Ainult lihtne soldat

Prints Harry on teeninud kaks kuud Afganistani kurikuulsas Helmandi provintsis.
Eesliinil. Diana oleks oma poisi üle uhke.

Kaltsudes impeerium

Paistab, et ma kuulan neil päevil pidevalt The New Pornographersi albumit "Challengers". Armusin sellesse Vancouveri bändi mõned aastad tagasi kui "Sing The Spanish Techno" BBC kanalitel ringe tegi.
Uutel pornograafide ridades on kaks laulukirjutajat ja koguni neli solisti, mis annab bändi lugudele mitmekülgsust ja värskust. Ja muidugi Kanada muusikutele omane teistsugune vaade Ameerikale, mida vägagi kõrgelt hindan.
Mõned juutuubid nautimiseks:
Võrratu Sing Me Spanish Techno.



Challengers, lauljaks Neko Case.
Danny Bejari kirjutatud New Yorgi ülistus "Myriad Harbour".
Lettermani show's bändi liidri A.C. Newmani juhtimisel.

Oh sa armas aeg

Täna on eriti vastik päev. Peamiselt selletõttu, et olen miskipärast üleni kange. Selg ja jalg ei taha sugugi kiiremaid liigutusi ette võtta. Pealegi pean tööl täna ebameeldivate asjadega tegelema.
Aga juba paari päeva pärast võtame Jutikuga ette kohaliku keskklassi lemmikajaviite -reisime siinsest nn talvest soojale maale. Nädal Lanzarote saarel, kuhu ilmavanad pakuvad umbes 25 kraadi ümbrusse jäävat suvesooja. Huh, see kõlab peaaegu hirmuäratavalt ning muidugi harjumatult.
No tore on. Reisida on mulle ikka meeldinud. Mis mind sootuks vähem innustab, on kaks korda kuus tundi lennukis. Selle kuramuse kange põlvega. Ja näen muidugi juba vaimusilmas lennujaamades looklevaid turvakontrolli järjekordi. Aga eks mu suur kere ole varemgi vastu pidanud. Peab seegi kord.
Võib-olla on seda reisi siiski väga vaja. Tunnen ennast siin kuidagi ahistatuna. Iseenda peas omale peale surutud kohustusi olen püüdnud küll järkjärgult vähendada, aga neid on veel enam kui küll. Seal kaugel ei pea neile eriti mõtlema. Või mõelda muidugi võib, aga ette võtta pole õnneks midagi.
Äkki õnnestub see peas lõputult tiksuv kell mõneks päevaks peatada? Või vähemalt pisut vaiksemaks sundida.

Uhke filmiaasta Oscarid

Mis ma ikka meistriga konkureerin, Peter Bradshaw ütleb kõik, mis oluline.
Coenite võidufilm on pealegi mul veel nägemata. Day-Lewis sai selle, mis talle kuulub, prantslanna Cotillardi pisarad olid õhtu tipphetk ning Tilda Swintoni auhind tegi mulle samuti suurt rõõmu.
Seda peab küll ütlema, et tseremoonia ise ei pakkunud sedapuhku eriti kütkestavat elamust. Oleksin lootnud, et äsja oma pika streigi õnnestunud lõpetanud lugudekirjutajad on paremaks võimelised.

Naftast vereks

"There will be blood" ehk "Veri hakkab voolama" on tõesti väga hea film. Minus tekitas ta ehk veidi pentsikuid mõtteid, mida teiega siinsamas jagada püüan.
Kõigepealt muidugi asjaolu, et P.T. Anderson mõistab hukka mõlemad sambad, millel Ühendriigid seisavad: edasipüüdlikkuse ja silmakirjalikkuse. Nii taltumatu iha saada kaaslastest rohkem mammonat kui lõputu vajaduse õpetada teistele, kuidas nad elama peavad.
Daniel Plainview ei ole läbinisti halb. Ta tõsi, vihkab inimesi. Aga selles suhtes pole vähemalt minul keeruline temaga samastuda. Inimesed on ülemäära keerulised. Kuid teatud hetkeni on Danielis inimlikkust küllalt tallel. Lapsendatud poiss on talle oluline. Tõsi, mitte nii oluline kui nafta. Aga tähtis siiski. Perekond tundub Danielile müstilisel moel eluliselt vajalik.
Kuni reetmisteni. Poiss reedab Danieli vigastada saamisega, venna ähmane vari kaob kiiremini kui ta kummitama saabus. Ja siis hakkab veri tõeliselt voolama.
Kogukonna jutlustaja Eli on Danieli jaoks vaid tühine putukas. Putukas, kelle lömastab kergesti mammona ning Danielil pole vaja muud kui anda suure mõnuga viimane hoop. Maksta kätte silmakirjalikkuse reetmise eest.
Sügavalt õnnetu inimene on Daniel muidugi. Kuid mitte õnnetum kui teda ümbritsev maailm. Daniel ja maailm saavad omavahel väga hästi läbi. Egoism on siinkandis jumal.
Daniel Day-Lewisele palun Oscar. Vaimustav.

Ilmaelu

Eile tormise mere ääres jalutades olin tõeliselt rabatud, et on veebruar ja iseseisvuspäeva nädalavahetus. Päike täies taevas, männivarjud nagu südasuvel ning viis kraadi sooja.
Ei mäleta sellist veebruari. See kuu on pea alati külm olnud. Kunagi ülikoolis logelemise aegadel üheksakümnendate esimesel poolel mäletan küll ühte mõnusalt sooja päikesega hetke. Päev või paar enne iseseisvuspäeva. Laia tänava keldrikohvikus veedetud tunni järel õueminek tundus õnnistusena. Kevadet oli õhus ja ma olin noor. Mis siis, et maa läbini jääs ja lumi helkis. See oli toona ainult hetk, külmad naasesid juba järgmisel päeval.
Sel aastal on kõik teisiti. Talv on meid justkui maha jätnud.

King Kongi jälgedel

Aina harvemini tuleb minuga ette, et mõni telerist tulev lugu suudab endasse haarata. Kõike on juba justkui kuuldud ja nähtud, olen vähehaaval muutunud sellel lõputu info ajastul tuimaks nagu puutüvi. Innutuks informatsiooni suurkulutajaks.
Aeg-ajalt tuleb ette erandeid. Näiteks täna Animal Planetist nähtud BBC loodusfilm mõjus pea jumalikult. Kaameramees Gavin Thurston rändas koos kaaslastega kaks aastat Kongo vihmametsades, püüdes filmile tabada suure ja kurja tasandikugorilla eluviisi. King Kongi eeskuju oma. Ta avastas inimesele seni tundmatuks jäänud maailma, mis on kõike muud kui jõhker või kuri. Leidis Kongo puutumatutest vihmametsadest loomade oaasid, kus loodus veel inimkäte ulatusest väljas harmooniliselt toimib. Kas pole imeline, et sellel lootusetult rikutud maamunal veel midagi sellist eksisteerib?
Kes teab, mis on Kongos muutunud pärast selle filmi valmimist aastal 2002. Aga BBC loodusdokumentaalid pakuvad aeg-ajalt maagilise tunni. Mäletan seda juba lapsepõlve Soome TV laupäevaõhtutest. Ja täna avastasin taas.
Tasandikugorilladest veidi lähemalt.

Üldjoontes tasapisi

Ei jah, kultuurilist meelelahutust on omajagu olnud. Sõbrapäeva õhtul maabusime näiteks üpris veidras hotellirestoranis Endla tänaval. Pole seda sorti koht, kuhu mina üldjuhul satuksin, aga boonuseks oli Bonzo suupillil ja kitarril. Suur mees, kes laulab südamega ja südamest. Tal endal vast ka seal rootsikeelse jutuvada vahele just mugav laulda polnud, aga tegi seda siiski kõigi oma oskuste vääriliselt. Isegi kaverid Joni Mitchellilt või Tom Waitsilt olid perfektselt valitud ning asjaolu, et üks Rootsi turist arvas heaks salvrätiku küünlast põlema panna, ei heidutanud kõrvarõngastatud trubaduuri sugugi.
Laupäeva õhtu oli Linnateatri päralt. Millegipärast arvasin, et "Nii see on (kui teile nii näib)" on sisukam tükk, aga ei lasknud eliitteatri näitlejad sest kerglasest salongikomöödiast sugugi häirida. Nemad tegid ikka omamoodi vahvalt. Lavastuse staar on tegelikult akrobaadioskustega "lavastuse juht" Elisabet Tamm. Jutik ei saanudki grimmi alt sotti, kellega tegemist. No mina olin muidugi kavalehelt ära vaadanud. Südamest meeldisid ka veidi vanema generatsiooni daamid Eespäev, Reemann ja Lamp, rääkimata alati vaimustavast Kalju Orro. Andke nüüd ometi Kaljule üks peaosa ka, tõesti huviga vaataksin!
Üks kaaslastest sai Indrek Sammuli pildi ja täiusliku elamuse, teisest tegi härra Orro endast polaroidi. Tasub ikka esimesse ritta piletid võtta, seal juba igav ei hakka.
Eile põrutasime sadu kilomeetreid edasi-tagasi. Hommikul Otepää taha ja hilisõhtul Tallinna tagasi. Ning kuulasime viimaseid musaoste. Vana lemmik Subdudes hiilgab uusimal Street Symphony albumil hinge tungiva souli, cajuni, folgi ja rocki seguga. Tshekkige ometi New Orleansile pühendatud Poor Man's Paradise'i! Now that's the spirit:
Ain't got nothin' in my pocket
I got holes in both of my shoes
Ain't got nothing in my pocket
But if I did, i'd give half to you
Ja siis laulab k.d. lang just nagu alati oma kauneid lugusid ja The New Pornographers näitab, miks Kanada on hea uue muusika süda ning siis veel Steve Earle ja Waterboys ja Nada Surf. Oli meeleolukas reis.

Kirtana Rasa

Ka tänavu andis fonogrammitootjate igavesti kehtiv andmebaas võimaluse Eesti Muusikaauhind 2008 hääletuses osaleda. Hästi tore, sest avastasin nüüdsama hiiglama vahva Eesti bändi, millest varem kuulnudki polnud: Kirtana Rasa. Mõlemad MySpace'i lehel olevad laulud meeldivad sedavõrd, et tuleb ka bändi läinud sügisel ilmunud esikplaat hankida.
2007. aasta Eesti muusikast mul muidu rohkem märksõnu polegi kui Kreatiivmootor ja Bonzo. Paar Liisi Koiksoni lugu tundusid ka päris armsad ja vanast mälestusest üks Smilersi uuem hitt. Nüüd vast saite aimu, kelle poolt muusikaauhinnal hääled andsin.

Tänane...

...muusikaelamus. Video on tore animatsioon sündmustest, mis aset leiavad kui surnuaias piknikku pidama hakkad.
Samas närib mind kahtlus, et see Morcheeba "Enjoy The Ride" refrään on kahtlaselt sarnane ühe teise laulu omaga, mille katke mul isegi peas keerlemas. ...take me home... Aga ei suuda autorit tuvastada.

Guru lahkumine

BBC teatab, et Indias on surnud kuulus guru Maharishi Mahesh Yogi. Joogalendajatel ja loodusseaduste austajatel oli kunagi toetajaid Eestiski. Osalesid nad ju lausa valimistel. Tõsi, viimasel ajal pole neist enam midagi kuulda.
Mulle seostub Maharishi muidugi biitlitega. Biitlite lugu korduvalt ja põhjalikult tudeerijale on neliku 1967. aasta India seiklused hästi teada. Kuigi gurus pettusid nad õige kiiresti. Teised peale armsa George Harrisoni. Aga George ongi alati olnud mu lemmikbiitel.
Maharishi, kes väidetavalt pea 100-aastaseks elas, oli muidugi ka osav ärimees ning lõikas oma õpetustest rohkesti kasu. Igatahes väärib ühe kuuekümnendate ikooni lahkumine tähelepanu. Laseme toredal karvasel George'il Maharishi auks laulda.

Rahulolevad ülikonnad, na na, na na

Hommikul olid ülikonnad CNN-is otsekui arust ära. Sülge pritsides vahutati superteisipäevast, mis pidid selgeks tegema USA presidendikandidaadid. Ei teinud ta selgeks midagi.
Demokraatide seas võitis Barack Obama suurema hulga osariike, nende seas ka sellised hirmsad paigad nagu Utah ja Kansas, kus demokraatide toetajaid pisikene vähemus. Aga võimsad ja rohkete delegaatidega New York, New Jersey ja nähtavasti ka California lähevad proua Clintoni kaukasse. Ja nii on Hillaryl delegaate rohkemgi kui meedialemmikuks tõusnud Barackil. Kõik on aga endiselt lahtine.
CNN-i ülikonnad on demokraatide valimisvõitlusest lausa vaimustuses. Nad ei vihka teineteist! Ei mingeid mahategevaid telereklaame! Räägitakse olulistel teemadel!
Vabariiklaste seas usk edusse muidugi ei kao, sest vastane riskib metsikult, jättes valge keskealise mehe monopoli punastele. Keskele kiskuvate vaadetega John McCain on pärast eilset selge liider. Mis on muidugi ülejäänud maailma jaoks suur kergendus. Fundamentalistide rohke häälesaagi pärast kemplevad Huckabee ja Romney peavad nüüd ülikondade arvates otsustama, kumb jätkab ja kumb tagasi tõmbub. Sest muidu see neetud "liberaal" võib tõesti vabariiklaste koha endale näpata.
Ülikonnad jätkavad rõõmsa näoga vahutamist veel kaua, sest kampaania on tõesti huvipakkuv tänavu.

Mida me tegelikult tähistame?

Kui Von Krahli "Harmoonia" kohta muud öelda pole, siis ühes suunas viis ta mu mõtted küll. Sellele Eesti 90. juubelile, millest sel kuul kellelgi pääsu pole. Kui niiviisi austame oma riigi loojaid, siis on see aus ja õige tegu. Aga omaenda saavutuste korduv taevani kiitmine on asi, mida ma enam sugugi heaks ei kiida. Sest meie riigis, lääne ühiskonnas laiemalt on selleks liiga palju valesti. Aeg oleks ükskord silmad avada ja tõelisusele näkku vaadata.
Selles mõttes on "Harmoonia" meeldetuletus omal kohal. Teine asi see, et näidend ise koledasti ebatasane. Vägivallastseenid ei suuda filmidega üles kasvanut jahmatada ja pikk Soome prostituudi monoloog kuuluks nagu hoopis kusagile mujale. Vahepeal loetakse lausa moraali. Samas küünlavalges intiimses õhkkonnas ette loetavad utoopiad mulle meeldisid.
Von Krahli trupp on nagu ikka oma tuntud headuses. Aga jah, tõsiselt läbi raputada ning ihukarvu püsti jahmatada tundub aina raskem. Ehk peaks valima mõne teise lähenemisviisi? Praegu tundub, et kalli Von Krahli tipphetked jäävad vägisi mõne hea aasta taha.
Aga - Eesti 90. juubeli tähistamiseks kärab paar tundi seljavalu kannatada küll.

Plaadiveidrik

Just äsja keerles mul siin vinüülimängijas Bobby Kingi ja Terry Evansi "suur must" Live & Let Live, mis originaalis välja antud kunagi kaheksakümnendate lõpul. Minu vinüülkoopia on 1991. aastal välja andnud Venemaa Ühinenud Evangeelse Luterliku Kiriku rock'n'rolli kaupade tootmise keskus. Ausõna! Juures veel tore logo kirjaga consummari in unum, St. Petersburg.
Mis oli Venemaa luterlastel pistmist härrade Kingi ja Evansiga? Need kaks vägeva lauluhäälega kutti olid nimelt elava legendi Ry Cooderi taustalauljad. Kõne all olev album ongi välja antud Cooderi abiga: suure meistri maagilised kitarrihelid saadavad iga laulu. Ja kuigi mõnes laulus on tõepoolest viiteid jumalale, siis tegemist on täiesti ilmaliku muusikaga, mis mitte mingil juhul pole gospel.
Ja see pole ainus selline plaat, mida Venemaa Luterlik Kirik 90-te algul avaldas. Mäletan ka näiteks Louisiana muusiku Bobby Charlesi albumit. Igal juhul võite ette kujutada minu hämmastust kui neil aastatel ühes kahest Tallinna toonasest plaadipoest neid plaate riiulis nägin. Kingi ja Evansi albumi puhul on tegemist tõepoolest suurepärase muusikaelamusega. Vinged rulluvad laulud, lauljaduo rämedad hääled ning muidugi fenomenaalsed taustamuusikud. Teadjale ütlevad lisaks Ry Cooderile üpris palju ka sellised nimed nagu Jim Keltner või Spooner Oldham. Aastal 1991 oli peale Soome raadiost lindistamise mõeldamatu sellist musa Eestist mingil teisel moel kätte saada. Nii et sügav kummardus Venemaa luterlaste rock'n'rolli osakonnale.
Aga ikkagi jääb mind vaevama - miks?

Asjalik ajaviide

Michael Clayton on vaadatav põnevik, mis näitab meile George Clooney't veidi ootamatus valguses. Keskealine võlgades siplev luuser ei peaks ilueedist Clooney roll olema. Aga loomulikult on ta fantastiline, süngelt usutav. Lugu ise ehk nii usutav pole, aga haarab kaasa nagu niuhti.
Peategelane Clayton töötab probleemide lahendajana tohutus õigusbüroos. Kahjuks ei suuda ta kuidagi korda seada oma elu. Tüüpiline olukord muidugi. Büroo bossi kehastav Sydney Pollack on muuseas rõõm silmale nagu alati. Aga põhimõtteliselt on see ühe mehe film. Nukker Clooney veedab kõik kaks tundi mustas ülikonnas ja on algusest lõpuni liikvel.
Filmis on ka pisuke roheline viide. Claytoni ja co kliendiks on suur pestitsiide valmistav firma, mille kapis peitub väga õudne luukere. Luukere avalikkuse ette toomine pole esialgu Claytoni eesmärgiks. Hoopis vastupidi. Kui vaid kallis klient juriste ennast kimbutama ei hakkaks.
Uskumatu mõelda, et juba ligemale 15 aastat on möödunud sellest kui meie kinodesse hakkasid jõudma värsked Hollywoodi filmid. Üks esimesi oli võrratu põnevik Firma Tom Cruise'iga peaosas, mida toona südamest nautisin. Paralleel Firma ja Michael Claytoni vahel tuli minu mõtetesse eile õhtul kinost lahkudes. Teema ju veidi sarnane ja intensiivset, järelejätmatut pinget on mõlemas õhus esimestest kaadritest viimasteni.
Ma ei ole eriti kursis, on's Michael Clayton Oscari kandidaatide seas favoriit või mitte. Ühe kujukese võiks filmile küll anda. Filmilindi kokkulõikaja vääriks ehk seda kõige rohkem. Kummardan. Michael Clayton on asjalik ajaviide.

Keskpäeval ristteel

Meie asutuse valvelauas seisab suur paks kaustik. Iga päev kannavad usinad töötajad nendele lehekülgedele oma tuleku ja mineku.
Kujutlen steriilset arhiiviruumi, kus neid väärtuslikke ürikuid hoitakse. Kaustik kaustiku peal, riiul riiuli järel, kõik kenasti kronoloogilises järjekorras. Täis kümnete inimeste päevi, kuid, aastaid.
Ma pole sinna valvelaua kaustikusse aastaid silpigi kirjutanud. Ja mitte keegi ei hooli sellest, mitte keegi ei kontrolli. Ometi on kaustik alati seal laual avatud ning usinaid kirjatöö tegijaid rohkem kui küll. Sajad tuhanded allkirjad, mis müüvad ära päevad, tunnid, minutid. Kuradile.

To communicate without talking

Täna tundub kõik aeglane. Isegi mõtted venivad peas nagu vana magnetofonilint.
Kuulan Robbie Robertsoni ja unistan paigast, kus on võimalik suhelda sõnadeta. Kõrvalisest tantsuurkast, mis moondab mehe naiseks ja naise meheks. Seal pole kuulda muud heli peale pulsseeriva rütmi ning valitseb kehakeel.
Ma ei tahaks seal üldse tantsida. Tahaksin nähtamatuna kohal viibida ja inimesi jälgida. Tundmatu vaatleja keset kirede ja tunnete möllu. Ise muusikat kuulmata, vaikse varjuna pimeduses.

Tehnika abiks hajameelsetele

Vaatasin täna imestusega ülemuse ust (kes haigena kodus), kuhu oli meie IT-inimene jätnud kollasel märkmepaberil soovi, et temaga ühendust võetaks. Ju ta siis teadis, et ülemus siiski täna korraks oma toast läbi lubas tulla.

Ma saaks aru, et kui see oleks olnud mõni meie pealt 40-t töötaja. Aga tehnika võiks ju elu kergemaks teha - see paberilipik võis ju sealt ära kaduda. S

ellelt töötajalt oleks ma oodanud pigem taolise teate sms-imist. Oleks justkui kindlam tundunud - saadetud ja kohal inimese käes. Vähemasti mulle. Aga maailm on kirju.

***

Ammugi olen tahtnud kiita Google kalendrit. See on kole käepärane igasugu asjade meenutamiseks. Näiteks sünnipäevad ja igakuine veenäidu teatamine korteriühistule. Ja kõige mõnusam osa on see, et peale kalendrisse sündmuse kirjapanemist (piisab vaid paari välja täitmisest, kõike ei pea ju alati) saab tellida endale SMS-teavituse. Ja nii tulevadki kõik olulised meeldetuletused supsti taskusse! Ja õigel ajal.

Ja teine asi, mida ma olen ammugu kiita tahtnud, on Papagoi kõnememo. Etsi perekonnas on teisigi põnevaid tegelasi, kuid seda olen ise kõige enam kasutanud. Situatsioonis, kus meenub oluline asi ja pliiatsit pole või ei viitsi otsida - telefon on kohe käepäraselt. Helistad ja loed mõtte "linti". Nii ongi tunnikese või paar pärast arvuti taga maandudes oma jutt mp3-na postkastis ootamas ja ennast meenutamas.

Janet, tema hõõguvad juuksed ja päris oma planeet

Janet Jackson laulis kunagi nii intrigeerivalt laulus "Nasty Boys":
Im not a prude, I just want some respect
So close the door if you want me to respond
Cause privacy is my middle name
My last name is control
No, my first name aint baby,
Its janet... ms. jackson if youre nasty

Ajad on teised ja üle neljakümnesena laulab see daam üksnes seksist. Ei mingit privaatsust ega khm "kontrolli". Kaugelt rängema ja minu kõrva jaoks sobimatuma biidi taustal kui varem. Guardianist võib lugeda Ms. Jacksoni uusima video Deadline metsikult lõbusat semiootilist analüüsi.
Tea, mida Sigurd Einarsson või Einar Sigurdsson oleksid Janetist arvanud. Milline haruldaselt hea uurimismaterjal, kulla semiootikud!