Revolutsioon kantakse teleris üle

Kaks põnevat filmi nädalavahetusel, mis minu väändunud mõistuses omavahel kokku said. Kuigi vormiliselt pole neil just palju ühist.
Laupäeval käisime ühel DocPoint festivali seansil Artises, kuhu olid hilisest õhtutunnist ja väljas möllavast tuisust hoolimata kogunenud lausa massid. Rootsi film "Videokraatia" sai siiski kuidagi trepi peal kükitades ära vaadatud. Silvio Berlusconi meediaimpeeriumist rääkiv lugu pani minu peas ühe sõna trummeldama: tühine. Kui tühine see ilmaelu ikka on. Telerihullus Itaalias on meediakuulsused kuningad ja kuningannad. Kõige suurem unistus lihtinimese jaoks on telekaekraanile pääseda. Film kujutaski ühelt poolt väikese inimese kustumatut janu kuulsuse järgi ja teisalt näitas ära kui uskumatult totrad ja rumalad inimesed seda unistuste telemeediumi valitsevad. Itaalia televisioon kujutab endast lihtlabaselt Berlusconi unistuste maailma: poolpaljad tüdrukud suurte tissidega, võimalikult palju värve, tühiseid jutte ja kauneid naeratusi. Sedasama maailma esindab iroonilisel kombel Artise kodu, Rebase Solaris oma ilusa elu sõnumiga.
Ning mida muud see ilus elu meil ikka kujutab kui ohjeldamatut tarbimist. Eile Silveri kanalilt näidatud "The Girl from Monday" pakkus teemale omapärase vaatenurga. Nimelt oli tarbimise jumalikustamisega jõutud selles väikeses ulmekas omalaadi totalitarismi. Ühiskonnas kõrgemale pulgale ronimiseks vajaliku krediidi teenimiseks olid selles filmis kasutusel nö ametlikult registreeritud seksisuhted. Umbes nii, et mida rohkem inimestega seksid, seda rohkem saad riigilt tarbimislaenu. Seks oli niisiis muudetud tavapärase tarbimise osaks, nii-öelda lõbu pärast asjatamine jäänud aga ääretult taunitavaks, lausa kohtus karistatavaks tegevuseks.
Miskipärast oli filmis mängu toodud triipkoodita tulnukad teiselt planeedilt, mida võib ehk omamoodi liialduseks pidada. Aga tarbimistotalitarismi idee oli hea ja Berlusconi meediale mõeldes isegi ajakohane.
Et pole see võimatu midagi, et iga läänemaine ühiskond muutub pikapeale ühe inimese unistuste tööriistaks. Majanduse elavdamiseks peame andunult tarbima, tarbimine on juba muudetud hinnatavaks meelelahutuseks. Miks mitte meelelahutus ja majandus omavahel päriselt siduda? Saagu tarbimine religiooniks. Ka seks kõlbab selle religiooni tööriistaks.
Ja revolutsioon jõuab meie kodudesse otseülekandena.