirjanduseta ju läbi ei saa. Rääkimata kõigest muust kaunist, mida see Briti pärl oma lehekülgedel pakub.
Või ehk peaks ümber õppima. Internetisõltuvus aina suureneb. Ei suuda enam õhtuti kuigi kaua näoraamatutest ja geemailidest eemal olla. Päeval töö juures passides niikuinii. Huvitav, miks ma ikkagi nõnda harva raamatuid kätte võtan? Või mis, tapab silmi seegi lõbu.
Aga täna on Laura päev. Vaevu suudan uskuda, et napilt kahekümnene tütarlaps selliseid laule suudab kirjutada ning neid veel säärase veenvusega esitab. I speak because i can to anyone i trust enough to listen.

Võrratu Natalie

Natalie Merchanti kauaoodatud uus plaat on loodetavasti varsti meiega.

Turovski

Eilehommikune Turovski ekskursioon loomaaias sai üllatavalt väikese tähelepanu osaliseks tallinlaste poolt. Kas tundus ilm liiga kõle või hoopis 9.32 liialt varajane aeg kallil laupäeva hommikul end voodist üles ajada, aga kokku oli meid seal vast 30-40. Mina arvasin, et tuleb topelt niipalju.
Üllatavalt palju loomi ja linde oli aga toimetamas eile hommikul. Ja no Turovski jutt sinna juurde on oli nagu alati ekstraklass. Igasugu huvitavate infokildudega, nagu näiteks:
• Lumekakkude populatsioon on ohus peale Potteri filme. Lastele tundub lihtsalt filmis nähtud lumekakk nii sümpaatne ning vanemad kingivadki neid. Topistena. Päris lumekakk nõuaks 600-700 grammi toorest liha päevas ja nii 50 aastat järjest.
• Ilvesed ei hüppa kunagi puu otsast ründamiseks selga. Sealt kõrgelt on lihtsalt hea vaade. Kui ilves selga hüppab, siis vaid nö vaheastmeks, enne maha hüppamist. Üks jahimees olevat pajatanud, kuidas tema tõmbas nii kanget mahorkat, et isegi ilves peale selgahüppamist jalga lasi. Et mahorka olevat ta elu päästnud!
• Ilveste seas olevat palju rohkem nakkushaigusi (võrreldes vist siis teiste kaslastega), kuna nad võtavad väga sõbralikult liigikaaslasi oma seltskonda vastu.
• Animal planeti staaride sugulased surikaadid olid tavapäraselt sümpaatsed. Ja väga intelligentsed. Olevat neil siis puuris olnud alguses 1 emane ja 2 isast. Ema olevat paar kuud asja jälginud ja peas just kui pereplaneerimisega tegelenud. Otsustas, et u 15 oleks hea arv. Sai kähku järjest 3 pesakonda ja see arv sai täis. Rohkem peale seda ta poegi pole saanud. Arv on ju paras nüüd!
• Leeguan on väga tore koduloom, kes naudib peremehe lähedust. Üks Tallinnas elavatest leeguanidest armastab väga autosõitu ning just sedasi, et tema esimesed käpad on roolil. Kui juht peab äkilisemaid liigutusi tegema, siis võtab ta enda käpad ära delikaatselt ning asetab need siis situatsiooni rahunedes uuesti roolirattale.
• Tamaraiinid on pisikesed armsad ahvikesed, kellel on keerukas sotsiaalne struktuur. Igal emasel on 2 isast. Üks kellega ta tegelikult ovulatsiooni ajal paaritub ning kes on kõigi poegade isa. Turovski sõnade kohaselt isaduse professor. Teine alles õpib kunsti. Ja on „magistrant“. Kui emane sünnitama hakkab, siis hakkab professor oskuslikult ta selga masseerima ja teine õpib kõrvalt, kuidas. Ühel hetkel annab emane märku ja professor asub tema selja taha ning paneb oma esikäpad tema kaenla alt läbi ja hakkab nendega kõhul 8 kujulisi liigutusi tegema. Magistrant võtab aga allpool vastsündinuid vastu, neid puhtaks lakkudes ja masseerides.

Paha olla heast usust

Mõni nädal tagasi reklaamisin siin uut ja toredat veebikeskkonda, aga näe kui kurb on tõde.
IRL on mulle varemgi vastiku varjatud reklaamiga silma torganud. A la postkasti torgatud lendlehed: toeta Vabadussammast kellegi Reinsalu või Vaheri (enam täpselt ei mäleta kumma) näopildiga.
Kodanikualgatuste portaali ülihead ideed niimoodi ära kasutada on muidugi eriti vastik. Ei maksa selles ühiskonnas usaldada.

Pepulipsuga boditurbo

Ehk ennast väga kõrgelt hindav Nissan Patrol uppuval Pärnu maanteel. Plärts, plärts. Tõnismäe märjast klaasist kõnniteede läbimine on täna hommikul tõeline julgustükk.

Shock to the system

Hetk tagasi lõppenud jalgpallimängu tulemus Londonist: Fulham - Juventus 4:1. Ma kordan: Fulham F.C. võitis just Torino Juventust 4:1. Vabandust, lihtsalt ei suuda seda muidu uskuda, pean endale kaks korda ütlema. Kahe mängu kokkuvõttes siis inglased 5:4 edasi pääsenud. See ka veel.
Kui mina umbes 25 aastat tagasi jalgpalli vaatama hakkasin, ei kujutanud isegi ette, et Fulham võiks iialgi Inglise kõrgemasse liigasse tõusta. Tegemist oli täiesti nurgataguse meeskonnaga. Juventus on võitnud kõik võimalikud Euroopa karikad ning Itaalia Serie A 27 korda.
Püha müristus tõepoolest.

Pisukene selgitus (mis vaevalt kellelegi korda läheb)

Kuna rohelisi on igas suhtes palju kritiseeritud ja erakond pole oma toimimismotiive eriti aldis selgitama, siis ütlen oma arusaama. Et miks just nii käitutakse seal Toompeal.
Rohelised püüavad vähemalt enda arvates toimida mõistlikult. See tähendab siis seda, et vastavalt teemale üritatakse toetada seda seisukohta, mis elu siin riigis veidi paremaks muudaks või vähemalt jätkusuutlik tunduks. Meie poliitiline süsteem on teatavasti selline, et valitsev koalitsioon suudab soovitut ellu viia, opositsioon mitte. Viimase osaks jääb peamiselt endast märku andmine ehk Toompea mõistes populism. Populism ses mõttes, et enamasti tehakse palju toredaid ettepanekuid, aga teatakse samas väga hästi, et pakutud parandused pole reaalselt ellu viidavad, neil puudub hetke majandussüsteemis rahaline kate.
Roheliste parlamendisaadikute signaalid ongi enamasti just sellised: tahaksime seda või seda opositsiooni seaduseelnõu põhimõtteliselt toetada, aga rahalisi katteallikaid asja elluviimiseks pole isegi mitte välja mõeldud.
Nüüd minu isiklik arvamus on küll selline, et opositsioonierakond peabki aeg-ajalt endast kasvõi puhta populismiga märku andma. Lihtsalt selleks, et baastoetajad näeksid, et ollakse olemas ja põhimõtted pole muutunud.
Aga see pole fraktsiooni seisukoht. Nemad tahavad olla mõistlikud ja öelda vaid seda, mis hetkel reaalselt teostatav. Hääli selline käitumine muidugi ei too.
Minu meelest ei saa siiski väita, et rohelised pole kolme aastaga midagi saavutanud. Mõningaid olulisi asju on siiski käima lükatud - näiteks liikumine sellise ühiskonna poole, kus keskkonda saastava majanduse maksukoormus ajapikku suureneb. See ei ole asi, millega lennata ajalehe esikaanele (lõpetasime laste peksmise!, tõime euro maale!, kõrvaldasime tööpuuduse!), aga pikemas perspektiivis roheliselt mõtleva inimese jaoks võib-olla oluline samm õiges suunas.
Ehk pika jutu kokkuvõtteks: rohelisi valinu ei peaks nüüd nii hirmus pettunud olema.

Kevadeootus

Vähimagi kahtluseta 2010. aasta esimese kolme kuu kõige kaunim laul.

Maailma kõige rikkam laip

Michael Jackson sõlmis muusikaajaloo läbi aegade kõhukama lepingu. 350 miljonit dollarit kümne uue plaadi eest. See, et mees on tegelikult surnud, ei loe midagi. Show must go on.

Tallinna lumebrigaad

Linn võinuks juba detsembris luua lumebrigaadi. Isegi kui kaasatud olnuks vaid paar-kolmsada töötut minimaalse sissetulekuga, kes jagunenuks umbes kümnesse koristustiimi. Igalühel selline veidi usaldusväärsemat sorti ja veidi suurema palgaga brigadir. Ikka mõttekam ja sisukam töö kui bussis haigutada ja piletiga sõitjatega häbist silma vaatamist vältida.
Koristusrühmad oleksid oluliselt aidanud jalakäijate liikumisele kaasa. Näiteks praegune olukord sellisel üldkäidaval tänaval nagu Tartu maanteel on õudne. Kõnniteedel on kümne-kahekümne sendi paksused jääkihid, mis teevad kõndimise iga ilmaga keeruliseks. Kas sumpad supis või komberdad konarlikul jääl. Soome või Rootsi suuremas linnas ei tuleks selline asi kõne allagi. Jääl lihtsalt ei lastaks taolisele tänavalõigule tekkida.
Tänavusel talvel saanuks lumebrigaad igal nädalal stabiilse töökoormuse.

Eldia lemmikmõrvar

Viimaste päevade saundträkiks on muu hulgas olnud The Faces, T. Rex ja PSAPP. Kenasti sobib meeleoluga verivärske rulluv meistriteos varasemast tundmatult Prantsuse bändilt Eldia.

Poliitikas peab püsima

Ei saa jätta juhtimata tähelepanu Strandbergi eilsele sõnumile ERR-is. Sisuliselt ütleb ta valijale, et roheliste puhul on tegemist reformi ja isamaa tugiparteiga, kelle pääs järgmisse Riigikokku pole enam oluline. Küllap sillutab mees omale sel viisil poliitilist tulevikku, mis nähtavasti roheline enam olema ei pea.
Oluline on teada ja teadvustada, et tegemist ei ole enam roheliste eestkõnelejaga. Aga tavalisele lugejale see vaevalt pähe tuleb.

Hokihommik

Mis sellisel üksildasel pühapäevahommikul ette võtta? Vaatasin hokit. Ammune lemmik Montreal Canadiens võitis Bostoni 3:2 ja sel kevadel Stanley karikale mängima pääsemine on jälle veidi lähemal. Kanadalaste iganädalane "Hockey Night in Canada" on suurepärane telesaade - profilt tehtud, lõbus ja sisukas. Kui jäähoki veidi huvi peaks pakkuma muidugi.

Hüvasti noorus!

Laupäeva õhtul kell kümme magama, pühapäeva hommikul kell kaheksa üles. Ei miskit pidu ega pillerkaart, isegi telekat ei jaksa vaadata. Aga vähemalt kiisu on rahul.

Tagasi opositsiooni

Roheliste päevad valitsuskoalitsiooni soojenduspundina on nähtavasti läbi saanud. Tarmo Mänd loikas täna sinna, kus päike soojem ja maagiline 51 on parempoolsetel olemas.
Ülemäära kurvaks see uudis mind ei tee. Ehk oleks aeg oma teed kõndima hakata. Kõigepealt muidugi otsustada, kas üldse on mõtet. Ideid ja tahtmist. Eks ole näha.

Lanzarote revisited

Märtsis kaks aastat tagasi käisime Jutikuga Lanzarotel. Paraku pole sellised talvised reisid meile enam rahaliselt võimetekohased. Ehkki oi kuidas tahaks praegu ära siit...
Aga ootamatult tekkis võimalus Lanzarotest veidi raadios pajatada. Nii veetsingi eile pool päeva Kreutzwaldi tänaval ning tõenäoliselt talutavat tulemust võib Vikerraadios kuulata sel pühapäeval kell 16.05 või siis järgmise nädala laupäeval enne südaööd.

Heategevus on põhimõtteline valik

Inglismaal on praegu hoogu kogumas üks meediaskandaal. BBC World Service väitis nimelt hiljaaegu, et Sir Bob Geldofi kaheksakümnendate aastate keskel algatatud ülemaailmne humanitaarabiprojekt Band Aid andis nukra tulemi. Suur osa maailmas kokku kogutud rahast olla läinud hoopis Tigray provintsi mässuliste relvaostudele. Meedia süüdistab abiorganisatsioone, Sir Bob vastu BBC-d valetamises.
Kumbki pool ei esita eriti veenvaid argumente üht- või teistpidi. Geldof ütleb, et Etioopia näljahädalised said süüa ja jäid ellu. BBC reporter intervjueerib tollast sõjapealikku, kes meenutab, millised toredad uued püssid saime.
Kes seda punadiktaator Mengistu aegses Etioopias toimunut ikka enam eriti dokumentaalselt tõestada oskab. Tõenäoliselt osteti nii toitu kui relvi. Oluline vast polegi, mis nendest aastakümnetetagustest dollarivirnadest sai. Tähtsam on see, millist mõju avaldavad säärased uudislood heategevusele täna. Paljud ju juba niikuinii põhimõtteliselt ei anneta. Need neetud vaesed ja väetid raiskavad mu kalli raha ära. Hoian parem endale ja ostan mersu. Saab vähemalt üks inimene õnnelikuks.
Mina olen alati teistmoodi mõelnud. Kui ma oma napist palgast veidi annetan, siis väga ei huvitagi, mis sellest paarisajast kroonist saab. Tähtsam on üleüldisest solidaarsuse põhimõttest kinni pidada. Tehes kasvõi teoreetiliselt head kellelegi teisele, teed head ka endale.

Lühike kibe tõde

Andrus Saar kirjutab Päevalehes, et suured poliitilised kogukonnad ja kollektiivne mobiliseeritus ei ole enam atraktiivsed. Ja üks põhjusi seisneb selles, et väga keerukas on jõuda ühisele arvamisele, jagatud arusaamisele.
No just. Sedasama märkasin poliitilises erakonnas minagi. Kõik oli tore, kuni oli tarvis milleski olulises kokku leppida. Kiired olid siis tekkima leppimatud isiklikud vastuolud ja solvumised. Ning lõpuks jäi vaid võidulootuseta kaevikusõda.
Hetkel tundub mulle ühisel maailmavaatel põhinev poliitika võimatu. Inimestega on nii, et isiklikud ambitsioonid ületavad jagatud arusaama mitmekordselt.

Sarkozy

Prantsuse president ütles äsja teleris seda, mida olen endamisi tihti mõelnud. Ja kindlasti on paljud teisedki. Miks on Euroopa riikidel nõnda raske ühiste väärtuste nimel tegutseda kui ühisosa meil ju nõnda suur? Samad eesmärgid, sarnane arusaam heast elust.
Eks süüdi ole see pagana rahvuslus. Mida vanemaks saan, seda vähem talun ühe rahvuse või riigi huvidel põhinevat toimimist. Uhkusel oma rahvuse üle on oma koht, aga Euroopa poliitikasse see mentaliteet ei sobi. Kaua veel läheb, kuni midagi nii lihtsat üldiselt mõistetavaks saab.

Hetkega oma aja klassik

Mõne lauluga on sedamoodi, et võib ta kohe esimese kuulamise järel ajatuks meistriteoseks kuulutada. Turin Brakesi uue singliga "Sea Change" just niimoodi on. Video jätkab kenasti tänast sõjaväelist teemat.

Sõjavägi on töökoht nagu iga teinegi

Täna hommikul parima filmi Oscari ja hulga teisigi kuldmehikesi võitnud Kathryn Bigelow "The Hurt Locker" on muidugi tähelepanuväärne teos. Ta vaatab sõda tavalise sõduri seisukohast, mis ehk polegi erakordne. Aga seal puuduvad sõjafilmile liigagi omased teemad nagu patriotism, kuulekus liidrile, moraalitsemine. Inimesed teevad oma ränka tööd, mida poliitikud neid tegema on pannud. Küsimusi esitada oleks liiga kurnav.
Muidugi on "Hurt Locker" julm film. Iraagis pomme ja miine õhkiva meeskonna töö ei saakski teistsugusena kujutada. Aga tähelepanuväärselt näitab Bigelow meeskonna juhti omalaadi mässajana. Ta võtab hulljulgeid riske, rikub reegleid, joob ja mürgeldab. Ebatõenäoline sõjaväelane. Isegi jänkide palgaväes, kus vanad sõjaväelised väärtused ilmselt enam ülemäära esile ei tõuse. Töö on töö. Seda saab mitmel moel tulemuslikult teha.
Bigelow film väärib märkimist ka selles mõttes, et usutavasti võiks ka Iraagi mässuline sellele uhkusega peale vaadata. Paljastab see ju ameeriklaste okupatsiooni kõige hullema külje: Iraak ja selle elanikud on neile täiesti mõistusevastased olendid. Jänkid tegutsevad justkui teisel planeedil. Kohalikega puudub igasugune mõistlik side. Iga mees, naine ja laps on potensiaalne pommipanija. Päevalehes tsiteeritud Eesti sõduri Petrovi arvamused Afganistanist samastuvad filmis kujutatud iraaklaste ja jänkide suhtega suurepäraselt.
Eks Bigelow hävitab selle filmiga ka müüdi, et naised ei saa sõjaväes toimuvast aru. Aga veelgi olulisemana paljastab ta elukutselise armee töö eripära: poliitikute otsused viiakse ellu. Leo Kunnase ulmepõnevik "Gort Ashryn" kujutab ilmekalt, kuhu me jõuame kui sedaviisi jätkame. Heaolu peab olema turvatud, turvajate muutumine tapamasinateks on asjade loomulik käik. Inimesi on kolme sorti: otsustajad, nautijad, teostajad. Kes tahaksid olla sinna?

Telegrafist ei saa kunagi kuuli

Ma olen kapivesternifänn. Lapsepõlves nautisin läänepilte tõsiselt, täna satub harva mõni ette. Üks õige poosetamata vestern on igast popist põnevusmärulist etem. Seal on reeglid, mis peavad.
Näiteks telegrafist ja ajalehetoimetaja olid koos surnumatjaga alati need, kes kuulide ette ei jäänud. Neid linnale nõnda vajalikke mehi olnuks hullemalgi püstolikangelasel häbi tappa. Kusagilt jookseb ometi piir.
Mõnikord juhtub, et laul on täiuslik. Kommentaare ei vaja. Dave Rawlings koos Gillian Welchi ning sõpradega viivad mind mõtetes mu lemmikvesternite manu.

Petitsiooniveeb

Loodud on tore uus leht, mis võimaldab õige lihtsalt ja käepäraselt toetada erinevaid kodanikualgatusi. Ja mis kõige parem - seal saab uusi petitsioone ka ise algatada.
Hetkel saab anda oma hääle näiteks Tartu Emajõe tänava kaherealise vahtraallee taastamiseks. See Supilinna kant oli kunagi minu jaoks oluline. Palju õnnerikkaid päevi ja õhtuid veetsime Jutikuga sealsamas läheduses ning jalutasime langevate lehtede vahel ka sellel alleel.

Uuemat Eesti muusikas

Haarasin vanemate riiulist mõned plaadid. Üsna juhuslikult ja suuremate ootusteta. Olgu kohe öeldud, et artistide varasemad saavutused on mul suuresti tundmata. Evelin Pangi näitlejana muidugi tean ja hindan, lauljana ehk vähem.
Aga kõigepealt sellisest toredast pundist nagu Dramamama. Poiste debüüt on klassikaline rokk nagu seda mängima peab. Trummid, bass, kitarr ja laul. Eeskujusid pole raske välja mõelda. Led Zep jne Positiivset on plaadil päris palju. Esiteks mõned väga head laulud nagu minu lemmik "Dark Days". Teiseks, ja mis sellise musa tegemisel eriti oluline, inglise keel on Mikk Tammepõllul pea aktsendivaba. Bändi nõrkus on kahtlemata isikupäratus. Aga selle päris oma helini on muidugi neil veel küllalt aega jõuda. Esmamulje igatahes päris vahva.
Mitte nagu Birgit Õigemeele plaadiga "Teineteisel pool". Paraku on siin tegemist roosa tibiplastikuga. Kompuutritega loodud masinamuusikat suudan taluda vaid siis kui kusagilt sealt seest on leida kasvõi kübegi oma asja. Aga sellelt plaadilt ei leia. Tüüpiline standardsaast, millele lisandub veel Birgiti jõuetu, ükskõiksevõitu hääl. Kuulasin end vägisi sundides lõpuni, aga uuesti küll proovima ei hakka. Plaadi nullpunkt on teatud raadiojaamadele teatud aastaajal käiamiseks mõeldud õudustäratav "Eestimaa suvi".
Siis veidi sellisest pundist nagu Ewert and the Two Dragons. Plaadi nimi on "The Hills Behind The Hills". Kaanelt võib lugeda, et linti mängitud mingis Kloogaranna suvilas. Kõlab lamamistoolis laiskuse moodi küll. Plaadi tipphetked on vist kaks esimest lugu, siis läheb vaikselt ja üksluiselt allamäge. Lugu nr 2 "Cornered Love" omab isegi mingit sorti sõnumit: mulle paistab, et seal pajatatakse patriootilisest vajadusest raskustele vaatamata kaitseväes ära käia. Üldiselt seda Ewert Sundja stiilis kraami leiab inglisekeelsest muusikakeskkonnast ikka praegu väga palju. Meie poiste kasuks tuleb tõdeda, et on palju hullematki kuuldud.
Ja viimaks veel veidi Evelin Pangi plaadist. Ega kahjuks palju öelda ei ole. Hästi tehtud hästi söönud kodanlasele mõeldud kokteilisalongimusa. Evelinil on häält ja oskust emotsiooni edasi anda, aga kahjuks mitte midagi erilist öelda. Laulude nimed juba kõnelevad enda eest: "Tunnete keel" või "Kaks südant". Leiab ka absoluutselt mittevajaliku kaveri Ultima Thule klassikust "Muuseas". Kõlaks kogu plaat veidigi sedamoodi nagu viimane "Lööri laul", oleks asi teine. Aga praegu tundub kasutu, mõttetu, keskmise inimese tapeet.

Liuväli

Viru keskuse juures end kuidagiviisi trammi pealt bussipeatusse libistades mõtlesin, et täna traumapunktidel tööst puudus ei tule. Mis pagana asi nende tänapäeva tänavakividega on, et nad teatud ilmastikutingimuste korral puht liuväljadeks muutuvad? Kõnniteede libedatõrjet meie linnas muidugi enam ei tunta. Isandad ja emandad jala ei käi.

Wunderkind

Eile õhtul panin olümpja lõputseremoonia DVD-mängijast käima, aga jäin õige pea kassi kõrval diivanil ka ise tukkuma. Umbes seal Vene hümni kandis või natuke hiljem. Virgusin selle peale, et keegi nägus daam laulab tohutult ilusat laulu. Teada saanud, et tegemist on (minu jaoks vähemalt) ammu unustatud üheksakümnendate tähekese Alanis Morissette'iga, tõttasin kohe lugu arvutist otsima. Ja siin ta siis on, tõsi paraku märksa vähem elegantses esituses. Narnia filmi, kust ta pärit, vist kunagi isegi vaatasin. Aga laulu ei mäleta sealt sugugi.

Ametlikus kirjavahetuses

Tihtipeale tuleb ette, et vaja ametlik kiri saata. Aga millise aupaklikkusega teda õigupoolest lõpetada? Lugupidamisega, austusega, tervitades... Oeh kui väsitavalt haigutamapanev.
Mulle meeldib kuidas sakslased seda teevad. "Lahkudes Teist sõbraliku kollegiaalse suudlusega..." Võtame kasutusele?

Esimesel märtsil

Libisen äärelinna bussipeatuse poole, poolpaljas Penelope Cruz mustavas lumehunnikus mu peale irvitamas. Temal on võimalus kusagil hoopis meeldivamas kohas olla. Lisaks unega võitlemisele on nüüd peamine väljakutse püsti püsimine. Käes 2010. aasta esimese sula kolmas päev.
Olümpja sai läbi. Enam ei pea pingsalt jälgima, mis kell milline võistlus pihta hakkab. Pole kiusatust pool ööd diivanil tukkuva kassi kõrval silmi lahti hoida. Mõnes mõttes paras kergendus.
Nautisin neid nädalaid küll. Omajagu lemmikuid said medalid kaela. Siin blogis nimetatuist on suurim rõõm ehk Kristin Steira teatekulla üle. Elizabeth Görgli üllatusmedalid tõid samuti õnnetunde. Ja Sidney Crosby öine lisaaja võiduvärav oli nii oodatud viimane deliirium. Oh Canada...
Oli neidki, kes ilma jäid. Marcel Hirscher oli slaalomis ja suurslaalomis mõlemas tublilt esiviisikus. Tema aeg veel tuleb. Nagu ka noorukese curlingukapteni Eve Muirheadi oma, kelle mäng paraku pärast ilusat algust tükkideks lagunes.
Eestlaste vastik kaeblemine on selle olümpjaaja kõige suurem pettumus. Kui on vaid kaks medalivõimelist sportlast ja üks neist autasu võidab, tuleks hoopis hirmus rahul olla.
Aga nüüd pole enam ühtegi õigustust. Tuleb hallis argipäevas edasi koperdada.