Esimesel märtsil

Libisen äärelinna bussipeatuse poole, poolpaljas Penelope Cruz mustavas lumehunnikus mu peale irvitamas. Temal on võimalus kusagil hoopis meeldivamas kohas olla. Lisaks unega võitlemisele on nüüd peamine väljakutse püsti püsimine. Käes 2010. aasta esimese sula kolmas päev.
Olümpja sai läbi. Enam ei pea pingsalt jälgima, mis kell milline võistlus pihta hakkab. Pole kiusatust pool ööd diivanil tukkuva kassi kõrval silmi lahti hoida. Mõnes mõttes paras kergendus.
Nautisin neid nädalaid küll. Omajagu lemmikuid said medalid kaela. Siin blogis nimetatuist on suurim rõõm ehk Kristin Steira teatekulla üle. Elizabeth Görgli üllatusmedalid tõid samuti õnnetunde. Ja Sidney Crosby öine lisaaja võiduvärav oli nii oodatud viimane deliirium. Oh Canada...
Oli neidki, kes ilma jäid. Marcel Hirscher oli slaalomis ja suurslaalomis mõlemas tublilt esiviisikus. Tema aeg veel tuleb. Nagu ka noorukese curlingukapteni Eve Muirheadi oma, kelle mäng paraku pärast ilusat algust tükkideks lagunes.
Eestlaste vastik kaeblemine on selle olümpjaaja kõige suurem pettumus. Kui on vaid kaks medalivõimelist sportlast ja üks neist autasu võidab, tuleks hoopis hirmus rahul olla.
Aga nüüd pole enam ühtegi õigustust. Tuleb hallis argipäevas edasi koperdada.