Kui vana siis vana

Olen juba tubli nädala tahtnud kirjutada mõne rea filmist Righteous Kill, aga pole mahti saanud. Teeks nüüd proovi.
Vaatama läksin teda ikka sellepärast, et De Niro ja Pacino ühisesinemist suurel ekraanil ei saa vahele jätta. Heatis olid nad ju maagilised. Seekord lubati pealegi meestele ohtralt ühiseid stseene.
Uuem film on aga paras pettumus. Esiteks kipub olema üpris keskpärane käsikiri. Justkui stsenaariumitehasest pärit. Kahe vanaldase politseiniku kurba argipäeva on püütud vürtsitada seksika naisvõmmi ja lugematute igavesti nigelate naljadega. Muidugi mahuvad mängu ka noored kuked, kes oma vanemaid kolleege sugugi ei austa. Dialoog ei toimi, vaimukust ei ole, peategelased paistavad vanad ja väsinud.
Ei tundu mulle usutav, et De Niro ja Pacino sarnased tegelased veel tänaval kurikaelu taga ajaksid. Eriti mitte paarisrakendis. Kust võtta kiired jalad ja väle mõtlemine? Ka see vana võmmi äkiline õilsa salamõrtsuka saladuslikule rajale asumine tundub otsitud. Palju on pealegi standardset träni nagu moraali lugev ülemus või lolli juttu ajav psühholoog, kes selja taga lihtsalt välja naerdakse.
Ehk kannatab vaadata vaid filmi lõpplahendust, kus siiski on veidi efekti ja ehk mõne jaoks ootamatutki. Tea seda asja ehk olengi ülemäära kriitiline. Aga ei talu hästi sellist keskpärast pilti. Kahju tublidest näitlejatest. Seepärast hoiangi viimasel ajal aina enam kinost eemale.