Sõjavägi on töökoht nagu iga teinegi

Täna hommikul parima filmi Oscari ja hulga teisigi kuldmehikesi võitnud Kathryn Bigelow "The Hurt Locker" on muidugi tähelepanuväärne teos. Ta vaatab sõda tavalise sõduri seisukohast, mis ehk polegi erakordne. Aga seal puuduvad sõjafilmile liigagi omased teemad nagu patriotism, kuulekus liidrile, moraalitsemine. Inimesed teevad oma ränka tööd, mida poliitikud neid tegema on pannud. Küsimusi esitada oleks liiga kurnav.
Muidugi on "Hurt Locker" julm film. Iraagis pomme ja miine õhkiva meeskonna töö ei saakski teistsugusena kujutada. Aga tähelepanuväärselt näitab Bigelow meeskonna juhti omalaadi mässajana. Ta võtab hulljulgeid riske, rikub reegleid, joob ja mürgeldab. Ebatõenäoline sõjaväelane. Isegi jänkide palgaväes, kus vanad sõjaväelised väärtused ilmselt enam ülemäära esile ei tõuse. Töö on töö. Seda saab mitmel moel tulemuslikult teha.
Bigelow film väärib märkimist ka selles mõttes, et usutavasti võiks ka Iraagi mässuline sellele uhkusega peale vaadata. Paljastab see ju ameeriklaste okupatsiooni kõige hullema külje: Iraak ja selle elanikud on neile täiesti mõistusevastased olendid. Jänkid tegutsevad justkui teisel planeedil. Kohalikega puudub igasugune mõistlik side. Iga mees, naine ja laps on potensiaalne pommipanija. Päevalehes tsiteeritud Eesti sõduri Petrovi arvamused Afganistanist samastuvad filmis kujutatud iraaklaste ja jänkide suhtega suurepäraselt.
Eks Bigelow hävitab selle filmiga ka müüdi, et naised ei saa sõjaväes toimuvast aru. Aga veelgi olulisemana paljastab ta elukutselise armee töö eripära: poliitikute otsused viiakse ellu. Leo Kunnase ulmepõnevik "Gort Ashryn" kujutab ilmekalt, kuhu me jõuame kui sedaviisi jätkame. Heaolu peab olema turvatud, turvajate muutumine tapamasinateks on asjade loomulik käik. Inimesi on kolme sorti: otsustajad, nautijad, teostajad. Kes tahaksid olla sinna?