Suure täi sündroom

E-valisin eile õhtul nagu lubatud, aga nüüd närivad mind kahtlused. Kas sai hääle ikka õige inimene? Äkki ta pole selle tohutu au vääriline üleüldse? Äkki olnuks erakonnaleparem teha teistsugune valik?
Tegelikult on sügavalt vale niimoodi mõelda. Eelmisel korral minu poolt valitu sai ju Riigikokku. Mitte, et ma mäletaksin, kes ta täpselt oli, aga tegelase läbipääsemine on kindlalt meeles. Mis on mul sellest neli aastat hiljem tolku? Mitte midagi. Aga vähemalt erakond, keda toona valisin, on suuremas jaos seda otsust väärinud. Nii et vali erakonda!
Aga muidu on kehvavõitu. Tervis jupsib nagu eelmisegi talve lõpul, tuju midagi teha pole. Istuks vaid ja vaataks, kuidas lumehelbed aeglaselt langevad. Nagu see hiiglaslik täi Andres Kivirähki uskumatus uues raamatus "Mees, kes teadis ussisõnu": mõttetu, kasutu hiiglane keset võõrast ning ülemäära kiirelt muutuvat maailma.
Aeglase lugejana pole ma Kivirähkiga veel kaugeltki lõpule jõudnud, aga millegipärast tundub mulle seegi raamat kurvalt roheline. Uus tsivilisatsioon tõrjub vana unustusse. Sest kergem on unustada kui vastu hakata. Ega meie päevil midagi muutunud pole. Aeg teeb oma töö.

Imelik päev

Täna on imelik päev. Veidrad, koledad uudised tungivad su teadvusse. Siis laulab vahelduseks keskerakond telekas, mis meenutas mulle millegipärast eilset tunglemist Rootsi ja Ingeri bastionides.
Oleksin ju pidanud teadma, mis juhtuma hakkab, kui siin riigis midagi tasuta antakse. Isegi maa-alusele kõledale jalutuskäigule joostakse tormi. Ei mingeid giide, ei mingeid gruppe. Kiirkõnni läbi ja ära seisma jää, sest rahvas trügib selga. Nemad tahavad ka.
Valimiskampaaniast hakkab vaikselt isu täis saama. Kui juba sulle laulma hakatakse, on asjad päris hullud. E-valin igatahes homme õhtul. Erakonda, mitte inimest. Nii nagu õige on.

Sünnipäeval

Täna on meie riigi päev. Käredalt külm nagu tihtipeale. See uus ja särav lipp, mille kojutoomisest Jutik hiljuti kirjutas, lehvib uhkelt hommikust saati meie majal. Ja mina kuulan Vikerraadiost saadet ema tohutult pikast, huvitavast raadiokarjäärist.
Eile sai ema presidendi käest Valgetähe teenetemärgi. See oli üks ootamatu ja rõõmus sündmus meie perekonnale. Eile olevat Estonias olnud uskumatult siiras ja tore keskpäevane pidu. Palju tõeliselt õnnelikke tavalisi Eesti tööinimesi. Mitte neid, keda täna Vanemuise saali kutsutud. Neid teisi. Neid, kes on tõesti vaid oma pühendunud tööga selle au ära teeninud.
Selline pisut ülevavõitu meeleolu on hetkel. Ülev ja rõõmus.
Mõned imeliselt säravad pildid Tabasalust lisan ka siia juurde. Eilsest.

Teatrineedus

Meid on tabanud teatrineedus - kolmas kord järjest teatrisse minnes oli kogemus väga halb. See algas Von Krahlis Faustiga, jätkus sõbrapäeval Ugalas Feelgoodiga. Ja nüüd siis Theatrumis - Kokteiliõhtu. Aargh!
Ma ei ole kunagi teatrist ära tulnud poole etenduse pealt. Ei tahtnud eile ka pretsedenti enda jaoks luua. Kuigi oleks võinud. Kuid lootus, et see laval toimuv ehk läheb paremaks ja huvitavamaks, jälitas mind naiivselt. Kokku sai seal oldud 18st kuni 22-ni. Kahe vaatusega etendust pole ammu näinud. Hea, et teatrisaal vähemalt soe oli, erinevalt koridoridest ja nö kohvikust, mis oli katusealune jääkülm uberik. Tjah. Vahepeal sai vist liialt palju Linnateatris käidud ja kvaliteediga ära harjutud.
Ei saanud aru (sarnaselt Ugala tükiga), kas tekst oli kehv (sel juhul vist siis tõlge, sest autorina peaks Elliot ju arvestatav olema) või enamik neid noorukesi mängis silmapaistvalt kehvasti. Uni õnneks kimbutas meid vaheldumisi, nii me siis ajasime üksteist üles, kui norskamine liialt suureks läks.

Lindilt lindile

On plaate, mida kuulates ei pääse mõttelt - tseedeele sobimatu.
Muusika viib sind vägisi aastate taha. Seal nad seisavad sinu ees uhkelt vanal kollasel riiulis rivis - venekeelsete kirjadega paberkarbid, numbrid peal, mõnel nimi, mõnel nurgal koguni kvaliteedimärk. Võtad ühe neist, pühid suurema tolmu ära, teed karbi lahti. Läbipaistva kile sees on lint. Võtad ettevaatlikult lindi kilest välja, proovid ega ta koledasti väljaveninud pole ja panid pruuni linti täis keritud ketta kogenud liigutusega maki peale. Teisel pool on juba tühi ketas ootamas. Lint tähelepanelikult helipea alt läbi, kerid ilusa värvilise ribi tühja ketta peale. Loodetavasti on see plastmassjublakas ikka kenasti alles, mis lindiketast maki peal kõvasti kinni hoiab. Oh häda, peab teist jälle kapi tagant urgitsema hakkama. Sealt kümnete keerdus juhtmete vahelt. Aga kes otsib, see leiab.
OK, lõpuks on kõik valmis. Lükkad makitulukese tööle, keerad suure hõbedase nupu õigesse asendisse, nii et kaadervärk hakkab mõnusalt sumisema (oeh, õnneks mootor täna ei plärise, on lootust), lükkad volüüminupu ülespoole ja vajutad. Lint hakkab liikuma ühelt kettalt teisele. Kohe-kohe saab värviline riba läbi, kohe-kohe...
Rock'n'roll!
Tervitused siinkohalendisele Helitroobile, kes müüb uskumatus valikus uut ja vana musa. Mõnikord päris odavalt. Rock and roll music to the world. Reel-to-Reel.

Pühapäeva hommik, Viru raba

Käisime vaikust otsimas. Päikesetõusuks ei jõudnud, aga enne üheksat olime kohal. Raba on praegu mustvalge, laukaid ei erista, linde peaaegu ei kuule. Aga seal, lumme uppunult, jõuad hinges talve keskmesse.

Ajalooga lipuvarras

Mõne nädala eest otsustasime, et uus lipp tuleb osta. Vanal pole enam valge valge ega sinine sinine. Eks ta ole vast 15 või enamgi aastat kasutusel olnud.
Ja siis tuligi Selverisse lipp müügile ja ära ta ostsime. Alguses mõtlesin küll, et õmbleks ise aga kust sa ikka neid täpseid värve saad. Ja ega see tulemus oleks ausalt öeldes ikka hädine tulnud. Hoolimata sellest meil uhke vana jalaga Singer ju olemas (täna just taipasin, et vat kui öko ja energiasäästlik - tasus see remontimisele läinud ligi tuhat krooni ikka ära ja töötab veel 100 aastat) aga mina pole suurem õmbleja. Ettevõtmist oleks küll :)
Tõime siis lipu koos vardaga tuppa ja vaatsime, et saime vana lipu ära. Aegade jooksul on vardasse terve tosin naela sisse löödud. Mõned sai kätte, mõned tuli sissepoole taguda. Arutasime veel, et ei tea, kas see sai eelmist sinise lainekesega lipu ka hoida... et ei tea... Ja siis vaatasin lähemalt ühte naelajuurikat - see andis meile vastuse. Selgelt oli seal ilusaid (siiani) punaseid riidekiude küljes. Seega tõesti ajalooga lipuvarras. Tumeroheliseks värvitud. Ja mingi hetk on keegi seda roigast (ehk siis juba enne lipuvardaks olemise aega) kirvega tükeldada üritatud - mõned laastud lahti löödud.
Tüütu on ta ka - pidi poelipu lahti harutama osaliselt, et see mahuks alt jämedamaks minevale vardale ikka otsa. Aga nüüd siis tehtud - meie oleme vabariigi aastapäevaks valmis!

PS: Ei tea, kas see ka õige jutt on, et ainuke õige viis vana lippu hävitata on, et lõika värvid lahku ja põleta kolm riidejuppi ära. Seda teeme siis volbritules.

Ära seisa mulle nii lähedal, Sting

BBC kirjutab, et igasugu vanad bändid tulevad tänavu uuesti kokku.
Reeglina käib see nii:
1. Bändi liikmed on aastaid üksteist avalikkuse ees sõimanud.
2. Tehakse intervjuu bändi kunagise juhi ja õpetajaga, kes vastab bändi võimaliku kammbäki kohta midagi taolist: Nojah. Pärast aastatepikkust pausi rääkisin siin jah üks päev oma vana kitarristiga, meenutasime vanu ilusaid aegu ja... Oleks ju tore jälle korra kokku saada ja... Aga no vaevalt küll.
3. Ilmub pressiteade kontserdist mõnel uhkel olulisel üritused. Live 8 või Grammy või kellegi pulmad või midagi taolist. Pikemaks kammbäkiks ei anta mingit lootust. Kuigi nojah...oli ju iseenesest tore.
4. Ilmub uus pressiteade maailmaturnee kohta. Eilsed vihavaenlased on äkki suured sõbrad. Nostalgiahuviline publik ostab metsikult kalleid pileteid meeleheitliku õhinaga. Nad tulevad taas!
5. Bänd puhkab aastakese või kaks, tegeletakse "muude projektidega". Viimane tähendab selliste gruppide puhul juba tavaliselt kusagil Kariibi mere saartel peesitamist.
6. Pressiteade uuest turneest. Lubadus: mängime kindlasti kõiki hitte! Nostalgiahuviline publik vaatab, et ai pagan, piletihind on paari aastaga veerandi jagu tõusnud. Ind neid osta on juba mõnevõrra väiksem kui eelmisel korral.
Kriitikud ja need muusikasõbrad, kes veel ikka ka uuemat sorti rockmuusikat ostavad, ootavad suure põnevusega oma vanade iidolite uut plaati. Milleks on nad 20, 30 aastat hiljem võimelised? Kindlasti millekski vägevaks. Loomingulised mahlad hakkavad jälle jooksma. Unustatakse, et bändiliikmed pole viimased kümme aastat eraldi midagi mõistlikku avaldanud. Ühiselt nad teevad kindlasti uuesti rockiajalugu!
Nojah. Tavaliselt ei tee. Kui uus plaat peaks ka ilmuma (viimaste aegade kammbäkkijatest näiteks Blondie), siis ei meenuta selle sisu enam kuigivõrd bändi hiilgeaegu. Ehk on üks korralik laul. Ehk kaks. Tervikuna valdab muusikafänni tohutu pettumus. Miks nad ometi ajaratast tagasi pöörata ei suuda?
Mõnel puhul (näiteks Eagles) jääb see uus plaat sootuks tulemata. Milleks pingutada? Kord kolme aasta jooksul veelkord vanad hitid püünele ja papp jookseb.
Niisiis - kallid Eesti Police'i fännid. Esimesel suurel kammbäkkturneel nad tõenäoliselt siiakanti ei tule. Mõne aasta pärast aga juba kindlasti. Mängivad kõiki hitte. Küsivad võib-olla isegi alla tuhande krooni näo pealt (kuigi kes neid tuleviku hindu teab).
Hea investeering jumalikku muusikasse? Hmmm...
Mark Sutherland, Billboard:
"It's called money," he says. "Essentially that's what a reunion boils down to.
"In most cases, these people can make more money in their old band than they can doing whatever they're doing now."

Tujutuse põhjustest

Täna on meil töö juures koosolek. Mida see tähendab? Tähendab seda, et kogunetakse keldrisse ärakuivatet õhuga ruumi ja hakatakse pisiasjade üle irisema. Irisetakse ja urgitsetakse, tihti minutite kaupa ühelegi otsusele jõudmata. Kõige hullem on muidugi sellel vaesekesel, kes oma probleemiga teiste ette astunud. Tema on omadega puntras ja ootab lahendust. Aga lahendust on palju loota. Tädi bürokraat peab enne ülejäänutega jõudu katsuma ning püüdma oma olematut võimu õige pisut kergitada. Põhiprobleem on sel ajal ammu unustusehõlma vajunud. Aga eks kõvema häälega tädi jääb muidugi enamasti peale ja tunneb oma võidu üle tublisti uhkust. Puntras töötaja? Tema poeb vaikselt oma urgu ilma, et oleks erilist abi saanud. Ja teeb töö ära. Sest teisiti pole võimalik.
Eh, õudne. Minu jaoks eriti, sest koosolekuinimene ma ju pole. Kileda häälega teistest üle ei karju ja harva on mul isegi jõudu küsida, et vabandust, mis siin õigupoolest toimub? Sest ega sest abi ju pole. Urgitsemine jätkub niikuinii.
Ja siis veel küsitakse, mis mind nõnda tujutuks teeb.

Kurva kuninganna lugu

Stephen Frearsi The Queen on kõigile Sõpruses uudistada. Eliisabet Teine ühel hullumeelsel varasügisesel nädalal aastal 1997. Rahva Printsessi surm ja inimeste ennenägematu emotsioonidepuhang nõudsid kuningannalt hoopis tavatut tegutsemist, kiireid reageeringuid ja oma rahvaga suhtlemist. Midagi sellist, milleks Briti kroon tol hetkel sugugi valmis polnud.
Või vähemalt nii meile väidetakse. Tegelikult on kuningliku perekonna tollased mõtted loomulikult puhas väljamõeldis. Kuninganna päevaraamatut, millesse ta filmi jooksul usinalt sissekandeid teeb, ei avaldata tõenäoliselt kunagi. Ja tema 1997. aasta isiklikud vestlused Balmorali jahilossis ema, poja ja abikaasaga jäävad puhtalt spekulatsioonide tasandile.
Hoopis rohkem on teada filmi ülejäänud kahe peategelase, noore peaministri Tony Blairi ja tema nõuandja Alastair Campbelli sammudest sellel murdelisel nädalal. Küllap käsikiri nende kahe sõpradele räägitul peamiselt põhinebki.
Ehkki tõeväärtus on filmil seega nõrk, on ta ometi põnev pilguheit maailma kuulsaima monarhia tegemistesse ja eelkõige kuningliku perekonna suhetesse Briti valitsusega. Ning muidugi ei saa jätta märkida laitmatut näitlejatööd. Helen Mirren näitab veelkord, miks on tegemist ühe meie ajastu suure näitlejaga. Sa ju unustad üsna pea, et sulle näideldakse. Helen Mirren kehastub kuningannaks ja õige pea ta ongi seda.
Mind aga viis see film taas Wikimaailma kondama. Alustasin Alastair Campbellist ja jõudsin välja 1935. aasta üldvalimisteni. Ja 1931. aasta. Ja 1945. aasta... Ning kasvõi näiteks Briti kommunistideni. Ühesõnaga: sisukat tegevust tundideks.
Lisaks veel ühe Inglise kriitiku arvamus The Queenist ja lugu sellest, kuidas Briti monarhe filmilinal varem kujutatud.

Autoga pimeduses

Neljapäeva õhtul sõitsime Haapsallu Grüüne Püünele. Oli üks neid julmalt külmi õhtuid, aga ega ju autos pole vigagi. Sõidad mööda pimedat, tühja maanteed, vaikselt, aga kindlalt köetakse istumine soojemaks, arutad rohelisi asju teel rohelisele kontserdile.
Haapsalu tundus kurvalt mahajäetud, nagu kuurortlinn talveõhtul ikka. Hiiglasuure kultuurihoone ühte tiiba olid kogunenud Alex Lotman, Peeter Jalakas, Tõnu Trubetsky, Allan Vainola ja Jaak Johanson, et veidi tõsist juttu rääkida ja vahele mõned toredad laulud laulda. Kohalikke huvitunuid oli vast kümmekond, neistki mõned ilmselgelt juba erakonna liikmed. Liiga külm õhtu või lihtsalt ükskõiksus nende maailma asjade vastu? Küllap natukene mõlemat.
Aga sellest hoolimata oli huvitav õhtu. Sain taas palju uusi asju teada - eriti, mis puudutab maaelu ja regionaalpoliitikat. Härra Lotmani näol meil nendel aladel suurepärane asjatundja. Kas tasus seepärast tööpäeva õhtul Haapsallu sõita ja keskööks koju tagasi tulla? Ikka tasus. Veidi tarka juttu kulub igaühele ära. Mine sinagi! Sel nädalal Püüned Tartus, Narvas, Võrus, Rakveres ja Kuressaares.

Pimesikumäng tulevikuga

Reede õhtul kogunes Sõprusesse täismaja. Rohkemgi veel. Noored inimesed ikka, sinisilmsed ja rõõmsad. Vaatama filmi, mis sisuliselt endise USA asepresidendi Al Gore'i ettekanne globaalse soojenemise teemadel. An inconvenient truth.
See pole mõnus film vaadata. Ääretult ebameeldiva sõnumiga. Aga nagu Marek Strandberg pärast väikest põlvekivitükkidega trikitamist ütles: uskuge, iga sõna on tõde. Väga valus tõde, tuleb lisada.
Tegelikult on lugu lihtne ja tuntud enamikule meist. Süsihappegaasi sisaldus atmosfääris ja kliima soojenemine kogu maakeral on omavahel seotud. Ja mõlemad kõverad näitavad juba aastakümneid peatumatut tõusu. Tänaseks me oleme jõudnud kriitilisse seisu. Sisuliselt oleme otsuse lävel: kas võtta midagi ette praegu või arvestada teadmisega, et elu nagu me seda oleme tundnud, Maal ei jätku.
Konkreetne hirmustsenaarium Eestile? Gröönimaa jääväljade sulamine ja Golfi hoovuse peatumine. Meie pisut veider saatus globaalse soojenemise mõjul võib olla hoopis jääaeg Läänemere kallastel.
Al Gore käib mööda maailma ringi ja kasutades oma aastakümnetega kogunenud poliitilise esinemise oskust, püüab inimestele aru pähe panna. Muidugi pole see lihtne. Tavalist inimest vaevalt õnnestub pelgalt teaduslike faktidega veenda. Jah, teadlased on ühel meelel olukorra tõsisusest, aga mis minul sellest abi? Mina pean homme tööle minema, et oma peret toita. Pean kuidagi talvel oma kodu kütma. Pean mõistliku hinnaga toitu ja esmatarbekaupu hankima. Ma tean ju hästi, et kõik see suurendab tõenäosust, et... Aga mis parata.
Tegelikult saab igaüks ühtteist teha küll. Aga ega üldisemal tasandil nendele eelmistele küsimustele seegi film selget vastust anna. Ei saagi anda. Kuigi "Ebameeldiv tõde" püüab inimestesse külvata lootust, et nad suudavad hirmsad tulevikustsenaariumid igapäevaeluliste otsustega ära hoida, on seda tegelikult palju loota. Naabrimees jätkab ju nagu ennegi. Ja ületeenaaber samuti.
Al Gore'i loengut vaadates süvenes minus veendumus, et millegi globaalsel tasemel muutmiseks on vaja selgeid ja konkreetseid poliitilisi otsuseid. Mida suurem riik, mida suurem saastaja, seda vältimatumad need otsused on.
Eesti selged ja konkreetsed poliitilised otsused on samuti olulised. Ja just selle nimel ja sellepärast Marek Strandberg ju reede õhtul kohal oligi. Ega pole vaja küll sellepärast kedagi valida, et natukene rohkem raha igakuiselt kätte jääks. Saan täiesti aru inimestest, kes selliste valimisloosungite pärast oma häält põhimõtteliselt ei anna. Aga ei, see on vale. Valida tuleb ikka selle nimel, et jääksime ellu.

Iraani sõda ähvardab

Eileõhtusel ETV valimisdebatil püüdis tuntud kõiketeadja Sven Mikser väita, et tema "allikate" kohaselt Bushi administratsioon Iraani rünnata ei kavatse.
Joschka Fischer on märksa ettevaatlikum:
Unfortunately, this danger is all too real. Since the Bush administration views Iran’s nuclear program and hegemonic aspirations as the major threat to the region, its new strategy is based on a newly formed undeclared anti-Iranian alliance with moderate Sunni Arab states and Israel. The nuclear program is the dynamic factor here, because it will set a timeline for action.
Alex Lotmanil on igal juhul tuline õigus: veel ühte sõda meie kallite liitlaste kõrval ei peaks Eesti enam läbi tegema. Loodetavasti on ka kõigil Euroopa Liidu riikidel seekord mõistust sellest eemale hoida.

Kibekülma õhtu tuled

Kõndisime siin Nõmmel veidi ringi, külm ninast näpistamas ja asetasime lumme küünlaid.

Inimesed on kolelaisad

Eile hakkasin mõtlema, et mida töö juures kogu selle hulga vee plastpudelitega tehakse, mis koosolekutel ja koolitustel tühjendatakse. Mul oli tunne, et sekretär lihtsalt viskab need minema. Ja see tunne ei petnud mind.
Igatahes sain ma täna peale selle, et minu üle rohkelt nalja visati ja lõõbiti, ka abiväge. Leiti koht, kus seda pudelitemassi ladustada (ikka sadu pudeleid kuus) ja sekretär oli nõus need pudelid mulle andma, prügikasti viskamise asemel. Minu töölaud saab nende vahelaud olema. Eks elu näitab, kas see oli mõistlik, kuid mujal neile kohta ei ole.
Lisaks lubasin, et kui viin need meile nurgapeale taaraautomaati, siis ostan puhketuppa midagi head. Näiteks mahlapressi kõrvale hulga apelsine. Kord kuus. Kergemeelselt antud lubadus...?

Öökapp, õigemini riiul

Ehmatusega avastasin, et mul on terve hunnik raamatuid öökapile oma järge ootama jäänud. Olen alati arvanud, et raamatuid ma pooleli ei jäta. Loen lõpuni, isegi kui see seda väärt alati pole. Teagi, miks ma seda heaks jooneks olen pidanud.
Üldiselt mul varem oli küll sedasi, et haruharva jäi raamat pooleli - seda küll pigem lugemisnälja tõttu. Võisin ühe käe sõrmedel üles lugeda, et millele mu hammas ei hakanud. Aga kunagi oli selline aeg kus ma igasugu jura lugesin, eriti tagantjärele mõeldes. Iga viimase vanaema soovitatud ajaloolise romaani. Enamasti olid need neidudest, kes "eksisid teelt" ja said varases nooruses lapse - küll see elukäik läks neil siis alles konarlikuks. Muidugi. Tagantjärele sain vanaema pedagoogilisetest kavatsustest aru (pealegi ei osanud kohaliku külaraamatukogu juhataja oma riiulitelt alates mu 8. klassist ühtegi ulmekat leida...). Ei tea, kui kaua ma ükskul saarel ilma lugemismaterjalita peaksin olema, et tõelist rõõmu tunda randa uhutud "Inimlaps Ditte" sugusest raamatust...
Kes teab, ehk piisaks juba nädalaski.

Aga pooleli on esmajoones Johnny Cash "The autobiography", Xaviera Hollanderi "The Happy Hooker". Siis M.J. Smithi "Kui ütlen ei, siis tunnen end süüdi" (arvasin selle kasuliku ja huvitava olevat, kuid hoolimata selle suhteliselt söödavalt-ladusalt kokku pandud tekstist seisab) ja Underhilli "Miks me ostame. Ostuteadus" . Lisaks peotäis ajakirju National Geographic - just see parem ports :) astronoomiaalaseid lugusid sisaldavad numbrid. Ja viimane Horisont. Ning uuem väljaanne Kaupoeg Puhhi lugudeseeriast - lapsena ei fännanud, mõtelsin, et ehk meeldiks tänapäeval enam.

Aga samas olen ju ka midagi ometi läbi saanud.
- Mikita "Kirsiõieturundus" (aitäh, R!)
- Martini "Troonide mäng" (millega seoses meenub mulle kohe, et teine osa sai ju elektrooniliselt hangitud, aga kõvakettal ta kopitab)
- Hargla "Roos ja lumekristall" - tore oli!

Kuidagi kaob see aeg kuhugi ära ja lugemine on natuke kõrvalisemaks jäänud. Omal ajal ei saanud ma aru, et kuidas ema mulle ütles, et tal pole selleks aega. Ma arvasin, et ega talle see lugemine siis ikka nii palju ei meeldi kui mulle. Aga nüüd liiguvad asjad samas suunas. Vaikselt. Aga kindlalt.

***

Eneseabi ja käsiraamatud mulle eriliselt peale ei lähe. Minul on raamat kindel paik, kuhu on lapsest saadik olnud hea sukelduda ja unustada kõik muu. Nüüd siis näiteks töömuredest lahti saada ja alustada järgmisel päeval puhta(ma) lehena. Selleks on hää ilukirjandus. Eriti muidugi SF. Mõistagi on vajalik teatav kriitiline kogus - eelpoolmainitu on liig väike.

On see võimalik?

Tänahommikune Emori uuring jahmatas korralikult. Roheliste toetus on tõusnud kõrgemale kui ma eales oleksin julgenud loota. Uhke poolehoidjate protsent kõrgharidusega inimeste seas teeb erilist rõõmu.
Muidugi pole õige enne õhtut hõisata. Need protsendid muutuvad veel palju. Aga vähemalt mina loodan ja usun, et ka viimasel minutil otsustajate seas on rohelistel poolehoidjaid omajagu. Nii et miinimum-(ja ühtlasi ka maksimum-)eesmärk: Riigikokku pääseda tundub õnnestuvat.
Neljapäeval Haapsalus Grüüne Püünel kohtume!

"Mõõdukad" islamiriigid

Mai Yamani kirjutab Guardianis, et nn mõõdukate islamiriikide liidrid on tegelikult piinamisi ja riigimõrvu sooritavad fanaatikud. Ometi on lääneriikide avalikkus valmis nende tegusid taluma ja Egiptuse või Saudi-Araabia despootlikke valitsejaid oma sõpradeks pidama. Sest on ju hullemaid. Või kas ikka on? Need nii-öelda mõõdukad valitsejad pole mingid demokraadid, nad lihtsalt ei hakka vastu ja sõltuvad igas suhtes Ameerika heatahtlikkusest. Ja seda viimast naudivad need valitsused täiel rinnal.
Amnesty Internationali kirjeldus Saudi-Araabiast on paljuütlev: "there are no political parties, no elections, no independent legislature, no trade unions ... no independent judiciary, no independent human rights organisations. The government allows no international human rights organisations to carry out research in the country ... there is strict censorship of media within the country, and strict control of access to the internet, satellite television and other forms of communication with the outside world."
Veel mõtlemapanevaid artikleid tervest maailmast leiab siit.

Kevadilmakene rasvatihase lauluga

Ei pannud mind vahepeal siia kirjutama ei pahameel Von Krahli peale, et nad sellist saasta oma katuse all etendavad (Faust), ei mõningane rahulolu Plazas nähtud Allikaga (sest sellist kosmoselaeva pole ma enne kohanud; puud küll, aga mitte sellist) ega ka eilne Paabel (oli vaadatav ja mõtlemapanev ning samas ka visuaalselt nauditav).
Aga mis mind siis pani blogima? Ei tea :)

Kunagi olnud mõttest iga päev uus õppetund kirja panna pole midagi välja tulnud, aga natuke siia endale meenutuseks:
- Nagu see alati on nii olnud, on ka edaspidi: kui ise ei tee, siis ei tee keegi
- Mufti suudab 15-20 cm lumes päris edukalt liikuda
- Mõnigi varem ebameeldivalt üllatanud inimene võib sind ikkagi tulevikus positiivselt ka üllatada
- Vanemaid ja kogenenumaid tasub kuulata. Tõesti.
- Varem korduvalt oma naha peal tõestuse leidnud kuid ununenud (või laiskuse tõttu tähelepanuta jäänud): 2 korda nädalas ujumas käimist mõjub tõesti enesetundele hästi. Eriti hommikul peale tööd – kuid tänahommikune oli ka hea (3.kord sel nädalal isegi). Kogu rahvas istus mullivannis (6 tavapärase maksimumi asemel 10), duširuumis (8 asemel 25) ja saunas. Bassein oli tühi – mis sobis mulle suurepäraselt!
- Kunagi on ikka esimene kord, kui Linnateatrisse soovitud etendusele kohe esimesel korral pileteid ei õnnestu bronnida.

A buzz

Kunagi palju aastaid tagasi oli internetis üks selline lehekülg, millel sai asjatundjatelt igat sorti küsimustele vastuse. Ammu enne Wikipediat. Abuzz oli tema nimi. Pööraselt huvitav tundus. Just katsetasin, kas on veel tänagi olemas. Ei ole.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma õigupoolest kirjutada. Hakkasin hoopis mõtlema, miks täna kobarmügarikus nähtud "Paabel" minu pea küsimusi täis laadis. Ja miks see film mulle nii tohutult meeldis. Kas lihtsalt sellepärast, et armastan sellises laadis lugusid: kogu maailm on üks ja inimesed olenemata rahvusest põhiolemuselt sarnased?
Või on selles tõtt-öelda vägagi nutikas stsenaariumis peidus midagi sootuks enamat?
Isegi kui neile küsimustele ei leia kohe vastust, siis nii mõndagi sai siiski selgeks. Näiteks et nn terrorivastases sõjas on kättemaks määratult olulisem kui ohvri aitamine. Või siis, et Ameerikas, seal vabade maal, otsustab nahavärv ikkagi määratult palju. Ja ega teismelise üksindusetundele polegi ühtegi rohtu. Ei.
Lisaks nutikale käsikirjale hämmastas "Paabelis" detailide täpsus. Alejandro Gonzalez Inarritu suudab ühesuguse veenvusega kujutada nii kurttumma maailmapilti kui keskealise daami kuumust õhkavat ängi kõrbes.
Superstaarid Pitt ja Blanchett olid justkui ülearused trofeed nii kaasahaarava loo juures. Mitte, et nad halvasti oleksid mänginud. Aga "Paabel" sellist Ollivuudi pitserit tegelikult ei vajakski. Aga kui niimoodi film rohkem vaatajaid ja ilusamaid auhindu kaasa toob, siis miks mitte. A buzz is still hanging around.