Uuemat Eesti muusikas

Haarasin vanemate riiulist mõned plaadid. Üsna juhuslikult ja suuremate ootusteta. Olgu kohe öeldud, et artistide varasemad saavutused on mul suuresti tundmata. Evelin Pangi näitlejana muidugi tean ja hindan, lauljana ehk vähem.
Aga kõigepealt sellisest toredast pundist nagu Dramamama. Poiste debüüt on klassikaline rokk nagu seda mängima peab. Trummid, bass, kitarr ja laul. Eeskujusid pole raske välja mõelda. Led Zep jne Positiivset on plaadil päris palju. Esiteks mõned väga head laulud nagu minu lemmik "Dark Days". Teiseks, ja mis sellise musa tegemisel eriti oluline, inglise keel on Mikk Tammepõllul pea aktsendivaba. Bändi nõrkus on kahtlemata isikupäratus. Aga selle päris oma helini on muidugi neil veel küllalt aega jõuda. Esmamulje igatahes päris vahva.
Mitte nagu Birgit Õigemeele plaadiga "Teineteisel pool". Paraku on siin tegemist roosa tibiplastikuga. Kompuutritega loodud masinamuusikat suudan taluda vaid siis kui kusagilt sealt seest on leida kasvõi kübegi oma asja. Aga sellelt plaadilt ei leia. Tüüpiline standardsaast, millele lisandub veel Birgiti jõuetu, ükskõiksevõitu hääl. Kuulasin end vägisi sundides lõpuni, aga uuesti küll proovima ei hakka. Plaadi nullpunkt on teatud raadiojaamadele teatud aastaajal käiamiseks mõeldud õudustäratav "Eestimaa suvi".
Siis veidi sellisest pundist nagu Ewert and the Two Dragons. Plaadi nimi on "The Hills Behind The Hills". Kaanelt võib lugeda, et linti mängitud mingis Kloogaranna suvilas. Kõlab lamamistoolis laiskuse moodi küll. Plaadi tipphetked on vist kaks esimest lugu, siis läheb vaikselt ja üksluiselt allamäge. Lugu nr 2 "Cornered Love" omab isegi mingit sorti sõnumit: mulle paistab, et seal pajatatakse patriootilisest vajadusest raskustele vaatamata kaitseväes ära käia. Üldiselt seda Ewert Sundja stiilis kraami leiab inglisekeelsest muusikakeskkonnast ikka praegu väga palju. Meie poiste kasuks tuleb tõdeda, et on palju hullematki kuuldud.
Ja viimaks veel veidi Evelin Pangi plaadist. Ega kahjuks palju öelda ei ole. Hästi tehtud hästi söönud kodanlasele mõeldud kokteilisalongimusa. Evelinil on häält ja oskust emotsiooni edasi anda, aga kahjuks mitte midagi erilist öelda. Laulude nimed juba kõnelevad enda eest: "Tunnete keel" või "Kaks südant". Leiab ka absoluutselt mittevajaliku kaveri Ultima Thule klassikust "Muuseas". Kõlaks kogu plaat veidigi sedamoodi nagu viimane "Lööri laul", oleks asi teine. Aga praegu tundub kasutu, mõttetu, keskmise inimese tapeet.