Ooperis

Ühel õhtul sai riidekapi sügavustesse küünitatud ja pintsak koos lipsuga välja tiritud. Ma ei mäletagi, millal viimati. Ammu. Aga Estonia teater ning elu esmakordne ooperikülastus võiks ju sääraseks ohverduseks piisav põhjus olla.
Midagi ülemäära suursugust Estonias muidugi pole. Ta on ju selline pisike ja kodukootud, pead ennast kitsukesse toolivahesse Soome penskarite vahele ära mahutama. Orkester mängiks justkui kusagil kaugel, tahaks neile seal augus öelda, et pange nüüd ometi natuke volüümi juurde. Aga eks asi ole ruumi nigelas akustikas.
"La Traviata" tundus ette veidi hirmuäratav. Mõtlesin, et kindlasti on kole pikk ja igav. Aga hästi ruttu läks. Lavakujundus meeldis, peeglite ja kroonlühtritega tekitati kujutlus millestki hoopis suuremast ja uhkemast. Peaosa laulnud soomlanna tundus igati tasemel, puhtam ja selgem kui teda ümbritsenud meeshääled. Kostüümid saavad mu käest ka kiita, särasid teised nagu teemandid ja sobisid looga kenasti kokku.
Mis aga ooperisse nii põhimõtteliselt puutub, siis seisukohta on raske võtta. Igivana lihtsakoeline lugu, tuttavad meloodiad, sõnades jubedal kombel pateetikat. Nagu peabki eks ole. Vaimustust kõrgkunstist ei tekitanud. Fänni minust ilmselgelt ei saa ja rockmuusikale selga ei pööra. Aga ega päriselt ei välista, et kunagi vaatan veel ühe ooperi. Või kaks.
Oeh, lõpukergenduse aeg.

Stoke?

Inglise jalgpall on imeline. Kusagil keset Inglismaal asuvas kehvakeses Stoke-on-Trent linnas mängib juba peaaegu 150 aastat punavalgetriibulistes särkides Stoke City vutiklubi. Stoke on alati olnud üks kõige ilmetumaid klubisid Inglise liigas. Kunagi on võidetud üks liigakarikas, aga ei midagi enamat. Klubi fännid on küll Inglismaal kurikuulsad, kuid peamiselt vägivaldsete huligaanidena.
Võiks vist öelda, et Stoke on kõike seda, mida Inglismaa rikkamad jalgpalliklubid ei ole. Kuid hetkel elab meeskond üle seletamatut kuldaega. Kuidas see niimoodi läks, ei oska vist keegi hästi öelda. Paar hooaega tagasi tõusti päris ootamatult kõrgliigasse, kuhu polnud neil juba aastakümneid asja olnud. Ja pea sama ootamatult jäädi sinna vägagi kindlalt püsima. Tiimi kaubamärgiks on viimastel aastatel saanud iirlase Rory Delapi imelised küljesissevisked. Kunagi odaviskega tegelenud Delapi saadetud pallid lendavad nagu raketid vastase värava alla ja kaitsjad ei saa nendega kohe kuidagi toime.
Eile õhtul kohtus Stoke City karikamängus maailma kõige rikkama klubi Manchester Cityga. Araabia miljardäride omanduses olev ManCity on juba maksnud sadu miljoneid naelu, et saada oma rivistusse tõelisi tippmängijaid. Aga Stoke osutus ületamatuks takistuseks. Lisaajale läinud mängu otsustas otse loomulikult veel üks Rory Delapi äärerakett. Vaja oli vaid pikka poissi värava ette ja võrk juba sahiseski. ManCity jääb kulutatud rahahunnikust hoolimata selgi hooajal ainsagi auhinnata. Stoke aga jätkab oma väheglamuurset teekonda ning kohtub järgmiseks järjekordse rikkurite bandega, Chelsea klubiga Londonis. Loodetavasti kordub eilne õhtu.

Aaviksoo

Sõjaminister on tüüpiline parempoolne snoob, kelle arvates tühi rahvuslik retoorika paitab lihtsa inimese kõrva ja muudab ta taltsaks. Päriselt hoolida pole tarvis.
Andke mulle selliste tegelaste asemel iga kell Savisaar. Kogu oma korruptsiooni, populismi ning gruupidega. Vähemalt inimene.

Vermont loves Hannah Teter

Kahel viimasel päeval on olümpja viimaks ka minu jaoks peale hakanud. Selleks oli ilmselt tarvis vana lemmiku Liibet Görgli pronksi kiirlaskumises. Või midagi taolist. Nüüd on tunne, et omadel läheb seal hästi.
Skeleton on hullumeelsus, lumelaud palju toredam kui murdmaasuusatamine ning Shoti curlingutüdrukud vaprad.
Hannah Teter pisikesest Belmondi külast Vermondist on imearmas, võitis lumelaual hõbemedali ja annetab suure osa auhinnarahadest heategevuseks. Ilmselgelt hea inimene.

Kultuurne spämmar

Täna jõudis mu postkasti spämmifiltri edukalt läbinud kiri Etioopiast. Pean ütlema, et meilimaailmas on arengut märgata. Inglise keel paistab üllatavalt korrektne, lisatakse lausa oma passinumber ja lõpus olev informatsiooniline teadaanne on ülilõbus.

***

From Mr. Brahmavar Shreehari. Rao
P.O.Box 15 27, Addis Abeba
Ethiopia Africa.
Email: raocompanyltd@gmail.com

Dear Friend,

I am Mr. Brahmavar Shreeharri Rao, with passport number: F-3740119. An International business consultant, Ethiopian. I know this message might meet you in utmost surprise; however, it's just my urgent need for a foreign partner that made me to contact you for this urgent transaction.

I am an economist, international business consultant, professional manager and well established and reputed businessman in East Africa, West Africa and Asia. Respectively; I have a "TOP SECRET" business opportunity to transfer the left over funds total amount (€5.5 million Euros) deposited by one of my late foreign partner by name Mr.Anderson Hardman.

Hence, I am inviting you for this business deal where this money can be shared between us at the ratio of 75% for me while, you will be entitled with 25%, If you agree to my business proposal.

Now my questions are:-
1. Can I give you this trust?
2. Will you appreciate the above percentage that you will be entitled from this fortune as your commission?

Please provide me with: Your private telephone number,Occupation and your Contact address.quickly respond back by indicating your willingness to be foreign partner to this great business opportunity.

This transaction is legitimate, but it requires a foreign partner to stand as the nominated next of kin to this fund before it can be transferred out. I wait your return mail for more details.

Have a great day; Assalamu' alaikum
Yours faithfully,
Mr. Brahmavar Shreehari. Rao.

INFORMATION NOTE:

I am very much aware that unsolicited emails are subjected to disturbance, so please accept my apologies, but if this is not your interest or if you were sent by mistake. Under Ethiopian law 675/96 I found your e-mail or surfing the Net E-mail/Website who have made public and therefore accessible and usable as he wishes the spirit of the Internet itself, or simply because is a mail that came into contact with My mail. This message can not be considered SPAM since it includes the possibility of being removed from further mailings e-mail. Therefore, if you intend to be removed from my mailing list, please respond to this question: "Delete" to the e-mail or click the bottom of the message to delete it immediately.

Doug Fiegerit ei ole enam

Kurb uudis saabunud Ameerikast. Toreda power-pop bändi The Knack laulja Doug Fieger on seal 57-aastasena ajuvähki surnud. See The Knack mängis seitsmekümnendate-kaheksakümnendate vahetusel seksist nõretavate laulusõnadega musa, mis mulle lapsena koledasti meeldis. Mis siis, et ma sõnumist miskit ei mõistnud (ja parem oligi).
Knacki suurim hitt "My Sharona" on muidugi ka tore, aga mulle meeldisid veel rohkem mõned teised lood. Näiteks teadagi millele vihjav "Good Girls Don't". The Knack on kindlasti üks neid bände, kelle kohutava igavesti kestva mõju tõttu minust ka pinsipõlves ooperisõpra ei saa. Selle eest varalahkunud Doug Fiegerile suur aitäh.

PS See on kahjuks tsenseeritud versioon. "...givin' you a chance" asemel on plaadil muidugi hoopis "...get inside her pants".

Sõbrapäev Balthazaris

Tegime Jutikuga täiesti ebavajaliku väljamineku ning külastasime vanalinna küüslaugurestorani. Saaremaalt pärit põder metsamarjakastmes ühes magusate porgandite ning küüslaugukartulitega. Kord ka kõhule midagi erilist.
Järgnevalt selgus, et Karja tänaval asuv küpsetiseäri paistab silma ebameeldiva teeninduse ning talutavate napoleonidega.
Ning jah, vanalinn on üks neetult libe koht.

Olümpjaaeg

Vaadates Eurovisiooni olümpiauudiseid, läheb mõte paratamatult sellele, et kohe see jälle algab. Talvel ehk veidi teisiti kui suvel, kogu mu maailm veel sellepärast seisma ei jää. Aga ikkagi on need väga erilised kaks nädalat.
Mida siis on seekord oodata? Kuna olen seda talispordivärki juba nii kaua vaadanud, ei ole vähestel aladel võistlevad eestlased sugugi mu ainus huviobjekt. Juba aastakümneid tagasi ühel või teisel moel tekkinud lemmikud jäävad nendeks ilmselt igaveseks. Norrakad murdmaa- ja laskesuusatamises, kahevõistluses, kiiruisutamises. Austerlased mäesuusas ja suusahüpetes, kunagi kui need alad veel huvi pakkusid ka kelgu- ja bobisõitudes. Kanada jäähokis ja vähemal määral ka ilusas uisus. Britid mis alal iganes, aga eelkõige seal, kus neil ka mõni medalilootus. Curlingus näiteks.
Ennustusi ma teha ei viitsi, aga mõned sportlased võiks ju välja tuua, kelle saatus mind huvitab. Eks siis ole pärast näha, kuidas läks.
Kristin Steira (Norra, murdmaa). Alati sümpaatne väikest kasvu naine, paraku vist individuaalsed võidulootused puuduvad. Kui mingi medal tuleb, olen rahul.
Thomas Morgenstern (Austria, suusahüpped). Tommy meeldib mulle Austria koondisest kõige enam, aga pöialt hoian kõigile.
Marcel Hirscher (Austria, mäesuusk). Noor ja ülikiire slalomist. Kui ei katkesta, võib vabalt võita. Põnev poissi jälgida.
Elizabeth Görgl (Austria, mäesuusk). Austria kiiremate alade naised on sel hooajal seni kehvakesed olnud. Ehk toob olümpja muutuse? Liisu minu lemmik.
Halvard Hanevold (Norra, laskesuusk). Peaaegu 40-aastane veteran, vanem kui mina. Metsik töötahe. Lootus vast eelkõige teatesõidus.
Eve Muirhead (Shotimaa, curling). Briti curlingunaiskonna nooruke kapten. Kuidas ta küll hakkama saab?
Sidney Crosby (Kanada, jäähoki). Sidney on praeguse põlvkonna Kanada hoki suurim staar. Olümpial on tal peal meeletu pinge, aga ka milline võimalus oma nimi ajalukku kanda.
Ja eestlased niikuinii.
Et tuleks elamusi ja magamata ööd ei tapaks.

Pimedad ajad netimaailmas

Guardian teatab, et Google on sulgenud hulga muusikablogisid ja teinud seda veel eriti vastikul ja ennekuulmatult jõhkral moel: vajutades lihtsalt "kustuta" nuppu. Läinud on kõik postitused koos arhiiviga. Ja alles takkajärgi põhjendava kirja saatnud. Seesama Google on ka sellesama blogi omanik, nii et ühel ilusal päeval võib kaduda seegi. Olen ju minagi siia mõndagi illegaalset üles riputanud.

Just täna küsis töötervishoiu arst minult, mis ajast juba päevast päeva arvutiga töötan? 

Jajah, sügis 1997. Kui teistsugune oli siis minu internet. Ei mingeid videosid, blogisid, kommenteerimisi, foorumeid. Lugedes ajalehte veebist, sa lugesidki ajalehe artikleid. Mitte pidevalt muutuvaid ja täienevaid uudiseid. Meili kirjutamine oli midagi erilist. Sa kirjutasid ometi  kirja teisele inimesele. Iga sõna tuli läbi mõelda. Ja iga vastus oli omalaadi ime.

Mõnikord ma igatsen seda aega tagasi. Kui kõik mida vähegi oskad tahta, on igal pool ja igal ajal kättesaadav, on seda kõike liiga palju.

Ja ometi. Keegi vajutab "delete" nuppu ja sinu aastate mõtted, ideed ja vaimustumised on igaveseks kustunud. Suur vend valvab.

 

Robin Hoodi maks

Briti filmitegijad on valmistanud toreda reklaamvideo nn Robin Hoodi maksule, mis võimaldaks koguda suuri summasid rahvusvahelistelt rahatehingutelt ning suunata see raha vaesuse vastu võitlemisele, avaliku sektori kuludeks ning kliimamuutuste vastasteks lahinguteks.

Antireklaami Tabasalu loodusrajale

Või siis õigemini selle parklale. Aga alustagem algusest.
Otsustasime pärast lõunat sõõmu värsket õhku hingata ning Tabasalu matkarada tundus parajalt lähedal. Eilse Plaza kinopiletiga oli mõte tasuta magustoit saada Baby Backi restoranist.

Parkisime auto ja otsustasime poole matkarajast läbi käia. Kell oli kuskil 15.40. 16.15 jõudsime tagasi parklasse. Meie auto kõrval oli mingi imelik meie Muftit vahtiv paar. Lähemale jõudes küsis naine meie käest, et kas see on meie auto.

Siis jõudsid ka mu silmad niikaugele, et said aru – auto tagumine klaas oli täiesti puruks löödud. Lahke paar teatas, et nad olid juba politseisse helistanud ning teatanud juhtumist. Ja kohe heliseski minu mobiil – politsei oli numbri järgi kindlaks teinud minu kui liisingulepingu partneri ja tõenäolise autojuhi. Teatasin, et jõudsin just auto juurde tagasi. Mulle öeldi, et uurija tuleb aga mitte ruttu. Üks olevat Paldiskis. Ja ehk sealt siis. Ütlesin, et jääme auto juurde. Uurijaga pidi ühendust saama läbi 110 (mis tundus mulle kummaline, kui räägitakse, et see number liialt hõivatud, minu tulevane mitte just väga kiireloomuline küsimus oleks võinud kuskile mujale suunatud olla?).

Autost oli võetud ainult taga pagasiruumis olev käekott, mis kuidagi väljapoole näha polnud. Autos polnud ühtegi asja nähtaval (no välja arvatud teedeatlas aga see oli alles). Kindalaekas oli kõik alles ja samuti ka u 25 CD-d kahe istme vahelises laekas.

Paar lahkus ja mina hakkasin ruttu otsima numbrit, et SEBi kaardid sulgeda. Täislaks dokumente läks koos rahakotiga. K-l olid kõik dokumendid taskus olnud ja seega alles. Deebetkaardi pöördelt sai vajaliku numbri. Kenasti ja kiiresti sai telefonitsi nii deebetkaardi kui kreeditkaardi suletud. Sealt anti veel soovitus, et ID kaardi sertifikaadid tuleks sulgeda 1777 numbril. Tehtud. Siis Neste krediitkaart. Ja rohkem nagu polnudki rahakotis kaarte, millega võiks saada kahju teha vist. Pin-e polnud loomultki ühegi kohta seal kirjas. Lisaks oli käekotis u 20-30 kliendikaarti ja lugejapiletit. Aga no tühja siis neist. Ja 0 krooni sularaha - bad luck, varas!

Tegime kõigest ümbritsevast ning autost fotosid.

Siis tekkis mõte, et koduvõtmed olid ju kotis. Natuke nuputamist ja ehk leiabki ukse, kuhu need sobivad… Otsustasime K ema igaks juhuks kodu valvama saata. Ta lubas takso võtta ja sellega oli korras. Igaks juhuks teatasin ka tööle turvadele, et mu liikumiskaart on varastatud.

Tagantjärele – telefonikõnesid vaadates vast 10 min hiljem oli kõik pakiline nagu organiseeritud ja ma mõtlesin, et kui siin kaua tuleb olla, siis oleks hea kuskil soojas olla. Tore kui head sõbrad on vaid telefonikõne kaugusel!

Uurisin siis mingi hetk 110-st, et kaugel see uurija võiks olla. Lasti minutikese kena ooterežiimi muusikat kuulata ja öeldi, et tunnike läheb veel.

S tõi kaasa musti suuri prügikotte ja macgyveri teipi, et peale politseiniku ülevaatamist saaks augu kuidagi kinni panna ja sealt ära sõita. Daimi shokolaad kulus ka ära – meil oli ju plaanis Tabasallu sööma minna. Söömise plaan lükkus tunde edasi.

Meenutasime, et meie parklasse jõudes oli seal 3 autot. Meie kõrval oli mingi tume vanemapoolsem ilmetu käru. Ei teadvustanud seda kohe, aga tagantjärele tundus, et imelik, et sees istuv juht ei vaadanud üldse meie poole, kui kõrvale sõitsime. Hoidis pigem nagu varju. Äkki isegi natuke kramplikult… Tavaliselt ikka heidetakse pilk kõrvale kui autos ootad midagi ja ümber miskit liigub-toimub. Kahjuks oli see auto nii ilmetu ja tume, et mitte midagi ei suuda meenutada sellest. Ehk see sama kuli oligi…?
Täiendus 08.02: Selle auto numbrimärgis olevad tähed olid MDB.
See tuli meil õhtul peale keskööd meelde - parklasse sisenedes ütles K, et näe Mudib ja veel üks. Mina viskasin nalja, et no ikka kui on Mudib siis on ju muditav ka (st parklas oli 2 autot, hetke pärast lisandus 3.). Elagu meie napakas komme autode registrimärkide järgi neile nimesid panna - nüüd tuli see kasuks. Vähemalt täna politsei tundus väga aktiivselt seda liini uurivat.

Praegu mõtlen, et Tabasalu hakkab mulle millegi dramaatilisega seostuma. Viimasel korral oli seal Baby Backis küll kõik tore ja rahulik, aga üle-eelmisel korral, suvel, sattusin ma just selle tulekahju ajaks sinna (mingi vana pioneerilaagri hoone?), meil oli oma söögilauast nagu loožikohad selle kõige jälgimiseks. Ja nüüd siis see…

Tunnike autos politseid oodates kulus ruttu. Tegin juba ka nimekirja, mis siis kaduma läks. Politsei uurija saabus ning 20 minutiga oli kohustuslikud protseduurid tehtud. Alguses paar fotot. Seejärel autos protokolli või millegi sarnase vormistamine.
Öeldi lisaks, et seal on väga sagedased just seda tüüpi vargused. Ja üldse on sellist asja praegu järjest tihedamini. Lootust ei antud, et kätte võiks kedagi saada.

Üritasime kuidagi kilega siis tagaluugis asuvat auku sulgeda. No ei õnnestu! Kõige paremate liimimisomadustega teip lihtsalt ei hakka külma kuid kuiva plastmassi külge, mis on luugil seespool. Ei saanud seda sama tehnikat kasutada, millega suvel isal tagaklaasi kindlustasime (seal oli klaas veel olemas, kivi lendas trimmerist tõenäoliselt Tammsaare tee ääres) – ühtlaselt teibiga tagaklaasi augu katmine. Lõpuks panime kilekoti nii, et luugi sulgedes kiilus see igalt poolt äärest kuskile vahele. Autosse ununenud Jänksi joogijogurti pudel oli abiks kile kiilumisel, kui peale 3-4 km kogu kupatus ära lennata tahtis. Naersime, te oleme MacGyverid valmis! Käepäraste vahenditega vajalik loodud. Auto sai ka kenasti tuttava hoovi parkida – loodetavasti turvalisem koht kui meie paneelmajade vaheline parkla.

***

Kui nüüd keegi lugejatest sattus pühapäeval, 7. veebruaril 16.00 kandis Tabasalus selle suurema parkla kandis ringi liikuma, siis oleksin tänulik kui ta oma tähelepanekuid minuga jagaks varasalv@gmail.com Eriti tumeda auto kohta, kelle regisrinumbri tähed oli MDB.
Tõenäoliselt visati käekott koos kasutute asjadega põõsasse, koti välimus: riidest, muidu must, aga esiosa roosa-punasekirju tikandiga. Keegi juhtub sellist Tabasalu ümbruses märkama, andke palun lahkesti teada.
Kui õnnestub identifitseerida see auto ja lugu viib kellegi konkreetseni (või kasvõi saan mõne asja sealt kotist tagasi), teeme sulle Baby Backis prae välja!

Sambaleht ja Elmari laulud

Olles jätkuvalt süüdi Päevalehe tellimises, saan hommikuti imestust tunda. Täna jälle, kusagil Mustamäe vahel koos karja teiste õnnetutega elu eest pulga otsas kõõludes. Sest Elmari raadiosse armunud kihutav bussijuht ju ei halasta. "Korraks vaid ja siis jälle läksid sa..." ning järjekordne kurv.
Erinevalt bussijuhist on Päevalehe armastus Vabaduse platsil kõrguv post. Sellele jaksavad nad lõputult leheruumi pühendada ning lehe parimad reporterid on kahtlemata nii mõnegi kaitseminni ametniku enneaegse hallipäisuse põhjustanud. Ääretult totter ja nõme on see sambaralli. Algusest peale mõttetu ja tühise asjanduse peale on sajad miljonid kulutatud ja seisku ta siis seal kus seisab. Jätke see väsind teema juba ükskord rahule.
Teisal samas lehes võtab endine tipp-poliitik taas vaevaks Riigikogu kallal järada. Ka üks vana ja väsind teema. Riigikogu vaenajad heitke korra pilk valitsuse suunas. Äkki leiab sealt parlamendi allakäigu põhjuse. Alles eile teatas minister Pevkur, et kõige hirmsam, mille vanemahüvitise ülempiiri allalaskmine kaasa tooks (hullem veel kui rikaste emmede kättemaks reformaritele), kõige õudsem, kõige jubedam...on vastav parlamendidebatt. Nad segavad oma juttudega meie otsuseid!

Karm maailm (autoriõigused)

Men at Worki "Down Under" on üks viimase kolmekümne aasta suuremaid raadiohitte. Austraalia vapirokk on ta niikuinii, aga mitte üksnes seda. Mäletan, et vanasse (ja mitte sugugi heasse) Eesti NSV-sse jõudis see laul kohe aastal 1983 ning TE armsa soovisaate kaudu ulatus peagi meie kooliraadiosse, rääkimata diskodest ja igaühe kodustest makilintidest. Mmm Smena!
Nüüd kõik need aastad hiljem selgub, et selle peakolusse taotud laulu flöödimeloodia rikub proua Marion Sinclairi vääramatuid autoriõigusi loole "Kookaburra Sits in the Old Gum Tree". Proua ise on küll ammuilma surnud, aga tema õigused elavad veel kaua. Täpsemalt aastani 2058. Nii mineviku- kui tulevikumiljonid vahetavad niisiis omanikku ja Down Under ei kõla enam kunagi nii nagu varem.
Autoriõigustega ei mängita. Nõnda öelnud, lisan ilmselt täiesti illegaalse YouTube'i lingi Men At Work'i hirmuäratavalt koledale originaalvideole:

Ürgtalv

Siin Pääsküla taga bussist maha astudes jõuad hetkega ürgtalve. Tohutute lumevallide keskel kulgevad majade vahel kitsad inimrajad. Raske on kujutleda selle kõige sulamist. Peaaegu ei mäletagi enam, kuidas siin suvel välja nägi. Kaua veel? Muud ei oskagi küsida.

Teoloogid...

...ei tea miskit mu hingest.

Elu pilvedes

Guardiani Peter Bradshaw on üks paljudest kriitikutest, kes George Clooney lennuhulluse filmi "Up in the Air" kõrgelt hinnanud. Tavapäraselt hurmav on väärikalt vananev hallpea seal tõesti: võluv naeratus huulil, pehmelt seksikas hääl alati midagi nutikat ütlemas. Vaimustav välimus pealekauba. No teate ju küll.
Seekord kehastab ta lennuhullu elukutselist vallandajat. Meest, kes ei vaja kodu või perekonda. Juhuslikku naudingut nüüd muidugi. Ma ei tea, kas Eestis selliseid professionaalseid koondajaid töötab, kes kartlike ülemuste asemel alluvatega neid eluliselt raskeid vestlusi peab. Vaevalt muidugi. Meie ühiskonnas nõrguke boss tööd ei leiaks.
Ameerika pehmikute maal aga küll. Clooney ehk Ryan Bingham naudib pidevalt äriklassis lendava inimese väikeseid mõnusid. Lounge on iga kell ootamas, rendiauto alati valmis, plaatinakaart tagab juurdepääsu linna parimale hotellile. Ning muidugi reisidel ette tulevaid juhuseiklusi. Kuni ühel hetkel tehakse talle armutult selgeks elu põhiväärtused. Armastus, perekond, lähedased, oma kodu.
Või kas tehakse ikka? Ryan teeb lähedaste heaks oma osa, aidates kalli õe abielusadamasse ning hoolitsedes hätta sattunud noore töökaaslase eest. Et kaduda seejärel elegantne naeratus näol tagasi pilvedesse. Sinna, kus on ta kodu.
Guardiani videoarvustus ka siia juurde.

Üks pisikene Jaapani laul

Imeliselt kaunis seejuures. Aitäh Kristo Nikkolo, et selleni juhatasid.

Revolutsioon kantakse teleris üle

Kaks põnevat filmi nädalavahetusel, mis minu väändunud mõistuses omavahel kokku said. Kuigi vormiliselt pole neil just palju ühist.
Laupäeval käisime ühel DocPoint festivali seansil Artises, kuhu olid hilisest õhtutunnist ja väljas möllavast tuisust hoolimata kogunenud lausa massid. Rootsi film "Videokraatia" sai siiski kuidagi trepi peal kükitades ära vaadatud. Silvio Berlusconi meediaimpeeriumist rääkiv lugu pani minu peas ühe sõna trummeldama: tühine. Kui tühine see ilmaelu ikka on. Telerihullus Itaalias on meediakuulsused kuningad ja kuningannad. Kõige suurem unistus lihtinimese jaoks on telekaekraanile pääseda. Film kujutaski ühelt poolt väikese inimese kustumatut janu kuulsuse järgi ja teisalt näitas ära kui uskumatult totrad ja rumalad inimesed seda unistuste telemeediumi valitsevad. Itaalia televisioon kujutab endast lihtlabaselt Berlusconi unistuste maailma: poolpaljad tüdrukud suurte tissidega, võimalikult palju värve, tühiseid jutte ja kauneid naeratusi. Sedasama maailma esindab iroonilisel kombel Artise kodu, Rebase Solaris oma ilusa elu sõnumiga.
Ning mida muud see ilus elu meil ikka kujutab kui ohjeldamatut tarbimist. Eile Silveri kanalilt näidatud "The Girl from Monday" pakkus teemale omapärase vaatenurga. Nimelt oli tarbimise jumalikustamisega jõutud selles väikeses ulmekas omalaadi totalitarismi. Ühiskonnas kõrgemale pulgale ronimiseks vajaliku krediidi teenimiseks olid selles filmis kasutusel nö ametlikult registreeritud seksisuhted. Umbes nii, et mida rohkem inimestega seksid, seda rohkem saad riigilt tarbimislaenu. Seks oli niisiis muudetud tavapärase tarbimise osaks, nii-öelda lõbu pärast asjatamine jäänud aga ääretult taunitavaks, lausa kohtus karistatavaks tegevuseks.
Miskipärast oli filmis mängu toodud triipkoodita tulnukad teiselt planeedilt, mida võib ehk omamoodi liialduseks pidada. Aga tarbimistotalitarismi idee oli hea ja Berlusconi meediale mõeldes isegi ajakohane.
Et pole see võimatu midagi, et iga läänemaine ühiskond muutub pikapeale ühe inimese unistuste tööriistaks. Majanduse elavdamiseks peame andunult tarbima, tarbimine on juba muudetud hinnatavaks meelelahutuseks. Miks mitte meelelahutus ja majandus omavahel päriselt siduda? Saagu tarbimine religiooniks. Ka seks kõlbab selle religiooni tööriistaks.
Ja revolutsioon jõuab meie kodudesse otseülekandena.