Ooperis

Ühel õhtul sai riidekapi sügavustesse küünitatud ja pintsak koos lipsuga välja tiritud. Ma ei mäletagi, millal viimati. Ammu. Aga Estonia teater ning elu esmakordne ooperikülastus võiks ju sääraseks ohverduseks piisav põhjus olla.
Midagi ülemäära suursugust Estonias muidugi pole. Ta on ju selline pisike ja kodukootud, pead ennast kitsukesse toolivahesse Soome penskarite vahele ära mahutama. Orkester mängiks justkui kusagil kaugel, tahaks neile seal augus öelda, et pange nüüd ometi natuke volüümi juurde. Aga eks asi ole ruumi nigelas akustikas.
"La Traviata" tundus ette veidi hirmuäratav. Mõtlesin, et kindlasti on kole pikk ja igav. Aga hästi ruttu läks. Lavakujundus meeldis, peeglite ja kroonlühtritega tekitati kujutlus millestki hoopis suuremast ja uhkemast. Peaosa laulnud soomlanna tundus igati tasemel, puhtam ja selgem kui teda ümbritsenud meeshääled. Kostüümid saavad mu käest ka kiita, särasid teised nagu teemandid ja sobisid looga kenasti kokku.
Mis aga ooperisse nii põhimõtteliselt puutub, siis seisukohta on raske võtta. Igivana lihtsakoeline lugu, tuttavad meloodiad, sõnades jubedal kombel pateetikat. Nagu peabki eks ole. Vaimustust kõrgkunstist ei tekitanud. Fänni minust ilmselgelt ei saa ja rockmuusikale selga ei pööra. Aga ega päriselt ei välista, et kunagi vaatan veel ühe ooperi. Või kaks.
Oeh, lõpukergenduse aeg.