Filmi võib unustada, aga millised näitlejad!

Tänasel päeval kui maailma börsid on kokku kukkumas, tundub veidi imelik kirjutada vendade Coenite uuest jandist Burn After Reading. Üks jant ta nimelt on ja eile sai ta lausa esilinastusel ära vaadatud. Ma polnud esikatel enam aastaid käinud ning selgub, et ega see ei erinegi seal kobarmügarikus tavalisest kinoseansist. Mis nüüd rahvast on kuidagi harjumatult palju. No ja popkorni meeliülendavat hõngu ning venekeelsete kaaskodanike lõputut jutuvada kujutate ise ette.
Filmina on too Coenite oma üks paras mõttetus. Jätkab umbkaudu Ladykillersi stiilis absurdikomöödiate jada. Vaid tänu võrratule näitlejaseltskonnale on millestki rääkida. Pagan kus nad oskavad mängida! George Clooney naljamehe võimed on vast enam-vähem teada, aga ka Brad Pitt suudab väga ootamatuks kehastuda. Frances McDormand ja John Malkovich võtavad oma võrratutest karakteritest loomulikult viimast. Ja siis veel need uskumatud pisirollid. J. K. Simmons CIA bossina on ületamatu. Filmi parimad hetked. Ja siis on veel ju karm Tilda Swinton ning Richard Jenkins oma kurbade silmadega.
Et jah võrratu näitlejavalik on nagu ikka Coenite tugevaim külg. Kuid kogu oma absurdsuses jätab film külmaks. Näha on täpselt seda, mida Coenitelt alati oodata võib. Humoorikas detailides, banaalne ja küüniline tervikuna. Või ehk on mu ootused pidevalt liiga kõrgel? Tänavune filmiaasta pole just innustanud. Treilerite järgi paistab, et ega lähiajalgi kobarmügarikku väga asja pole. Kärts ja mürts, pumm ja põmm. Vahel mõni hirmukarje sekka. Õnneks pole Pöff enam mägede taga.
Ah jaa - korralikku kriitikat siis ka.