Teater, mis ei valmista pettumusi

Ronisime ühel pimedal õhtul jälle Linnateatri Taevalava äärde. Kohe otse nina vastu lava, esimesse ritta. Presnjakovite "Ohvrit mängides" oli vist küll viimane praegu repertuaaris tükk, mis selles majas veel vaatamata.
Ma kipun sellest põlvkonnast olema, kes Vene päritoluga asjadesse ikka teatud eelarvamusega suhtub. Pole minus tekkinud nostalgiast lapsepõlve nõukaaegade vastu ega millegipärast ka sügavamat huvi praeguse Vene kultuuri suhtes. Võib-olla seetõttu see näidend mõjuski üpris värske ja uudsena.
Vene mõjutustest hoolimata on see vist pigem lääne teatritraditsioonide alusel kirjutatud tükk. Miilitsad, maffia ja ühiskonnast võõrandumine on tõsi küll teemad, mida Vene dramaturgiast ootakski. Aga vist mitte päris nii tänapäevases vormis. Venelaste side globalisseruva maailmaga on ju täpselt sama valulik kui meilgi.
Igatahes on mõnus vaadata hästi kirjutatud näidendit selge tegevusliini, alguse, keskpaiga ja lõpuga. Ja pagan küll, laval toimuva usutavus oli käegakatsutav.
Linnaka näitlejate taset me ju teame. Noormets, Ojari, Ermel, Orro, Simmul, Raag, Eespäev oma tuntud headuses. Metsur, Järvis ja Vannari on selles teatris töötanud terve igaviku. Uustulnukad Võigemast ja A. Eelma sobivad hästiõlitatud ansamblisse nagu valatult. Mart Toome miilits on lihtsalt vaimustav naljanumber. Indrek Ojari ja Andero Ermeli kurjategijad vähemalt sama head. Ning Võigemasti traagiliselt sõltumatu üksik hunt väga tänapäevane tegelane.
Kultuuri kirjeldamise õudus ehk kiituse üleküllastumine on kätte jõudnud. Linnateatris kõlbab kõike vaadata, aga "Ohvrit mängides" paistis mulle isegi asisem tükk kui mõnedki teised mängukavas püsivad lavastused - "Nõks", "Päike soojem, taevas sinisem", Nii see on (kui teile nii näib)" või "Murdlainetus".
Kolm uut lavastust on seal majas kohe valmimas. Eks näe, millal pileteid saada õnnestub.

All the ducks are swimming in the water

Ja seda vett on täna hommikul Schnelli tiigi äärsetel radadel tõesti palju. Partide pläterdamise pidu! Päris mõnus on neist mööda jalutades jälgida, kuidas viimased lehed puudelt langevad.
Ainult sellest ei saa ma sugugi aru, miks enne poolt üheksat Tallinna jõudev elektrirong kolme vaguniga olema peab. Rahvast jätkuks lahedasti nelja või viitegi. Nii ei jõuagi ajalehe ja vihmavarju ja kitsa seisukohaga maadeldes uudiseid eriti põhjalikult silmata. Mis omas suhtes hea. Paistab järjekordse virila päevana. Kes meil partide õnnest hooliks.

Reelin' and Rockin'

18. oktoobril sai Chuck Berry 82-aastaseks. Jah, nii vana on juba rock'n'roll. Mõnulen siin nende igavikuliste rütmide seltsis. Klassikaline Reelin' and Rockin' oli kunagi viiekümnendatel süütu õhtuse tantsupeo kirjeldus. 1972 nõretas ta lausa seksist. See on vastupandamatu esitus, daamid ja härrad. Rokkimist õpi meistritelt.
Ah jaa - aastal 2008 tuuritas Chuck Euroopas ja ta esineb regulaarselt oma koduse St Louis' baarides.
Allolevad on imelised tükikesed muusikaajalugu. Inglise muusikud vaatavad Chucki suud lahti nagu mingit imelooma. Ja noored tüdrukud ei tea, kuidas reageerida. Uhh oleksin ma ometi seal saanud olla sel õhtul.
Chuck Berry Inglismaal 1972.
Ja veel...
Ja veel...
Reelin' rockin' and rollin'

Kalevipoja jälgedes

Ilmunud on väga huvitav lugemismaterjal: WWF Living Planet Report 2008 Õige põnev statistika on Eestit puudutav - tabel leheküljel 14 tundub lausa jahmatav. Eestlase ökoloogilise jalajälje indeksiks aastal 2005 on arvutatud 6,4 ja see on Euroopas lausa kolmas tulemus! Oleme paremad inglastest, soomlastest, rootslastest, brittidest - lätlased ja leedulased unustame üldse ära, nende jäljekesed on meie Kalevipoja sammude kõrval lapsemäng. Taanlane ja norralane on veel meist eespool, aga kauaks nemadki.
Meie kallite valitsejate eesmärk Euroopa 5 rikkama sekka jõuda ei näi vist õnnestuvat, aga oma elukeskkonda oskame tõesti maailmatasemel saastada.

Tagatud sõltumatus

Veendunud naishääl raadioreklaamis: "Sõltumatuse heitlikest sügisilmadest tagab teile Balteco mööbel."
Jutiku hommikune kommentaar: "Nojah, poed laua alla ja ei saa arugi, et katus läbi laseb."

Kultuur ja rumal inimene

Ütlen igaks juhuks juba alguses ära, et nagu tavaliselt ei jõua ma oma pika jutuga õigupoolest mitte kusagile. Nii et parem ära üldse vaevu. Aga ajalookroonika mõttes panen peas liikuva kirja.

Uurisin Hajameelse tähelepanekuid kultuurist ja meenus paari päeva eest loetud kultuurpoliitiline vestlusring ühes Päevalehe vahelehes. Nimi oli tal Tsoon. Paraku netist mul seda leida ei õnnestu. Jutlesid seal Peeter Jalakas, Priit Raud ja keegi sakslane Stefan Schmidtke. Jalakas näiteks arvab, et kultuuripoliitika ja seda koordineeriv ministeerium on mõttetud. Raha laiali jagamiseks piisaks ühest arvutiprogrammist ning edasi tegutseks juba rahandusministeerium. Teised päris nii radikaalsed ei ole. Härra Schmidtke näiteks kõneleb tunnustavalt Saksa ja Austria kogemusest, mille kohaselt on hea kui raha jagavad kultuurile hoopis kohalikud omavalitsused.

Mina tean kultuurist üpris vähe. Õigupoolest ma tean üpris täpselt ainult seda, mis mulle ei meeldi. Ja oskan seda arvamust ka veidi põhjendada. Tunnustust on alati raskem anda kui maapõhja kiruda. No mis ma ikka ütlen, et oli vaimustav ja hingematvalt ilus ja tore? Lääge jutt, muud midagi. Peaks siis korraliku detailse kriitika tegema. Aga alati ei viitsi seda isegi muidu suurepärane Peter Bradshaw Guardian'ist. Kui peab näiteks järjekordsest jänkide jurast kirjutama. Nõnda see on, et vaid oma halba maitset on hea põhjendada.

Aga tõesti, kellele siis peab raha andma ja kellele mitte? Mina pole küll kindel, et meie kultuuriministeerium sellest päris hästi aru saab. Jalaka vestlusring kahtlustab, et antakse enamasti sellele, mis ammu olemas, teada ja tuttav. Ja eriti hea kui kuulub riigile. Laulupeole ja Estonia teatrile. Kuigi tõesti - mind isiklikult ei kõneta kumbki. Minule meeldiks kui kultuuriraha antaks millelegi muule. Näiteks Thea Gilmore'i Eesti kontsert oleks selline väärt kultuuriüritus. Aga ma vast ei hakka seda ministeeriumile välja pakkuma. Sest nende kultuurinõunikud ei tea Theast midagi. Ega tahagi teada.

Selle vastu, et kultuuriraha hoopis omavalitsuste kaukast läheks, pole mul tegelikult midagi. Eeldusel, et see raha ei läheks siis vaid valla ametlikule käsitööringile, laulukoorile ja koduloomuuseumile. Kuigi tõenäoliselt just lähekski. 

Ja lõpetuseks meenub mulle üks roheliste kultuuritoimkonna koosolek, millest oli kunagi au osa võtta. Kohal oli ka üks parajasti erakonnas mõjuvõimu omanud härrasmees, kes katkestas kõik meie lennukad ideed ja mõtted hüüdega: ei ole vaja unistada! Unistustest pole mõtet üldse rääkida, paneme kirja ainult selle, mida reaalselt ellu suudame ja tahame viia. Ja nn elitaristlikust kultuurist polnud selle mehe juuresolekul üldse mõtet rääkida. Talle see teps ei istunud. 

Pole vist vaja lisada, et tundidepikkuse arutelu tulemus oli umbes täpselt null. Ja enam me kokku pole saanud ka. Sest millest oleks rääkida?

Kokkuvõtteks saab ainult tõdeda, et kultuur on ka minu jaoks liiga keeruline teema.

Ahistavad

Sooline, et mitte öelda rahvuslik diskrimineerimine Linnalehe kuulutuses:
Võtame naisi tööle osalise või täistööajaga. Perspektiivikas projekt. (Suhtlemine vene keeles).

Colin Powell eelistab Obamat

Vabariiklasest kindral ja läbikukkunud poliitik Colin Powell teatas neil päevil, et toetab presidendiks Barack Obamat. Powelli karjääri küsitav tipphetk välisministrina oli mehe esinemine ÜRO Julgeolekunõukogus, kus ta valetas Iraagi ohu tegelikust märksa suuremaks. Suuresti tänu sellele kõnele said Bush ja Blair mandaadi Iraaki tungida. Ehk nagu Wikipedia kirjeldab:
To this end, Powell addressed a plenary session of the United Nations Security Council on February 5, 2003 to argue in favor of military action. Citing "numerous" anonymous Iraqi defectors, Powell asserted that "there can be no doubt that Saddam Hussein has biological weapons and the capability to rapidly produce more, many more." Powell also stated that there was "no doubt in my mind" that Saddam was working to obtain key components to produce nuclear weapons.
Osa ajalehti arvavad, et Powelli McCainile seljapööramine olla otsustava tähtsusega hoop. Minule tundub hoopis, et see võib Obamale karuteene osutada. Niigi depressiivne on jälgida, et arvamusküsitlustes roomab vanamees vaikselt lähemale. Oleneb muidugi, nagu alati, kes küsib.

Muuseas - kumb on rohelisem?

Nn toetajakuulsuste nimekirjad:

Obama
Oprah Winfrey
Bruce Springsteen
JK Rowling
Christopher Buckley (kirjanik)
George Clooney
Caroline Kennedy (John F Kennedy tütar)
Susan Eisenhower (Vabariiklasest president Eisenhoweri lapselaps)

McCain
Sylvester Stallone
Clint Eastwood
Robert Duvall
Jon Voight (näitleja)

Revolutsioonist rääkides

No muidugi ma "Detsembrikuumusest" suuremat ei lootnud. Pole need EV aastapäevaks tehtud asjad suuremat pakkunud. See paljukõneldud telesari näiteks tundus eile oma amatöörlikkuses ja puisuses lausa hea.

Aga film on hea. Eestis tehtu kohta küll. Ei jää venima, ei toppa dialoog, tundub usutav ning algusest lõpuni läbimõeldud. Vana head Tallinna on rõõm vaadata. Imelugu, et nii õnnestunud võttenurki on veel leitud. Halleluuja! 

Näitlejate valik on viimseni õnnestunud. Juhan Ulfsakist või Indrek Tarandist oma episoodilistes rollides kuni lausa vaimustava Tõnu Kargi ja võluvalt printsipiaalse Mait Malmstenini. Esipaar Sergo Vares ja Liisi Koikson ka. Liisi on ehtne, andekas, armas tüdruk. Tahaks kohe mõnda tema plaati kuulata. Filmis võiks ta ka veel mängida. Ja Sergo paistab väga lootustandev näitlejahakatis. 

Kriitilisemaks läheksin sisule mõeldes. Põhiliselt seetõttu, et päris nii suursuguse ja epohhiloovana seda väikest mässukatset vist ikkagi pidada ei saa. See innukas Zinovjev ja tuhanded punasõdurid piiri taga ootamas on vist pehmelt öeldes kunstiline liialdus. Aga olgu, filmi aitab põnevamaks teha. Ning muidugi on kergem kujutada vaenlastena väliseid jõude kui oma riigi teisitimõtlejaid.

Kuigi - kartsin, et Anveldi kampa näidatakse veel palju hullemana. Õnneks säilitasid filmitegijad siiski teatud mõõdukuse - au neile selle eest! 

Kõige vähem saan aru 1924. aasta septembri ja 2007. aasta aprilli kõrvutamisest. Me ei suuda tajuda seda ühiskonda, milles 84 aastat tagasi elati. Lugu on selles, et tollal ei olnud mitte üksnes põhimõttelised kommunistid reaalselt olemas. Kohe päris Eesti kommunistid. Neil oli ka arvestatava osa tööliste toetus ja mõnes mõttes asja eest. Eesti oli vaene, tohutute klassivahedega riik, kus tõepoolest kõigil ei olnud hea elada. Selge see, et maailmarevolutsioon oli paljudele rohkem kui üksnes ahvatlev mõte. 

Tänapäeva üdini tarbimisele suunatud ühiskonnas on meil tollast Eestit raske ette kujutada. Ei mõista me töölise elu ega vabrikandi dilemmasid. Nüüd tahavad ühtemoodi kõik. Probleem on nende vähestega, kes ei taha. Aga nemad relvaga riiki kukutama ei hakka. 

On omamoodi paradoks, et 24. aasta Riigikogus olid poliitilised jõud vasakult paremale palju paremini esindatud kui nad on seda praegu. Tänast Eestit iseloomustab pigem ühetaolisus, poliitilises mõttes igavus.   1924. aastal mässasid ideelised kommunistid, 2007-l seiklusi otsivad, sügavama ideeta noored märatsejad. Mina nende sündmuste vahel paralleele ei leia. Ka Venemaa ei taotle täna kommunismi kehtestamist ega toeta siin Eestis sisuliselt mitte ühtegi poliitilist ideed. Nendegi tegevuse mõte väljendub peamiselt rahas. Ja vähemal määral kurvas nostalgias. 

Ah jaa... rohelistest lootsin ma ju väikest viisi revolutsionääre. Mitte relvastatud mässulisi, aga ikkagi teistsuguse elukorralduse veendunud kuulutajaid. Esialgu pole me ülesandega hakkama saanud. Liiga lihtne on sulanduda, liiga raske eristuda. Aga lootus pole veel lõplikult kadunud.

Ah... filmist pidin ju kirjutama. Pagan mind küll. Hea film on. Kärtsu ja mürtsu ja fantastilisi näitlejaid ja imearmsaid naeratusi. Soovitan. Mõtlemisainet annab ka. Vähe teistsugust kui tegijad mõtlesid, aga see on mu meelest ka super.     

Lootus keset sügavat kurbust

Love her in the ways you want to be loved
Love her in the ways you want to be loved
Sometimes it ain't enough
Sometimes it ain't enough
But don't give up on love

Adams/Powersock/Cashdollar/Pemberton/Popper, "Mockingbird"

Oli imetore päev

Näe oli tõesti - vahelduseks. Pärast pool päeva kestnud kodusida toimetamisi mõtlesime, et võiks ju kusagile välja sööma minna. Ja kui Nõmme keskusest hiina toidu kaasa ostmine mulle kohe sugugi ei istunud... siis leidsimegi end täiesti ootamatult teelt Haapsallu. Päikeses säravad värvilised metsad lendasid mööda. Müüriääre kohviku pirukas ja kodujuustukook peagi kõhu täitnud. Nüüd oli aeg väike ring teha. Õhtune Haapsalu oktoobris on jalutuskäiku väärt.

Uus hullus - mündid

Ühe täiesti juhusliku külastuse tulemusena sai minust numismaatikahuviline. Ja nüüd ma muudkui räägin tuttavatele sellest ja lunin varasematest reisidest üle jäänud münte :) Ja neid on inimestel üllatavalt palju!

Esimesed suht huupi ostetud peotäied osta.ee-st on ka käes. Ja need sattusid minu esialgu kõhnakese mündikogu jaoks vägagi huvitavad olema. Olgugi, et mündihunniku fotodest ju suuremat enne aru ei saanud, mis seal on. Eks siis näe, kuidas järgmised on, kui need kohale jõuavad.

Aga igatahes on mul teine album ka juba alustatud, sest ühte enam ära ei mahu.

Nagu ma eelmisel nädalavahetusel aru sain - meeliülendav oli teada saada, et su tuttaval on sama hobi! Potentsiaalne vahetuspartner ju!

Minu praegu unistus on mõnele sellisele kuskil küüned taha saada.

Kui detektoristide foorumi seda nurka lugeda, kus viimastest leidudest räägitakse, siis tundub, et neid leitakse päris rohkelt. Miks nad siis nii kallid ainult on...

Seenehullus seks aastaks läbi

Eks eelmistel aastatel oli ju ka ometi soov metsa seenele minna aga see aasta ma leidsin ka midagi. Kusjuures - käisin peaaegu samades kohtades.

See raamat oli väga hea 400 eesti seent - väärt ost. Aga ka eelmistest aastatest riiulis olnud Tunne seeni pole ju paha. Ega nad ei kattu ka 100%. Aga järgmise sügise unistuseks jäi Põhjala seeneraamat. Seal tundus olevat palju ka mittesöödavaid kuid põneva väljanägemisega seeni. Tahaks ju teada, et kui puugipask ette jääb, et mis ta ikkagi on. (Ega ma ei tea, et kas see viimane just selles raamatus on, kuid palju sarnast omanäolist oli küll.)


Ma mõtlesin, et panen siia kirja, milliseid uusi seeni ma see sügis korjama õppisin. Et siis on koht, kust aasta pärast meelde tuletada.


Lehter-kukeseen

Neid oli suvalises kohas Hiiumaa metsas pea pool ämbrit. Kahjuks oli mul seal aega vaid veerand tundi jalgu sirutada - praamile oli vaja jõuda. Väga maitsva kastme sai neist!

Liivtatik

Vana tuttav ju küll aga ikkagi ka uus avastatus maitsva kastmeseenena. Paljukest ma ikka valgusküllastes männikutes seenel käinud olen. Ikka rohkem kuusikutest ja segametsades.

Timpnarmik

Ka kole rikkaliku saagiga seen. Neid jäi mul ühe matkaraja äärde ka pool ämbrit maha. Maitselt tagasihoidlikum kuid siiski mõnus.

Kitsemampel

Veel üks väga head saaki andev seen, mida asjatundjate sõnutsi vähe tuntakse ja ka vähe korjatakse. Ometi konkreetsete määramistunnustega seen. Ja Loksa kandi metsades, kuhu ma see sügis siis mitu korda sõitsin, sagedane.

Tippseenekohaks jäi see Lõuna-Eesti soosaartega põlismets. Kus seal olid kukeseened, kuuseriisikad, puravikud ja võiseened läbisegi! Aga nagu ma suure jutuka kohale meelitanud sõbrannadele ütlema pidin - õige aeg on ka oluline. 3 nädala pärast polnud seal mitte kui midagi enam leida.

Pildid on osaliselt pärit Loodusmuuseumi kodulehelt.

Nagu 2 tilka vett

Seda Coenite filmi vaadates jäi silma lahutusadvokaati mängiv J.R. Horne.











Teatud tõsise ja kulme kergitava ilmega - no oli tõesti nagu Savisaar. Kahjuks sellist päris õiget pilti netist ei leidnud.









Ütleme nii, et need pildid, mis ma J.R. Horne'i kohta leidsin - seal oli ta hoopis nagu naeratav Reiljan.

Filmi võib unustada, aga millised näitlejad!

Tänasel päeval kui maailma börsid on kokku kukkumas, tundub veidi imelik kirjutada vendade Coenite uuest jandist Burn After Reading. Üks jant ta nimelt on ja eile sai ta lausa esilinastusel ära vaadatud. Ma polnud esikatel enam aastaid käinud ning selgub, et ega see ei erinegi seal kobarmügarikus tavalisest kinoseansist. Mis nüüd rahvast on kuidagi harjumatult palju. No ja popkorni meeliülendavat hõngu ning venekeelsete kaaskodanike lõputut jutuvada kujutate ise ette.
Filmina on too Coenite oma üks paras mõttetus. Jätkab umbkaudu Ladykillersi stiilis absurdikomöödiate jada. Vaid tänu võrratule näitlejaseltskonnale on millestki rääkida. Pagan kus nad oskavad mängida! George Clooney naljamehe võimed on vast enam-vähem teada, aga ka Brad Pitt suudab väga ootamatuks kehastuda. Frances McDormand ja John Malkovich võtavad oma võrratutest karakteritest loomulikult viimast. Ja siis veel need uskumatud pisirollid. J. K. Simmons CIA bossina on ületamatu. Filmi parimad hetked. Ja siis on veel ju karm Tilda Swinton ning Richard Jenkins oma kurbade silmadega.
Et jah võrratu näitlejavalik on nagu ikka Coenite tugevaim külg. Kuid kogu oma absurdsuses jätab film külmaks. Näha on täpselt seda, mida Coenitelt alati oodata võib. Humoorikas detailides, banaalne ja küüniline tervikuna. Või ehk on mu ootused pidevalt liiga kõrgel? Tänavune filmiaasta pole just innustanud. Treilerite järgi paistab, et ega lähiajalgi kobarmügarikku väga asja pole. Kärts ja mürts, pumm ja põmm. Vahel mõni hirmukarje sekka. Õnneks pole Pöff enam mägede taga.
Ah jaa - korralikku kriitikat siis ka.

Võtame linna omale tagasi

Plaadifirma on Snow Patroli fantastilise uue laulu "Take Back The City" video juutuubist kustutada lasknud. Selle, mille ma eelmisel nädalal siia panin. Seepärast kaotasin blogist vastava posti. Aga nüüd on nad nn ametliku video üles riputanud ja seda ilmselt ära ei koristata. Otse linkimise võimalust muidugi pole. Aga vaadata saab ikkagi. Ja kuulata. Peamine ikka kuulata.

Kolküt ja risat

Kunagi minu nooruspõlves oli üks vahva jänkide telesari, mille nime soomlased niimoodi tõlkisid nagu pealkirjas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Mina olen nüüd ka kõvasti 30+. Täna õhtul saime kokku vana armsa kursuseseltskonnaga - nagu meil ikka aeg-ajalt tavaks. Haritud kultuursed inimesed, kellega kunagi ammu oli kuradima vahva koos õppida. Ja loomulikult kaugeltki mitte ainult õppida. 

Neist päevist on juba hiiglama palju vett merre voolanud, aga miskipärast alles täna avastasin enda jaoks tõeliselt kui täiskasvanuks me möödunud aastatega oleme saanud. Räägime lastest, nooblitest restoranidest, uutest elukohtadest, kultuursest meelelahutusest. Ilmselt see peabki nii olema. Lihtsalt pole osanud endast kui päris päris täiskasvanust mõelda. Vist ei saagi aru kui palju oled ise muutunud, kuni kohtad oma eakaaslasi ja näed ja kuuled nende elust.

Muidugi pole selles midagi halba. Sest seltskond on endiselt mõnus. Kohtuks tiheminigi, aga ega täiskasvanutel on ju kohustused. Tänanegi kuupäev tuli kuu aega ette kokku leppida ja ei sobinud ta kaugeltki kõigile. 

Kolme näoga mees Kuninga tänaval tundub ütlemata mõnus väike õhtune lokaal. Selline, kus sajalised rändavad kassasse nii et arugi ei saa. Maitsva veini, suupistete ja maitseka muusikaga. Jah, just - selline kolmekümneste koht. 

Kadriorg on praegu ilus

Need kaunid sügispäevad on justkui loodud Kadriorus jalutamiseks. Võtad kõigepealt väikese kanasupi Poska tänaval asuvas kohvikus nimega...hmmm...Kadriorg. Peamiselt kuuleb seal vene keelt, aga mis sellest lugu. Supp on vürtsikas, mõnus ja soe. Siis jalutad vaikselt Kumu poole, sahistad lehtedes ja imestad seal tagapool päris kenakese inglise stiilis suure muruplatsi üle. Siia annaks ju lamamistoolid organiseerida ja palli annaks taguda ja... justkui Londonis. Lamamistoolid peaks meie oludes tõesti ketiga puu külge kinnitama.
Vahtkonnavahetus presidendilossi juures on ainult nukker. Kus on uhked ratsud, läikimalöödud kiivrid ja mõõgad, säravad univormid ning kõike seda pildistavad turistide hordid? Mitte Tallinnas. Meil on nii, et sissesõidutee otsa veereb igav tumeroheline kaitseministeeriumi numbriga furgoon. Sealt astuvad välja sünge näoga sõdurid, vaatavad oma püsse nagu näeksid neid elus esimest korda ning vahetavad kaaslased lossi ees välja. Ei mingit glamuuri. Mida pole ka lossis endas. Pisikene longuvajunud roosa kökats, upub suurte puude vahele ära.

Netiäri on vahva

Kuidas tutvustab oma kodulehel ennast firma, mis üritab laiendada haaret kogu Euroopasse ja ka USA-sse? Niimoodi.

OUR VISION
YENTUR Tekstil had made up a principle to carry the old one to the new one and also the new one to the future as the firm vision. YENTUR had completed its big and hard projects successfully by its hard working, well-informed and researcher team. Our firm that is always the leader at quality, aims not only being the leader in Turkey as the production capacity, also to be the leader at exportation. As being a team that look to the future in safe in direction of these principles, to see our firm on the toppest levels had been a part of our vision.

Sügisvärvid

Liverpooli vastu ei saa keegi

Punased võidavad sel hooajal muljetavaldavalt. Eile pandi suurejoonelise kammbäkiga kotti maailma rikkaimaks klubiks pürgiv Manchester City. Vaadake ja nautige.
Meie armas Fernandinho on hoogu sattunud. Nüüd ei peata meid keegi.

Kui vana siis vana

Olen juba tubli nädala tahtnud kirjutada mõne rea filmist Righteous Kill, aga pole mahti saanud. Teeks nüüd proovi.
Vaatama läksin teda ikka sellepärast, et De Niro ja Pacino ühisesinemist suurel ekraanil ei saa vahele jätta. Heatis olid nad ju maagilised. Seekord lubati pealegi meestele ohtralt ühiseid stseene.
Uuem film on aga paras pettumus. Esiteks kipub olema üpris keskpärane käsikiri. Justkui stsenaariumitehasest pärit. Kahe vanaldase politseiniku kurba argipäeva on püütud vürtsitada seksika naisvõmmi ja lugematute igavesti nigelate naljadega. Muidugi mahuvad mängu ka noored kuked, kes oma vanemaid kolleege sugugi ei austa. Dialoog ei toimi, vaimukust ei ole, peategelased paistavad vanad ja väsinud.
Ei tundu mulle usutav, et De Niro ja Pacino sarnased tegelased veel tänaval kurikaelu taga ajaksid. Eriti mitte paarisrakendis. Kust võtta kiired jalad ja väle mõtlemine? Ka see vana võmmi äkiline õilsa salamõrtsuka saladuslikule rajale asumine tundub otsitud. Palju on pealegi standardset träni nagu moraali lugev ülemus või lolli juttu ajav psühholoog, kes selja taga lihtsalt välja naerdakse.
Ehk kannatab vaadata vaid filmi lõpplahendust, kus siiski on veidi efekti ja ehk mõne jaoks ootamatutki. Tea seda asja ehk olengi ülemäära kriitiline. Aga ei talu hästi sellist keskpärast pilti. Kahju tublidest näitlejatest. Seepärast hoiangi viimasel ajal aina enam kinost eemale.

Viimased kaunid päevad

Ärkasin laupäeva hommikul kell 7 metsiku kaelavaluga, aga sellest hoolimata ei tahtnud nädalavahetusel koju kükitama jääda. Selline tunne on praegu, et peaks neist viimastest kaunitest sügispäevadest veel võtma, mis võtta annab. Enne kui pimedus ja pori päriselt võimu haaravad.
Laupäeval tegime mereäärse ringi Türisalu panga pealt alla mere äärde ja siis väikest veest väljas rannariba pidi tagasi peaaegu Vääna-Jõesuuni välja. Tuulevaikus lausa, aga vesi nii kõrge, et nõudis omajagu kivide ja paetükkide vahel ukerdamist. Hakkama saime! Looduse värvid on praegu imelised.
Imelisemad veel on nad rabas, kuhu siis omakorda eile suundusime. Kakerdajasse pikale retkele mööda aeg-ajalt üleujutatud laudteed. Vahepeal lendasid linnuparved üle. Üksik konn hulkus veel tee ääres. Aga muidu õnnis vaikus ja vesi ja värvid.
Ehk millalgi jõuavad siia ka nädalavahetuse parimad pildid.
Täna taas nii kirgas ja selge ilm. Läheb siin kontorikoleduses raisku.

Väikesed head uudised

Keenias lasti musti ninasarvikuid vabadusse.
Esmakordselt pärast 25 aastast vaheaega.
Jääkarud saavad Sarah Palinist jagu.
Obama juhib kõigis olulistes osariikides, mõnes selge ülekaaluga.

*****

Polar bear vs Sarah Palin

Range
Polar bear: Found across the Arctic regions of five countries; the US, Canada, Russia, Norway and Greenland.
Sarah Palin: Not quite as well travelled. Lives within sight of Russia, but has never ventured there, possibly because of diminishing sea ice.

Conservation status
Polar bear: Vulnerable, largely due to climatic change and the resulting habitat loss.
Palin: Also vulnerable, because of a lack of experience and controversial stances on abortion, creationism, global warming, same-sex marriage and the environment.

Predatory armoury
Polar bear: Possesses razor-sharp teeth, a powerful build and a sense of smell that can detect a seal a mile away under three feet of snow. Still unlikely to triumph in a direct confrontation with Palin however, unless the Alaska legislature suddenly decides to uphold the right to arm bears.
Palin: Licensed gun-owner, avid hunter and crack shot. Palin also supports a policy of shooting wolves from helicopters in order to increase the Alaskan moose population so that Alaskans can shoot more moose. Deadly.

Impact of climate change
Polar bear: Length of hunting season has diminished, birth rates have fallen and it now has insufficient fat reserves.
Palin: None observed.

Biggest supporters
Polar bear: Greenpeace, the US department of the interior, the US Fish and Wildlife Service, the US Geological Survey.
Palin: Hockey moms, the National Rifle Association, rightwing fundamentalist Christians, climate change deniers, the oil industry, God (endorsement unconfirmed).

Biggest threat to survival
Polar bear: Sarah Palin.
Palin: Democratic vice presidential candidate Joe Biden, feminism, belated national reality check brought on by global economic crisis.

Kuidas see eluke kunagi veereski?

Arusaamatul kombel sattusin soomekeelses Wikipedias surfama ja selle kaudu minevikurännakule umbes 20 aasta taha. Umbkaudu siis saime värviteleri ja hakkas minu kommerts-tv vaatamise periood. Selleks ajaks kui Eesti kommertskanalid lõpuks kohale jõudsid, olin selle faasi ammu lõpetanud.
Värviteler oli meil hirmus kolakas, raske nagu põrguline. Vastu pidas siiski hea hulga aastaid. Seni olime vaadanud õige pisikest mustvalget ekraani. Kuni selle ajani paistis kätte viis telekanalit. ETV, KTV, Leningradi TV, Soome 1 ja Soome 2. 1988. aasta paiku saabus aga ühel päeval koju imelik teholoogiaime koos ohtrate juhtmetega ning kaks väga vahelduva pildikvaliteediga uut kanalit: Kolmostelevisio ja Rootsi TV soomlastele mõeldud kokkuvõte. Mõlemad uuendasid minu telepilti tublisti. Tegelikult oli vist kolmas uus kanal ka - mingi Moskva oma. Aga sealt ei vaadatud ju ometi suuremat miskit. Ainult see plastmasskolakas teleka peal, mida pidi aina antenniauku ühendama ja siis jälle lahti võtma. Lõpuks oli antenniauk päris sodi ja telekast kadusid värvid sootuks.
Rootslased näitasid päris palju sporti, mh ka Inglise vutiliiga ülekandeid laupäeviti. Paari aastaga tegin endale rootsi keele põhitõed selgeks ja varsti sain juba kõigest aru, mis nad rääkisid. Soomlaste Kolmoskanava oli aga meie kodu vaadatuim telekanal aastatel 1988-1991. Vahtisime mokad töllakil sealt põhimõtteliselt kõike - ka soomekeelset nalja, hommikuprogrammi, noortekaid. Õhtu algaski tavaliselt noortesaatega ning jätkus paari jumaliku seebiga. Falcon Crest, Dynastia, St Elsewhere. Mmm. Pärast näidati reeglina miskit jänkide filmi ka. Vanemat või enamasti uuemat. Vahepeal oli Spedet ja...
Ai, need olid ajad. Õhtud sisustatud. Mis oli mõnus, sest vihkasin neil aastatel eriliselt kooli ja klassikaaslasi ja üldse igasuguseid inimesi. Paksu nohikuna ei käinud ma pidudel ega suhelnud kellegagi. Pärast tunde õhinal koju, Rockradio või hiljem Radiomafia möirgama ning telekas Kolmose peale. Nõnda mu pubeka-aastad möödusidki.

Liiklusterrorism

Kõikidesse fooridesse üheaegselt punane tuli!