Kultuur ja rumal inimene

Ütlen igaks juhuks juba alguses ära, et nagu tavaliselt ei jõua ma oma pika jutuga õigupoolest mitte kusagile. Nii et parem ära üldse vaevu. Aga ajalookroonika mõttes panen peas liikuva kirja.

Uurisin Hajameelse tähelepanekuid kultuurist ja meenus paari päeva eest loetud kultuurpoliitiline vestlusring ühes Päevalehe vahelehes. Nimi oli tal Tsoon. Paraku netist mul seda leida ei õnnestu. Jutlesid seal Peeter Jalakas, Priit Raud ja keegi sakslane Stefan Schmidtke. Jalakas näiteks arvab, et kultuuripoliitika ja seda koordineeriv ministeerium on mõttetud. Raha laiali jagamiseks piisaks ühest arvutiprogrammist ning edasi tegutseks juba rahandusministeerium. Teised päris nii radikaalsed ei ole. Härra Schmidtke näiteks kõneleb tunnustavalt Saksa ja Austria kogemusest, mille kohaselt on hea kui raha jagavad kultuurile hoopis kohalikud omavalitsused.

Mina tean kultuurist üpris vähe. Õigupoolest ma tean üpris täpselt ainult seda, mis mulle ei meeldi. Ja oskan seda arvamust ka veidi põhjendada. Tunnustust on alati raskem anda kui maapõhja kiruda. No mis ma ikka ütlen, et oli vaimustav ja hingematvalt ilus ja tore? Lääge jutt, muud midagi. Peaks siis korraliku detailse kriitika tegema. Aga alati ei viitsi seda isegi muidu suurepärane Peter Bradshaw Guardian'ist. Kui peab näiteks järjekordsest jänkide jurast kirjutama. Nõnda see on, et vaid oma halba maitset on hea põhjendada.

Aga tõesti, kellele siis peab raha andma ja kellele mitte? Mina pole küll kindel, et meie kultuuriministeerium sellest päris hästi aru saab. Jalaka vestlusring kahtlustab, et antakse enamasti sellele, mis ammu olemas, teada ja tuttav. Ja eriti hea kui kuulub riigile. Laulupeole ja Estonia teatrile. Kuigi tõesti - mind isiklikult ei kõneta kumbki. Minule meeldiks kui kultuuriraha antaks millelegi muule. Näiteks Thea Gilmore'i Eesti kontsert oleks selline väärt kultuuriüritus. Aga ma vast ei hakka seda ministeeriumile välja pakkuma. Sest nende kultuurinõunikud ei tea Theast midagi. Ega tahagi teada.

Selle vastu, et kultuuriraha hoopis omavalitsuste kaukast läheks, pole mul tegelikult midagi. Eeldusel, et see raha ei läheks siis vaid valla ametlikule käsitööringile, laulukoorile ja koduloomuuseumile. Kuigi tõenäoliselt just lähekski. 

Ja lõpetuseks meenub mulle üks roheliste kultuuritoimkonna koosolek, millest oli kunagi au osa võtta. Kohal oli ka üks parajasti erakonnas mõjuvõimu omanud härrasmees, kes katkestas kõik meie lennukad ideed ja mõtted hüüdega: ei ole vaja unistada! Unistustest pole mõtet üldse rääkida, paneme kirja ainult selle, mida reaalselt ellu suudame ja tahame viia. Ja nn elitaristlikust kultuurist polnud selle mehe juuresolekul üldse mõtet rääkida. Talle see teps ei istunud. 

Pole vist vaja lisada, et tundidepikkuse arutelu tulemus oli umbes täpselt null. Ja enam me kokku pole saanud ka. Sest millest oleks rääkida?

Kokkuvõtteks saab ainult tõdeda, et kultuur on ka minu jaoks liiga keeruline teema.