Teater, mis ei valmista pettumusi

Ronisime ühel pimedal õhtul jälle Linnateatri Taevalava äärde. Kohe otse nina vastu lava, esimesse ritta. Presnjakovite "Ohvrit mängides" oli vist küll viimane praegu repertuaaris tükk, mis selles majas veel vaatamata.
Ma kipun sellest põlvkonnast olema, kes Vene päritoluga asjadesse ikka teatud eelarvamusega suhtub. Pole minus tekkinud nostalgiast lapsepõlve nõukaaegade vastu ega millegipärast ka sügavamat huvi praeguse Vene kultuuri suhtes. Võib-olla seetõttu see näidend mõjuski üpris värske ja uudsena.
Vene mõjutustest hoolimata on see vist pigem lääne teatritraditsioonide alusel kirjutatud tükk. Miilitsad, maffia ja ühiskonnast võõrandumine on tõsi küll teemad, mida Vene dramaturgiast ootakski. Aga vist mitte päris nii tänapäevases vormis. Venelaste side globalisseruva maailmaga on ju täpselt sama valulik kui meilgi.
Igatahes on mõnus vaadata hästi kirjutatud näidendit selge tegevusliini, alguse, keskpaiga ja lõpuga. Ja pagan küll, laval toimuva usutavus oli käegakatsutav.
Linnaka näitlejate taset me ju teame. Noormets, Ojari, Ermel, Orro, Simmul, Raag, Eespäev oma tuntud headuses. Metsur, Järvis ja Vannari on selles teatris töötanud terve igaviku. Uustulnukad Võigemast ja A. Eelma sobivad hästiõlitatud ansamblisse nagu valatult. Mart Toome miilits on lihtsalt vaimustav naljanumber. Indrek Ojari ja Andero Ermeli kurjategijad vähemalt sama head. Ning Võigemasti traagiliselt sõltumatu üksik hunt väga tänapäevane tegelane.
Kultuuri kirjeldamise õudus ehk kiituse üleküllastumine on kätte jõudnud. Linnateatris kõlbab kõike vaadata, aga "Ohvrit mängides" paistis mulle isegi asisem tükk kui mõnedki teised mängukavas püsivad lavastused - "Nõks", "Päike soojem, taevas sinisem", Nii see on (kui teile nii näib)" või "Murdlainetus".
Kolm uut lavastust on seal majas kohe valmimas. Eks näe, millal pileteid saada õnnestub.